Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Seitsme õe piinlik saladus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
«Seitsme õe saladus»: Noomi Rapace, Noomi Rapace, Noomi Rapace, Noomi Rapace, Noomi Rapace ja Noomi Rapace. Seistmes õde on parasjagu kadunud. | FOTO: Kaader filmist

Lähitulevikus saavutab inimkonna arvukus mõõtmed, mida emake Maa enam kuidagi ära ei suuda mahutada. Globaalselt kehtestatakse karm ühelapsepoliitika ning kõik mitmikud külmutatakse sunniviisiliselt, et äratada nad kriisi möödudes helgemasse tulevikku.

  • «Seitsme õe saladus»
  • USA 2017
  • Režissöör Tommy Wirkola
  • Osades Noomi Rapace, Willem Dafoe, Glenn Close, Robert Wagner jt
  • Ekraanil alates 1. septembrist, kestus 123 minutit

Kui ühte perre sünnivad koguni seitsmikud, otsustab isa nad nädalapäevade järgi nimetada, maailma eest oma katusealusesse korterisse peita ning vaid ühekaupa ja üht isikut nimega Karen Settman kehastades välja lubada. Ühel hetkel mõnikümmend aastat hiljem Esmaspäev kaob ning ülejäänud kuuel naisel tuleb asuda oma ohtlikus ja võimalustevaeses olukorras nuputama, mis õega juhtus.

Milline lõpmatust potentsiaalist tulvil segu sotsiaalkriitilisest ulmest ning tumedast labürintlikust põnevikust võiks «Seitse õde» selle kirjelduse põhjal olla. Kahjuks käsitleb lavastaja Tommy Wirkola materjali täpselt sellise mehe tõsiselt võetavusega, kelle käe all on seni valminud kaks õudusmärulit zombinatsidest. Tõele au andes olid nood oma rõhutatud kitšis päris lõbusad ega pretendeerinudki millelegi enamale. «Seitse õde» püüab seevastu sõna võtta ka inimeseks olemise ja globaalsete ühiskondlike protsesside teemal, kuid teeb seda küündimatult, kohati tahtmatult koomiliselt.

Ohumärk oli suhteliselt tagasihoidlikes mõõtmetes ja Skandinaavia lumistel nõlvadel toimuvate «Surnud lume» filmide kõrval muidugi juba Wirkola ingliskeelne debüüt, kriitikute poolt ribadeks kistud «Nõiakütid Hans ja Grete». 37-aastase norraka puhul tundub tegu olevat arvutimängude najal kasvanud ja sealt oma arusaamad meelelahutuslikkusest ning loojutustamisest omandanud lavastajaga, kellel puudub igasugune atmosfääri-, nüansi- või detailitundlikkus.

Appi ei tule «Seitsme õe» puhul ka kogenematud stsenaristid ega igasuguse loomingulise särata kaameratöö. Elame andekate operaatorite kuldajastul, mil isegi väikese-eelarvelised filmid sageli hämmastavalt head välja näevad – seda valusam on vaadata midagi, mis on igavatest ja üheülbalistest kaadritest kokku teibitud.

Kõige enam põrub «Seitse õde» oma karakterite vaatajale tuttavaks tegemisel. Arvestades, et «Lohetätoveeringuga tüdruku» triloogiaga läbi löönud võimekal Rootsi näitlejataril Noomi Rapace’il tuleb välja mängida seitse rolli, langeb lõviosa koormusest just inimkompilatsiooni Karen Settmani õlule.

Kuidas selline tükikaupa elamine, oma huvide ja isiksuse piiramine, ühe isikuna toimimine õdesid mõjutada võiks, on enam kui põnevad küsimused, mis aitaks nende vahel välja mängida hulga intrigeerivaid kihistusi ja omavahelisi suhteid.

Wirkolal on naiste eristamiseks varuks märksa lihtsam lahendus: panna ühe pähe blondid, teisele tumedad, kolmandale punased, neljandale lühikesed juuksed ja viiendale lihtsalt müts. Et seitsme tegelase isiksused saavad nii nõrgalt kaardistatud, on keeruline neil sisulist vahet teha ja seega ka neile sügavamalt kaasa elada.

Hea ulme puhul on kõige tähtsamad muidugi ideed. «Seitsme õe» lubav kontseptsioon läheb jõuetu märuli, autoripositsiooni puudumise kujutatud eetiliste dilemmade ja logiseva loogika nahka. Küllap saab filmi rohkem nautida, kui mitte küsida – siinkohal spoilerihoiatus lõigu lõpuni –, miks ei lähe õdesid küttivad kurjamid terve ööpäeva jooksul korterisse, kus peituvatest tüdrukutest nad teadlikud on.

Või kui põhjuseks on avalikkuse tähelepanust hoidumine, siis miks õdedele lõpuks ikkagi suure militaaroperatsiooniga peale lennatakse. Või kuidas üldse mitmikute külmutamisest tuhastamiseni jõuti, ilma et keegi sellele kuidagigi jälile saaks. Ja miks seitsmikute avastamine maailmakorra sedavõrd uppi peaks lööma. Või miks isa parim lahendus ühe tüdruku näpu kaotusele kõrgtehnoloogilises tulevikus on ka ülejäänud kuuel näpp otsast lõigata. Või miks pagana pihta tundus üldse parim idee seitsmele tüdrukutele just nädalapäevad nimedeks anda.

Ka keskse müsteeriumi, kuhu kadus Esmaspäev (nõnda on film ka paljudes riikides pealkirjastatud), lahtiharutamisega kaotab film õigupoolest kannatuse juba esimesel kolmandikul, muutudes paranoiatrillerist lihtsalt rohket ringijooksmist ja erakordselt puist märulit sisaldavaks sahmimiseks. Raske on aru saada, mis selle hooletult kokku hakitud ühepajatoidu juures Wirkolat huvitab või vaatajat kõnetama peaks.

Keerulist kompotti arusaadavaks tervikuks vormida pole kahtlemata võimatu töö, näiteks Lõuna-Korea andekamaid lavastajaid Bong Joon Ho on suutnud üleloomulike detailide ja erinevate žanritunnustega mängides lavastada võrratult rikkalikud ulmefantaasiad «Snowpiercer» ja tänavune «Okja». «Seitse õde» laseb seevastu tohutu potentsiaali tuulde, jäädes loolt ebausutavaks, kunstiliselt igavaks, tonaalselt ebakindlaks ja sisuliselt lihtsalt pinnapealseks.

Tagasi üles