Oktoobrist näitab Forum Cinemas keskeltläbi kord kuus oma Tallinna ja Tartu kinosaalides ooperi otseülekandeid New Yorgi Metropolitan Operast (MET).
Katse teha tuumapommiga ooperile kunstlikku hingamist
/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
13. november 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle ooperikompanii puhul tundub kinno laienemine isegi ootuspärane: on ju MET olnud ajaloos otsekui ooperimaailma Hollywood, kus piiridele püüdleva ja/või sisulist sügavust taotleva lavastusliku terviku asemel on algusest peale – ehk juba peaaegu 130 aastat – pandud rõhku (ehk raha) eelkõige solistidest ja dirigentidest staaridele.
Eriti ajastuvääriline ja seega ka tänuväärne on John Adamsi (s 1957) kolm aastat tagasi San Franciscos esietendunud ooperi «Doctor Atomic» võtmine nii METi repertuaari kui transleeritavate teoste nimistusse.
Eks ole ju John Adams üks nendest, kes püüdnud – ning kindlasti ka suutnud – tõestada, et ooper kui žanr on veel elu- ja arenguvõimeline; et ooper suudab rääkida ka muust kui antiikkangelaste «suurest» saatusest või feodaalajastu aristokraatide armuseiklustest.
Muusikateatri juurde alles keskeas jõudnud Adams, keda võis juba toona lugeda üheks tuntumaks ja tunnustatumaks nüüdisheliloojaks, pani Steve Reichilt ja Philip Glassilt mugandatud minimalismi edukalt kaasajast kõneleva dramaturgia ja lüürilise poeetika teenistusse.
Tema loomulikku kõnerütmi järgivate retsitatiivsete monoloogidega pulseerivas ooperiloomingus annavad tooni hüpnootilised teema- ja rütmikordused; teatraalset efekti lisab julge mäng tempode, valjuse ning muusikaliste tsitaatidega.
Initsiaatori, ideoloogi, esmalavastaja ja kahel viimasel puhul ka libretistina kuulub Adamsi ooperite loomingulisse tagatuppa skandaalse kuulsusega ameerika teatrimees Peter Sellars. Adamsi ja Sellarsi koostöö poetess Alice Goodmaniga tõi paarkümmend aastat tagasi ooperites «Nixon in China» (1987) ja «The Death of Klinghoffer» (1991) esimest korda muusikateatrisse ajaloolistel materjalidel põhineva ning realistlikus laadis esitatud kaasaja poliitilise reaalsuse.
Samas pole Adamsi ooperites hoolimata kõlavatest ajaloolistest nimedest või traagilisest elusaatusest tavapäraselt mõistetud kangelasi. Karakterid avanevad ootamatu ja stereotüüpe lõhkuva nurga alt. Ajalooliste sündmuste narratiivse vahendamise asemel püüab ta kaevuda neis osalenud isikute mõtte- ja tundeilma.
Madal seguneb ülevaga, traagiline koomilisega; tõsist ning kohati ka ängistavat üldmuljet kultiveerivad suurde plaani tõstetud intiimsed sisemonoloogid. Adamsi ooperid esitavad meile enamasti pildi maailmast, kus iga tegelane on oma personaalse traagikaga päästmatult üksi.
Ka «Doctor Atomic» laenab oma dramaturgia elust. Ooper keskendub aatomipommi esmakatsetusele eelnenud päevadele, tundidele ja minutitele selle loonud teadlaste elus 1945. aasta juunis-juulis. Vaid mõni nädal hiljem heitis USA samasugused pommid Jaapani linnade Hiroshima ja Nagasaki peale.
Tuumapommi loomise ja kasutamise teema, sellesse kätketud kreatiivsuse ja destruktiivsuse vastasseis on kunstipäraseks käsitlemiseks oma mastaapsuses ja mitmeplaanilisuses ideaalne; siin põimuvad poliitilised, eetilised, teaduslikud, psühholoogilised ja esteetilised küsimused. Adams pole üritanud ühelegi neist küsimustest vastata, küll aga hoida aktuaalsena küsimusi endid.
«Doctor Atomic» kujutab endast nii sõnas kui muusikas õpikunäidet postmodernistliku mängulisuse ja distantseerituse segamisest universaalselt mõistetava humanismi ja lüürikaga: ooperikunstis harvaesinevalt on «Doctor Atomic» ühtaegu intellektuaalselt huvipakkuv ning emotsionaalselt hingetikkuv.
Ehkki tegelaste siseseisundeid edastavad stseenid vahelduvad korrapäraselt narratiivsetega, valitseb siin võrreldes Adamsi kahe esimese ooperiga terviku tasandil siiski teatav üheplaanilisus. Osaliselt just sellest tulenevalt tundub «Doctor Atomic» kaasaja standardeid arvestades vähemalt poole tunni jagu liiga pikk.
METis tõi selle lavale Penny Woolcock, kelle režii ja lähenemine ei erine eriti Peter Sellarsi kolme aasta tagusest esmalavastusest San Francisco Operas, mida on hiljem etendatud veel Chicagos ja Amsterdamis. Ehkki kõnealune töö kujutab eelkõige (dok)filmirežissöörina tuntud Woolcocki debüüti ooperižanris, on ta Adamsi teostega kokku puutunud ka varem.
Nimelt valmis Woolcocki käe all 2003. aastal filmiversioon Adamsi ooperist «The Death of Klinghoffer». Arvestades kogutervikut alates kaameratööst ja lõpetades live’is laulmisega, on see kindlasti parim ooperifilm, mida siinkirjutaja on kunagi nägema sattunud. Et nimetatud film oli julge ja mõõdukalt provokatiivne (näiteks kõrvutati seal moraalsest aspektist Palestiinat okupeerivaid Iisraeli juute natsidega), ootasin seekordsest lavastusest natuke rohkemat.
Woolcocki lavastuse üldfoon ei erine Sellarsi omast eriti juba üksnes seetõttu, et MET kasutab suures osas samu soliste, mis eelnevad ettekanded teistes teatrites. Aatomipommi isaks peetava J. Robert Oppenheimeri rollis kannab lõviosa ooperi pingest ja dünaamikast Kanada päritolu lüüriline bariton Gerald Finley. Võrreldes aasta tagasi Amsterdamis tehtud salvestusega kõlas Finley esitus METi ülekandes veelgi nüansseeritumalt.
Uute osatäitjatena lisasid ooperile värsket kvaliteeti Sasha Cooke (Kitty Oppenhaimer) ja Meredith Arwady (Pasqualita).
Ooper kinos
New Yorgi Metropolitan Opera
«Doctor Atomic»
Ülekanded laupäeviti Tallinna kobarkinos