T, 5.07.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Venelane Rumjantsev, Eesti metsavend

Alo Lõhmus
Venelane Rumjantsev, Eesti metsavend
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Toostid Põrgupõhjal: Hans Hatto toob punkri varemetest kuulipidlujaketaste vahel päevavalgele ka metsavendadele kohase metsakohina pudeli. Tegelikult valitses Relvastatud Võitluse Liidu staabis alkoholi tarvitamise keeld.
Toostid Põrgupõhjal: Hans Hatto toob punkri varemetest kuulipidlujaketaste vahel päevavalgele ka metsavendadele kohase metsakohina pudeli. Tegelikult valitses Relvastatud Võitluse Liidu staabis alkoholi tarvitamise keeld. Foto: Toomas Huik

Petserimaa venelane Viktor Rumjantsev andis metsavennana NKVD vastu võideldes oma elu Eesti vabaduse eest. Arter otsis Raplamaa metsadest selle vapra mehe jälgi.

Elas kord Petserimaal kaupmehesell Viktor. Ta oli noor ja nägus vene poiss, kes tegi oma tööd rõõmsa meele ja lahke südamega. 1941. aasta juuniküüditamise ajal nabiti Viktorile tööd andnud kaupmees koos perega kinni ja topiti küüdirongi.



Kahekümneaastast Viktorit kui teenijarahva esindajat küüditajad ei puutunud, kuid Viktor ise tundis, et peab oma heale peremehele jaama vähemalt toidupaki viima. See on ainus, millega ta leivaisa antud olukorras aidata saab, mõtles vapra hingega poiss ja asus teele.



Kuid küüdirong oli sõdurite valve all ja need ei lubanud ešeloni ligidusse kedagi, kes polnud arvatud Siberisse sõitjate nimekirja. Viktori avar vene hing täitus säärast mõnitust nähes pahameelega ning võib arvata, et ta kasutas selle tunde väljendamiseks ka vene keele rikast sõnavara. Sõdurid ei jäänud võlgu ning peletasid sellipoisi viimaks hoopidega rongi juurest minema.



Sellest hetkest peale oli Viktoril Nõukogude võimuga omad arved klaarida. Saksa okupatsiooni ajal astus ta Eesti Leegioni ning võitles pealetungiva Punaarmee vastu Sinimägedes. Pärast sõda sai Viktor Rumjantsevist – omadele lihtsalt Rumm – metsavend ning Relvastatud Võitluse Liidu (RVL) üks juhtfiguure.



«Tubli mees oli ta metsas,» ütleb Vigala elanik Hans Hatto, kelle onu August Hatto teenis koos Viktoriga nii leegioni sanitaarüksuses kui ka hiljem RVLis. Me turnime parajasti mudasel metsateel, mis viib RVLi viimase staabipunkri jäänusteni Raplamaal Teenuse lähistel. «Tubli mees, tublim kui paljud eestlastest metsavennad,» kordab Hatto.



Koos oma sõbra Hillar Aiaotsaga on Hans Hatto pühendunud omakandi metsavendade ajaloo uurimisele ja säilitamisele. RVLi punkreid ja lahingukohti on neis Raplamaa ja Läänemaa metsades mitmeid. Mehed on punkrid üles otsinud, korda teinud ja külastajatele tutvumiseks ette valmistanud.



Teenuse punkri juurest algas 1948. aasta 25. oktoobril Käntu jälituslahing, kus NKVD üritas metsavendi üllatusrünnakuga rabada.



«Metsavennad ehitasid parajasti seda punkrit, kui NKVD-lased hiilisid neile ligi, kuused ümber kere seotud. Rumm oli esimene, kes nägi – midagi on valesti, kuused liiguvad!



Ta võttis kohe oma kuulipilduja ja tõmbas tule peale,» jätkab Hatto oma jutustust. Metsavennad taandusid võideldes üle Kasari jõe, kaks neist sai surma, ülejäänud grupp (vähemalt viis inimest) pääses. Rumjantsev oli see, kes pääsemise sepistas, ujudes üle Kasari jõe ja tuues sealt ära Tõnnu talu paadi. Nojah, NKVD-lased põletasid talu selle eest maha.



Kuid metsavendade ehitatud maapealne punker oli nõnda kapitaalne, et püsis kuni kaheksakümnendate aastate alguseni. Siis hakkas miilits metsast otsima peidikut, kus ühed kohtlased ja kuritegelikule teele asunud kolhoosikarjakud varjasid küladest varastatud kraami.



Karjakud aga, kes olid metsas omainimesed – ja nagu juba mainitud, pisut omamoodi – lootnud miilitsa meelepaha leevendada, juhatades sellele kätte hoopis metsavendade punkri. Seepeale lasksid kompetentsed organid punkri igaks juhuks õhku, plahvatuse tekitatud auk on punkrimüüride vahel alles tänase päevani ja sillerdab kevadvetest.


Metsasihilt juhatab punkri juurde lauajupist tehtud silt, millele on maalitud surnupealuu ning tähed RVL.



Relvastatud mehed metsas. Saksa vägede taandumisel hüppas Rumjantsev 1944. aasta sügisel Eesti Leegionist ära ning hakkas otsima võimalusi Rootsi põgenemiseks. Neid leidmata võttis ta end arvele sõjapõgenikuna ning mobiliseeriti 1945. aasta jaanuaris Punaarmee tööpataljoni. Sealt saadeti Rumjantsev koos kaaslastega Vigalasse metsa varuma, et hankida puitu sõjas kahjustada saanud Tallinna hoonete remontimiseks.



Tõenäoliselt aimas Rumjantsev, et võimud nuhivad tema teenistuse Saksa sõjaväes peagi välja. Võib-olla saabuski Vigala metskonda juba tema kohta järelepärimisi ning Rumjantsev sai neist teada. Igal juhul deserteeris ta tööpataljonist ning ühines kohalike metsavendade Endel Redlichi, Endel Karelli ja teistega, kes moodustasid RVLi tuumiku.



See metsavendade grupp oli alguse saanud juba Saksa ajal. Redlich ei soovinud Eesti Leegioniga ühineda, vaid läks hoopis metsa. Vigala lähistele ehitas ta nn Põrgupõhja massiivse punkri, kus hakkas elama ja mõttekaaslasi koguma. «Mina vaatan kõiki okupante ainult läbi püssikirbu,» tavatsenud ta oma teguviisi selgituseks öelda.



Väike metsavendade grupp sisustas vaba aega morse ja relvade tundmaõppimisega, spordiga («Metsavennale on kõige olulisem jooks!» rõhutab Hatto) ning meelelahutusega. Vaiksetel suveõhtutel kostis lähematesse küladesse metsavendade grammofonimuusikat. Kohalike politseivõimude silmad ja kõrvad suleti peki ja viinaga.



1946. aastal pani Redlich juba uue okupatsiooni tingimustes aluse RVLile, mida ajaloolased peavad kõige tõsisemaks katseks organiseerida Eesti metsavendi ühtsesse vastupanuorganisatsiooni.



Ehkki selle organisatsiooni tegelik ulatus ja liikmeskonna suurus on vaieldav, koondus Põrgupõhjale RVLi mõneteistkümneliikmeline staabigrupp, mis juba ise oli silmapaistvalt suur metsavennarühmitus (tavaliselt liikusid metsavennad nelja-viie mehe suuruste salkadena). Rõhutamaks oma ülemaalist ambitsiooni, harrastas RVL kõlavaid ametinimetusi, aukraade ja bürokraatiat.



Tuliselt vaieldi põhikirja punktide üle, organisatsiooni uued liikmed pidid liitumiseks kirjutama omakäelise avalduse ning täitma üksikasjaliku ankeedi, mida hoiti punkri arhiivis. Paljud tõsisema sõjalise taustaga metsavennad haistsid selles praktikas ohtlikku lapsemeelsust ning hoidsid RVList seetõttu kõrvale. Kuid Rumjantsev, kuraasikas ja hakkaja vene poiss Petserimaalt, lootis tões ja meeles osaleda peatsetes Eesti vabastamislahingutes, milleks RVL end ette valmistas. Rumjantsevist sai RVLi Pärnumaa piirkonna juht.



Legendaarne venelane. Metsavendade plaan nägi ette koordineeritud väljaastumise kolmanda maailmasõja puhkemise või küüditamise puhul. Esialgu ei tulnud aga kumbagi. Metsavennad hoidsid end vormis, hankisid relvastust ning röövisid Nõukogude asutusi.



1947. aasta hilissügisel koputati Pärnus ühe neiu uksele. Kui Irene Vaitmaa – nii oli naise nimi – ukse avas, ilmus tema tuppa Punaarmee majori mundris mees, rind aurahasid täis. See oli ohvitseriks maskeerunud Rumjantsev.



«Klõpsas kannad kokku ja raporteeris: «Meid saadeti Pärnusse komandeeringusse. Päev oli nii töötihe, et polnud aega palagi suhu pista. Kõht nurises, et kas kõri läbi lõigatud, et midagi enam alla ei kuku,»» meenutab Irene seda kohtumist Aino Lepa raamatus «Vabaduse hinnaks on elu».



Selgus, et Rumjantsev oli koos kaaslasega marssinud Pärnu rannakohviku juurde ning kategooriliselt nõudnud enda kui Punaarmee ohvitseri sisselaskmist, ühtlasi sama au osutamist ka kaasas olnud sõbrale (kelle esitada jäi ohvitseri tentsiku roll).



Suurepärase lõuna taustaks tellis Rumjantsev orkestrilt esmalt «Katjuša», siis aga tekkinud tal – võib-olla ka pruugitud tulivee mõjul – lausa ülemeelik plaan. Kui orkester puhkeruumi hinge tõmbama suundus, läks Rumjantsev neile järele ja pöördus pillimeeste poole vene keeles: «Olen verd valanud ka Nõukogude Eesti eest, et võiksite elada vabana.



Enne kurnasid teid buržuid, siis fašistid. Fašistide «Deutschland, Deutschland über alles» olen kuulnud, kuid teie buržuide riigi hümni mitte. Mul täna sihuke tuju, tahaks kuulda, kuidas see kõlab. Mängige seda mulle.»



Kui orkestrijuht hoiatas pahanduste eest, rahustas ohvitseriks kehastunud metsavend teda: «Ärge kartke. Töötan riiklikus julgeolekus ja kui keegi piuksatab, siis see piuks minust kaugemale ei jõua.»



Lõplik sõna jäänud siiski viiesajarublasele, mille «ohvitser» orkestri tarvis lauale pani, ning peagi kõlas rannakohvikus Eesti hümn. Sumin restoranis vaikis, inimesed tõusid püsti ja osa laulis kaasagi, jutustas Rumjantsev oma vägiteost öisel tunnil neiu Irenele.



Kas see lugu ka tõele vastab? Irene Vaitmaa igatahes meest algul ei uskunud. Kuid hiljem kuulis ta linna peal tuttavatelt, et rannakohvikus oli ühel õhtul tõesti Eesti hümni mängitud.



Läänemaa metsavendi uuriv ajaloolane Mati Mandel ei välista siiski võimalust, et Rumjantsev laskis sel hilisel tunnil veetlevas seltskonnas fantaasial pisut lennata. Ta võrdleb seda lugu legendidega Hirmsa Antsu restoraniskäimisest.



«Need on legendid, mida usutakse siiamaani, aga mida ühegi toimiku materjal ei kinnita,» ütleb Mandel. «Kuid tõsi on see, et näiteks 1948. aastal näis metsavendadel olevat linnas ohutum liikuda kui metsas. Linnas ei tülitanud neid keegi.»



Sõjatee lõpp. Pärast mitme staabipunkri hävitamist leidsid metsavennad ulualuse Kodesmaa sohu Ertsma küla heinamaale ehitatud punkris. Nagu ikka, oli kohalikele elanikele punkri asukoht hästi teada ning talumehed andsid rajatise tarvis ehitusmaterjaligi.



Seetõttu tundsid metsavennad end seal liigagi julgelt. «Osa punkrimeestest liikunud sageli Ertsma küla taludes ringi ja osalenud ka sealsetel õllepruulimistel,» kirjutab koduloo-uurija Sergei Seeland punkri saatusele pühendatud brošüüris. «Seega oli nende konspiratsioon lubamatult nõrk.»



Haarang Ertsma punkrile algas 1949. aasta 27. veebruari varahommikul, sellest võttis osa 15 julgeolekutöötajat ning 350 sõdurit. Surma sai üheksa metsavenda, nende seas ka Viktor Rumjantsev.



«Elutud kehad toodud Ertsma küla Jaagu talu õunapuuaia juurde tee peale maha ning külaelanikud kutsutud neid tuvastama,» kirjutab Seeland. «Kuhu mahalastud hiljem maeti, jääbki teadmata.»



Võimalik, et saatuslik rünnak sai teoks metsavendade sekka sugenenud reeturi tõttu. Kuid nii imelik kui see ka pole – ajalugu näitab, et saatus maksab niisuguse käitumise eest enamasti kätte, arutleb Mati Mandel.



«Hirmsa Antsu väljaandja tapeti hiljem Vene sõjaväes. Rahvas räägib: jumal on olemas.»


Et vahel on pealispinna all peidus rohkem, kui arvata võiks, seda tõestab kohe ka Hans Hatto.



Põrgupõhja punkrivaremete lähistel eemaldab ta koduse liigutusega samblakorra ning kevadpäikese kiirtes lööb sätendama… poolik samakapudel. See on roostes padrunikestade, akujuppide ja muu punkrikola vahel oma joojaid oodanud juba aastaid.


Metsavendade terviseks. Viktor Rumjantsevi ja ta kaaslaste mälestuseks.

Tagasi üles