Kas te teadsite, et Ameerika filmiakadeemia on andnud juba 35 aastat välja nn tudengi-Oscareid, mille on teiste seas pälvinud ka Spike Lee, John Lassiter ja Jan Sverak? Ei?
Preemiaid nagu saelaudu Vändrast
11. november 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ka šveitslane Reto Caffi ei teadnud, enne kui tuli teade, et just tema on selle võitnud – kui aasta parima välismaise tudengifilmi autor 29 riigi 45 filmi konkurentsis – ja et nüüd ei jää üle muud, kui tuleb sõita ookeani taha.
Selgus, et kõik on nagu päris – nagu Oscarite puhul ikka, ainult aeg on teine, juuni. Muidu aga, ikka seesama Beverly Hillsis asuv Samuel Goldwyni teater, kuulsusi puupüsti täis, punane vaip, akadeemia presidendi käepigistus ja traditsioonilised tänukõned – aitäh akadeemiale ja isale-emale ka tervisi!
Mis see kõik homme algavasse PÖFFi tudengi- ja lühifilmide festivali «Sleepwalkers» ehk «Uneskõndijad» puutub? Tegelikult puutub küll. Vähemasti nii palju, et sellesama Reto Caffi võidufilm «Piiri peal» (Auf der Strecke) osaleb ka siinsel konkursil – olles praeguseks kogunud juba rohkem kui 30 auhinda, sh Clermont-Ferrand’i, maailma nimekaima lühifilmide festivali grand prix.
Seda on ühe tudengifilmi kohta nõnda palju, et isegi rõõmustamise jaks näikse Caffil otsas olevat – igatahes on need sissekanded tema interneti koduleheküljel www.retocaffi.com, mille eesmärk on teatada tunnustusest, muutunud üha lakoonilisemaks. Näiteks 19. oktoobri kohta on kirjas: «Edukas nädalavahetus: «Piiri peal» võitis 5 auhinda», ja täpsustatakse, mis ja kust. Ja kõik!
Ka Caffi ise, kes vastab telefonile Saksamaalt, kus ta töötab hetkel oma esimese täispika filmi kallal – sellest peaks tulema tragikomöödia –, möönab, et esimene aur on välja lastud, isegi piinlik olevat, kui keegi jälle miski preemia annab. Kõige parem olevat asja juures hoopis see, et kogutud auhinnaraha on võimaldanud sõltumatult uue filmi stsenaariumi kallal nokitseda.
Ons «Piiri peal», millega Caffi lõpetas mullu Kölni meediakunstide akadeemia, tõesti siis nii väljapaistev film? Piirdume siinkohal sellega, et ütleme – tegu on hea linateosega!
Pooletunnise mängufilmi peategelaseks on kaubanduskeskuse turvamees, kes jälgib valvekaamerate abil müügisaalides toimuvat ja sekkub, kui vaja. Sagedamini, kui põhjust oleks, peatab ta kaamerasilma raamatupoe müüjataril, keda mees vargsi ihaldab, kuid ei julge läheneda.
Kui naine kohtub metroos vennaga, peab meie kangelane viimast eksikombel naise armastatuks ega sekku, kui mees sealsamas vagunis hiljem surnuks pekstakse. Süütunne, mis teda selle tagajärjel valdab, ja hirm tunnistada juhtunut ihaldatud naisele, viimase lõpliku kaotamise kartuses, mürgitab kogu tema senise elu.
«Piiri peal» on klassikaline hästi jutustatud ja mängitud, universaalsuse poole püüdlev küps film, kus viiakse õnnestunult kokku mitu olulist teemat: urbanistlik üksindus; kartus või suutmatus luua tänases virtuaalses ühiskonnas vahetut, inimlikku kontakti; vägivald, mille takistamisse ei sekkuta seni, kuni see ei puuduta isiklikult; egoism, südametunnistus ja vastutus. Selliste kohta on ikka kasutatud sõna «sügav». Kellele meeldib Krzysztof Kieslowski, võib meeldida ka «Piiri peal».
Koos Caffi filmiga on «Uneskõndijate» festivali võistlustules 41 teost. Valikusõel oli tihe – kokku vaadati läbi ligemale 500 tööd. Festivali juhi Helen Vinogradovi sõnul oli eesmärk kokku panna mitmekesine programm, mis peaks tervikuna andma hea ülevaate viimase 1,5 aasta tudengifilmi suundumustest, klassikalisest eksperimentaalseni välja. «Laiem eesmärk on tutvustada lühifilmi kui sõltumatut žanri.»
Vinogradov tõstis esile paljudest filmidest läbikumavat tõsielulisust. «Kõne all on inimeksistentsi peamised küsimused – elu, armastus ja surm. Klassikaline? Jah, aga põnev on just see, mis võtmes seda on lahatud. Näiteks Hanno Olderdisseni «Robin» jutustab karmi loo 8-aastasest Robinist, kes on mitu kuud lastekodus veetnud ja lõpuks koju naaseb – vägivaldne alkoholilembeline isa, närviline ema ja vastsündinud väike õde, kelle Robin lõpuks lämmatab. Tundub võib-olla «üks neist», aga ebamugavus ja klomp, mida film tekitab, on vajalik ja äratab vaataja ellu.»
Rahvusvahelises võistlusprogrammis on ka üks Eesti film – Tanno Mee «Mälestuste maja» – ja üks Eesti-Inglise film – kolumbialanna Monica Bravo «Kuidas suudelda surnud tüdrukut». Eraldi on võistlustules Eesti lühifilmid.