Maailm 64 ruudul

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Garri Kasparov

FOTO: Corbis/Scanpix

Kas malemängu abil saab tõepoolest kõiki maailma asju seletada? Neeme Korv otsis vastust ala eksmaailmameistri Garri Kasparovi raamatust.

«Andsin efektse kahinguga vastasele kvaliteedi, aga et mu kaksikodad kontrollisid strateegilisi diagonaale ja vastase kerged vigurid istusid liputiival kinni, polnud mustal valikut. Mürgist vankrit neelates seisis ta silmitsi vältimatu kaotusega. Mängulaual oli kolmekäiguline matt.» Kõlab nagu hiina keel? Aga miks mitte uurida pisut selle riigi keelt, mis on tõusnud üleilmseks võtmetegijaks.



Läbi aegade parimaks maletajaks peetav endine maailmameister Garri Kasparov, nüüdne ühiskonnategelane ja kolumnist, on seadnud endale ülesande selgitada maailma asju maleterminite abil. Ühtlasi võtab Kasparov malesõnavara pulkadeks, tungib definitsioonidesse ja leiab palju näiteid tõestamaks, kuidas partiid võivad olla tõepoolest nagu elu ise.



Taktikalisi ja strateegilisi otsuseid, mida maletaja ruudulise laua taga langetab, võib vabalt võrrelda valikutega, millest inimestel pääsu ei ole. Hariduses, karjääris, laste kasvatamises, investeeringutes, poliitikas, sõjaväljal.



«Kui te küsite male suurmeistrilt, kunstnikult või arvutispetsialistilt, mis eeskätt iseloomustab head maletajat, siis mõistate, miks on male ideaalne laboratoorium otsuste vastuvõtmise protsessi põhjalikuks väljatöötamiseks,» kirjutab Kasparov (lk 37), avades järk-järgult lugejale oma nii-öelda «otsuste langetamise valemit».



Mis see male õieti on? Sport, kõrge kunst või hoopis teadus? Sellest on kirjutatud ja ilmselt kirjutatakse tulevikuski pakse raamatuid, sest vahepeal on mõnevõrra varjusurmas olnud male tänu arvutiajastule justkui uuele elule ärganud.



Ühest küljest pakub internet suurepäraseid võimalusi leida vastaseid ja end arendada, teisalt, kui põhiliselt kohtutakse arvutis, on ju nii tore istuda sõbraga puust nuppude taga, kann kanget kohvi ja pitsike head brändit käeulatuses.



Kasparov selgitab, miks ei suuda malekompuutrid oma üüratust arvutusvõimsusest ja sisse söödetud avanguteooriast hoolimata tänaseni inimest alati alistada. «Õnneks paigutasid jumalad avangu ja lõppmängu vahele ettenägelikult keskmängu /- - -/.» (lk 346)



Nagu male ühendab endas mitut valdkonda, teeb seda ka raamat malest. Siingi võiksime küsida – kas Kasparovi raamat on filosoofia, autobiograafia või hoopis omapärases vormis eneseabiõpik, kus öeldakse palju tarku lauseid, ent tegelikke käitumisjuhiseid ei anta? Või, tont võtku, kirjandus?! «Mis on see, mis tõstab esile hea mänedžeri, hea poliitiku, maletaja? Tema tegude efektiivsus!» (lk 40)



Stiili mõttes üsna kergesti loetav raamat on sama keerulise struktuuriga kui male isegi, sel on raamid ja seaduspära, ja ometi on kõik kuidagi abstraktne. Ühest küljest on see Kasparovi enda kujunemise lugu, tema malelise mõtlemise kujunemise lugu. Teisalt on see ekskurss male ajalukku alates muistsest Indiast kuni keskaegse Euroopani, kus kujunes välja tänane male. Ja sealt edasi arvutiajastuni.



Samal ajal teeb ta üldistusi ühiskonnast, psühholoogiast ja majandusest. Iga peatüki lõpetab mõne maailmameistri lühielulugu läbi Kasparovi pilgu. Valitud on just sellised persoonid, kes kõige paremini üht või teist nähtust iseloomustavad. Näiteks peatüki talendist lõpetavad Capablanca ja Alehhin; ettevalmistusest, inspiratsiooni ja töö vahekorrast Botvinnik; rünnakust teadliku valikuna – Fischer jne.



On märkimisväärne, et strateegiast ja taktikast kõneleva peatüki lõppu on Kasparov erandina paigutanud Winston Churchilli. Ja mis seal salata, eestlase rind paisub uhkusest, kui ta leiab ühe peatüki juurest ka soliidse valiku «hiilgavaid teisi»: «Traagilise maiguga tiitli Paul Teine pälvis küllap kaasaja kõige kuulsam eestlane.» (lk 311). Nii alustab Suur Kasparov väikest, aga tabavat lugu meie Paul Keresest.



Kõneldes ajast ja ressursist (ajakontrolliga males muide väga olulistest asjadest) põikab Kasparov poliitikasse, tuues võrdluse valimistega.



Valimisvõitu sihtiv poliitik peab kasutama aega ja ressursse võimalikult efektiivselt, kuid isegi suur rahakott taandub mõnikord väikese vääratuse tõttu, kirjutab Kasparov, peites järgmisse lõiku ka tubli annuse isiklikku kibestumist: «Paraku omavad niisugused arutlused valimisvõitluse nüanssidest tänase Venemaa poliitilises reaalsuses vaid puhtteoreetilist tähtsust.» (lk 175)



Jah, demokraatiast ja sõnavabadusest kaugenenud Venemaal võid sa praegu olla kui tahes suur strateeg või taktik – süsteem tasalülitab sind.



Kindlasti on Kasparovis säilinud omajagu idealismi. Ent sisimas on vähemalt siinkirjutajal lootus, et ehk on maailmameistrile kodumaal osaks langenud mõnitamine osa tema plaanist. Nähtav osa mingist pikaaegsest strateegiast, millega ta oma vastaseid malelaua taga alistuma sundis.



«Kõik meie planeerimisoskused ja seisuhinnangud jäävad puhtakadeemilisteks, kui neid ei toeta tahe ja otsusekindlus anda vastasele löök esimesel võimalusel. /- - -/ Kui te kord juba võitlete, siis pidage meeles, et esimene löök võib saada ka viimaseks ning see löök tuleb anda enne, kui seda teeb teie vastane.» (lk 267)



Ehkki raamat ilmus vene keeles aastal 2007, sobib epiloog praegusesse aega nagu rusikas silmaauku: «Me peame end välja kiskuma harjunuks saanud mugavast äraolemisest ja testima oma suutlikkust uues olukorras edukalt vastu pidada ning kohaneda.» (lk 390)



Ma ei tea, kas ja kellele raamatut «Male kui elu mudel» soovitada, aga kindlasti on seda lihtsam lugeda inimesel, kes male algtõdedega kursis. Ent miks mitte kõigil? Esimest diagrammi (ja seegi on skemaatiline) kohtab lugeja, muide, alles 172. leheküljel.



Raamat


Garri Kasparov


«Male kui elu mudel»


Vene keelest


Peedu Haaslava


Tänapäev, 2009


400 lk

    Tagasi üles