Meie ühine väike argielu

Rein Veidemann.

FOTO: Pm

Kaks aastat tagasi romaanivõistluse üllatusvõitjaks kuulutatud Tiina Laanemi romaani «Väikesed vanamehed» iseloomustas žürii esimees Jan Kaus kui psühholoogilise realismi tagasitulekut. Ühtlasi kiitis ta kirjutaja tahet ja oskust kujutada tänapäeva inimeste kommunikatsioonivaegust, igatsust läheduse järele ja samas seda kammitsevat sotsiaalset võõrandumist.



Laanemi teine romaan jätkab samal lainel. «Sidrunid ja siilid» on suhete romaan. Keskseid tegelasi, suhtekorraldajat (tänapäeva noorte seas nii sageli õpitud amet) Ralf Raavikut ja vabakutselist näitlejat Nora Ellingut ühendab ühine kirg – sõltuvus sidrunitest, st pidev vajadus millegi värske järele. Vajadus kuidagiviisi suhestuda minevikuga väljendub suguvõsauurimises ning aegajalises sugulaste külastamises maal või siis maakodu omamises. Aga need n-ö vertikaalsed seosed on veelgi hapramad kui seos minevikuga. Seda enam – nagu  Pidevuse sümboliks tõusevadki Mudaaugu talu siilid, kelle tuleviku pärast Nora romaani eelviimasel leheküljel muretsema jääb.



Teose võtmerepliike on kaks, üks neist Nora sisekõneline: «Tõepoolest, üks lõputu ring: puhates tahaks põnevasse töösse sukelduda, tööd tehes hoopis lennukisse hüpata ja ei tea kuhu põrutada.» Teine pärineb Ralfilt: «Nii võib ju hulluks minna. Ikka ühed ja samad tänavad, ühed ja samad tegevused ühel ja samal kellaajal, pähekulunud näod ja tuttavad paigad. Õhtuti ühed ja samad saated, mille sisu juba ette teada. Ja puhkusereisid ikka samadesse kohtadesse.»



Eks ju, tuleb tuttav ette – see meie ühine ja nii sageli tühine argielu. Kõik libiseb mööda, elu sulab nagu teflonpannil laiali valguv või, hinge jäävad armid ja lakkamatu rahulolematus. Huvitav, et Laanemi karakterid – need keskea piirile jõudnud tegelased – on kuidagi kõik üheülbalised, tasapinnalised. Ralf, Martin, Robert, Ott – vanarahvas ütleks neid iseloomustades, et võta üks ja viska teist. Robertit eristab teistest see, et ta kokutab. Parem pole lugu ka naistegelastega. Eristavad neid üksteisest vaid nimed – ühendab neurootilisus ja pidetus.



Teine lugu on tädi Miili ja vanaonu Kustiga. Just neis on loomulikkust, millest eesti uut põlvkonda lahutab kuristik. Romaani alguses lubab Ralf, et tuleb hetk, kus nad Noraga kihutavad sinna, kuhu tuju veab. Ons see New York või Barcelona, või mõlemad?



Lõpulehekülg üksnes kinnitab Ralfi ja Nora rändlinnu-vaistu: kotid selga ja lennukisse. Aga erinevalt rändlindudest pole Ralfil ja Noral kodupesa. Võib-olla see veel tuleb. Otsad jäävad sõlmimata.



Tekst on lahutatud-lõigutud stseenideks, mis rõhutab kogu elu fragmentaarsust. Laanemi kujutusviisi ja sõnakasutust võib pidada nõtkeks, isegi õhuliseks. Ajakirjaniku kogemust võib tajuda Rahvameelsete erakonna asutamiskoosoleku kirjelduses. Siiski on olupiltides vähenõudlikku «Mis Koosta peres uudist?»-stiili. Lihtne lugeda, aga janu jääb ka mingi teise, sügavama plaani järele. Või polegi meis seda enam järel?

Tagasi üles