Veebruaris 50. sünnipäeva tähistanud Tallinna Linnateatri peanäitejuht Elmo Nüganen sai koduteatrilt hindamatu kingi – Triin Sinissaare eestvedamisel ilmus uhke raamat «Elmo Nüganen. Esimene vaatus», mis koondab nii hinnatud lavastaja mõtted kui lähedaste inimeste arutlused-meenutused, lisaks leiab siniste kaante vahelt ohtralt fotosid ja loomingubiograafia.
Viiest peatükist koosneva raamatu põnevaim osa on esimene, kus Nüganeni kui looja üle mõtisklevad temaga koos töötanud ning meistri tegemisi teatriteadlastena jälginud inimesed: Ivika Sillar, Jaak Allik, Aarne Üksküla, Lea Tormis, Adolf Šapiro, Andris Freibergs, Vladimir Anšon jt. See on kopsakas ja huvitav lugemine kõigile, kes soovivad aimu saada Elmo Nüganeni kujunemisest ning hindavad tema lavastusi.
Vaatlev film
Raamatusse on valitud ka kolm intervjuud Nüganeniga. Kuigi Teater. Muusika.Kino usutlus aastast 2002, nagu ka «Teatrielu 99» ja «Lavakunstikooliraamatus» trükitud vestlused, on taaslugemist väärt, võinuks raamatust leida ka Nüganeni praegusi mõtteid. Värske intervjuu puudumine on mõistetav – raamat koostati peategelase eest salajas. Pealegi annavad raamatusse kogutud tekstid niigi hea võimaluse piiluda Nüganeni mõttemaailma.
Korduste vältimiseks vajanuks kärpimist Nüganeni õpilaste meenutused. Just neid kiidukõnesid lugedes poeb sisse tunne, et loen juubeliraamatut. Aga siingi on oma «aga», mille juurde tuleksin hiljem.
Peale raamatu valmis juubeliks Vahur Laiapea dokfilm «Mul annet on ka äikeseks», mida on näidatud Tallinna Linnateatris vaid kaks korda. Film jälgib lavastaja Nüganeni prooviperioode Tallinna Linnateatris, tegemisi Permi teatrifestivalil (näeme ettevalmistust etenduse «Ma armastasin sakslast» tõlkimiseks, publiku ovatsioone jne). Samuti saatis kaamera Nüganeni Moskva teatris Et Cetera.
Eelkõige Moskva, kuid ka Permi kaadrid vajanuks selgitusi, näiteks pole ju laialt teada, et Nüganen käib seni üks-kaks korda kuus mängimas 2007. aastal esietendunud Adolf Šapiro lavastuses «451 kraadi Fahrenheiti».
Müüa kaks ühes
Kahjuks pean ütlema, et dokfilmil puudub kindel selgroog, idee – iseseisva filmi asemel näeme pigem 45-minutilist vaatlust. Samas on tegu ajalooliselt väärtuslike kaadritega.
Vaataja saab jälgida lavastajat tööhoos, näeme, kuidas Elmo Nüganen mõtleb! Kuidas ta suhtleb näitlejatega, millise tooniga räägib, millise tähelepanuga näitlejad teda kuulavad.
Kuidas ta elab kaasa näitlejate ebaõnnestumistele. Kinni on püütud hetk, kui Nüganen laval teksti ära unustanud Hele Kõrvele lohutussõnu lausub. See kaisutus on isalikult lähedane, sosin on kui mantra. Näitleja ja lavastaja täielik usaldus!
Hindamatud on ka Moskva-kaadrid, kus näeme Nüganeni keskendumist hetk enne lavale astumist.
Mis filmist puudu, leiab raamatust. Seega peaks filmi võtma raamatu osana, neid võiks lausa komplektina müüa! Sest filmis rääkimata jutud – kuigi filmi sissejuhatus lubab mõtisklusi, ei lausu Nüganen kaamerasse lausetki – on trükitud raamatusse. Sõnad, mis raamatus võivad mõjuda magusa kiitusena, nagu Nüganeni õpilaste jutt, saavad filmi taustal siiruse kinnituse.
Vahel ütleb mõni pilk rohkem kui tuhat sõna. Ja mõned pilgud vajavad selgitust.
Teatriajalooliselt on raamatu «Elmo Nüganen. Esimene vaatus» ja filmi «Mul annet on ka äikeseks» olemasolu ülioluline.
Dokumentaalfilm
«Mul annet on ka äikeseks»
režissöör Vahur Laiapea
Raamat
«Elmo Nüganen. Esimene vaatus»
Kirjastanud Tallinna linnateater, 2012, 367 lk