Teatriteatepulga vahetus: Indrek Saar Joonas Tartu

Andres Keil: Indrek, Joonas – kuidas teie praegust, teatrijuhi vahetuse hetke näete?

Indrek Saar: Me pildistasime praegu selle hetke ära. Nii ongi.

Andres Keil: Aga mis see on, mille üks mees üle annab ja teine vastu võtab?

Joonas Tartu: Kui vormiliselt öelda, siis ma võtan vastu väga hästi toimiva teatri. Teatri, mida on pikki aastaid korrastatud ja mis on nüüd jõudnud Eesti teatrimaastikul sellisesse paika, kus ollakse olemas. Aga see ei tähenda, et nüüd on töö tehtud.

Sihtasutusel on lisaks teatrile palju funktsioone. Ütleme nii – ma võtan vastu hästi toimiva teatri ja väga huvitava kultuurikeskuse.

Andres Keil: Mida see teie kui noore mehe jaoks sisuliselt, isiklikult tähendab?

Joonas Tartu: See on äärmiselt huvitava aja algus. Ma tunnetasin, teadsin, et ma tahan seda teha. Teatri valdkond on mulle ministeeriumis töötades hingelähedaseks saanud. Mitte juristina – ma tundsin järjest enam, et saan paljudest asjadest ka sisuliselt aru ja et need huvitavad mind.

Sealt ka otsus.

Indrek Saar: Ega see ei ole ju mingi asi, mille ma üle annan. See on koht ühes kollektiivis. Minu jaoks – kogu maja ja raha, mis selle pöörlema paneb, on vahend. Tegelikult on küsimus neis inimestes, kes seal töötavad.

Nüüd mina astun välja ja Joonas sisse.

Kui öelda: «Ma annan teatri üle», siis mõeldakse maja peale. Joonistub selline kujund. Tegelikult ma ei anna midagi üle, vaid Joonas täidab koha. Kindlasti mitte täpselt samamoodi, kui mina seal olin. Võtab kohustuse ja ülesanded üle.

Andres Keil: Kuu aega on teada, kes on juht. Ma olen kindel, et te isekeskis olete selle ära sõnastanud, milline on see organism praegu ja kuidas ta peaks edasi minema. Või?

Indrek Saar: Tegelikult ju ei ole. Kogu see aeg, alates hetkest, kui me hakkasime sihtasutust moodustama, on kiire olnud. On olnud vaja ehitada. Kogu see keha oli vaja üles laduda.

Joonas Tartu: Vormiline pool vormistada

Indrek Saar: Ega seda aega, et analüüsida – kuhu me nüüd oleme jooksmas –, ei ole tegelikult olnud. Enne, kui ma pastaka üle annan, kavatseme istuda ja analüüsida. Kas kümme aastat on õiges suunas joostud ja mis nüüd edasi

See ajurünnak on ees. Kogu aeg on kiire-kiire-kiire asjad on sündinud jooksu pealt.

Joonas Tartu: Nüüd on ka õige aeg seda teha. Vorm on paigas ja tuleb sisule mõtlema hakata.

Andres Keil: Teeme seda kohe. Algses vormis.

Indrek Saar: Nii?

Andres Keil: Aga siis ma panen suu kinni, kuulan ja esitan suunavaid küsimusi.

Indrek Saar: Seda on raske teha. See tähendaks, et ma hakkan oma kümne aasta tööle sisuliselt hinnet panema. Kuidas ma seda teen? See on väga keeruline.

Selle jaoks peaks siin laua ääres olema tunduvalt suurem ring inimesi

Joonas Tartu: Ühelt poolt hinde panemine. Teiselt poolt, kes tegeleks tugevalt sellega, mis edasi hakkab toimuma. Tegelikult need asjad sõltuvad majas direktorist – direktorist ka –, aga neid inimesi, kelle peale tuleb ja saab loota, on väga palju.

Andres Keil: Põhialustest saame ikka rääkida.

Joonas Tartu: Põhialused on nende aastate jooksul välja kujunenud.

Andres Keil: Jah, muidugi. Aga miks ei võiks see artikkel olla avalik dokument, mis kaasa võtta siis, kui suurem ring koguneb?

Indrek Saar: Asi, mille oleme majas sees selgeks rääkinud ja läbi arutanud, on Rakvere Teatri roll ringsõiduteatrina. Selles suunas oleme kogu aeg teadlikult töötanud ja ma arvan, et seda on väga-väga raske muuta.

Seal vaevalt nüüd väga olulisi muudatusi saab teha.

Mis võiks olla – inimestel võiks ju olla natuke rohkem aega. Et peaks oma truppi väheke suurendama. Et tekiks nii-öelda kolm paralleeli. See annaks aeg ringisõitmise kõrval rohkem süveneda.

Joonas Tartu: Ja kogu oskusteava, kogemised, mis on omandatud – ei ole mõtet hakata seda lõhkuma. Liiatigi kui Rakveres on ainult 17 000 elanikku.

Indrek Saar: Aga mida on vähem sõnastatud, millest on vähem räägitud, vähem mõeldud – mis on siis ikkagi Rakvere Teatri roll regionaalse teatrina. Kuivõrd me ikkagi oleme juba kultuurikeskuseks kujunenud. Koos teatriga teeme ka festivali [Baltoscandal – A.K.], näitame kino, tegelikult haldame ka kogu rahvakultuuri pinda.

Rahvamaja pool on praegu juriidilises mõttes meie all, ka ehitatav seltsimaja. Enamik nendest pindadest, kus rahvakultuur kokku saab, on sihtasutuse bilansis.

Kui kõike seda koos vaadata, siis peaks ikka väga täpselt selge olema, mis meie kui regionaalse teatri roll linnas on. Ja kus suunas jaksame joosta.

Mille ees me vastutuse võtame ja mil määral. Kas siis, kui me kino näitame, peaks etendused mingil määral kinokavaga seotud olema? Kas me võtame vastutuse, et me planeerime kord aastas koostöö kooliteatriga, rahvatantsijatega, laulukooriga ?

Andres Keil: Kas me räägime sellest, et kui ühe lavastuse sees võib olla väga paljude kunstialade vahendeid – film või mis iganes –, siis

n-ö lavastusesiseselt juba ammu olemasolev teatrile kui institutsioonile laiemalt üle kanda?

Indrek Saar: Jah.

Andres Keil: Aga kas sealt ei paista oht? Kas see ei tekita repertuaari planeerides liigseid kammitsaid?

Indrek Saar: Just nimelt. See tulebki läbi mõelda. Kas sellist on võimalik võtta ja mil määral.

Praegu on funktsioone juurde tulnud, aga ega me ei tea, kuidas nendega täpselt edasi minna.

Joonas Tartu: Ja kui suureks on mõtet organisatsiooni ajada.

Andres Keil: Joonas, kas see ei võiks olla teie trepiaste? Indrek ehitas maja sisuliselt ja füüsiliselt valmis, teie missioon võiks olla ehitada uut mudelit? «Laiendatud teatrit», mis saaks oma rahastuse ka laiemalt kui ainult ministeeriumi teatrirealt?

Joonas Tartu: Ega see ei ole ju etapiline, et Indrek tegi selle ja siis nüüd mina teen edasi.

Andres Keil: Ajaloo jaoks on.

Joonas Tartu: No okei. Aga see tee, mida mööda edasi minna, sõltub nii meeletult paljudest erinevatest asjadest, et praegu on väga raske öelda.

Sihtasutus võib küll millalgi jõuda selleni, et hakata rahvakultuuri ja teatrit omavahel rohkem siduda, aga see eeldab ka teise poole huvi. Sihtasutus saab ainult initsiatiivi üles näidata.

Andres Keil: Pronkssõduri poole vaadates – ja integratsioonipoliitika sellisena, nagu ta on – te olete lähim vaimukultuuri kants Ida-Virumaale.

Indrek Saar: See on jälle teema, millest me oleme rääkinud, aga millega pole jõudnud piisavalt palju tegeleda. Me oleme Kirde-Eesti ainukene kutseline kultuurikollektiiv. On olnud igasuguseid plaane, aga

No näiteks jõudsime läbirääkimistes Jevgeni Griskovetsiga väga kaugele – ta pidi tegema lavastuse meie trupiga vene keeles. No ja siis tuli tal mingi film vahele ja sinna see jäi. Kui Venemaal tuleb film, siis jääb muu seisma.

Aga see on sama, regionaalse teatri ülesande teema.

Andres Keil: Kuidas trupp juhi vahetuse vastu võtab?

Joonas Tartu: Nii lühikest aega majas olnuna saan ma rääkida sellest, mida ma tunnetan – mitte midagi negatiivset. Praegu, enne esietendust, on muidugi kiire aeg ka Samas, Indrek on ka mitu aastat seda majas mõista andnud.

Andres Keil: Indrek, trupp on kinni hoidnud?

Indrek Saar: Pigemini nii, et kogu aeg on eesmärgid, mille puhul tundub, et kohe-kohe saab tehtud. Ja asjad võtavad muidugi kolm korda rohkem aega.

Aga teadmine, et ma lähen, on kogu aeg olnud. Ja see, kui maja sees hakkavad uue juhi kohta hinnangud tekkima, on pikem protsess. See ei juhtu kuu ajaga.

Andres Keil: Joonas, te olite koos kultuuriministeeriumi teatrinõunikuga, Sihtasutuse Rakvere Teater nõukogu esimehega Tõnu Lensmentiga asutajaliige MTÜs Ludus Rusticus, mille alaks on samuti teatritegevus. Kas see huvide konflikti ei tekita?

Joonas Tartu: Sellega on nii – kunagi, jah, tõepoolest sai see koos asutatud. Aga minu roll seal oli aidata see organisatsioon luua – notariaalsed toimingud ja nii edasi.

Tõnu pakkus selle variandi välja ja ma oskasin teda organisatsiooni loomisel aidata. Sisuliselt ei ole ma sellesse kunagi eriti sekkunud.

Ja juba kõvasti enne, kui see organisatsioon oma esimese produktsiooni välja andis, olin ma sellest välja astunud. Ma olin sellega seotud ainult asutamisperioodil.

Andres Keil: Lõpetuseks. Milline on Rakvere Teater kümne aasta pärast? Lühidalt?

Indrek Saar: Ma arvan, et väga lahe teater. Trupp, mis on igale poole oodatud, sest seal teevad inimesed mõtestatud tööd, mitte ei tegele jamaga.

Need inimesed on väga altid uutele ideedele.

Joonas Tartu: Siit kinni võttes – ma ei tea, kus on teater kümne aasta pärast. Sellepärast, et me oleme nii altid.

-----------------------------------------------------------------------

Joonas Tartu

Sündinud 26. aprillil 1980

Tallinnas

Perekonnaseis: abielus

Haridustee:

1998 –2002 Õigusinstituut, baccalaureus artium’i kraad õigusteaduses

1995–1998 Rakvere Reaalgümnaasium, humanitaarharu

Töökäik:

SA Rakvere Teatrimaja, juhatuse liige 2006 –

SA Rakvere Teatrimaja, nõukogu liige 2004 – 2006

SA Vanalinna Teatrimaja, nõukogu liige 2003–2006

Kultuuriministeerium, eelnõude ja juriidilise nõustamise osakonna peaspetsialist 2002–2006

Indrek Saar

Sündinud 20. veebruaril 1973 Kuressaares

Perekonnaseis: abielus

Olulisemad preemiad:

Aasta kultuuritöötaja (2001)

Kultuurkapitali aastapreemia (kahasse Üllar Saaremäega) (2001)

Ants Lauteri preemia (2005)

Töökoht:

Alates oktoober 2004 – Sihtasutus Rakvere Teatrimaja, juhataja

2004–2005 – Teater Vanalinnastuudio, nõunik

1996 – oktoober 2004 – Rakvere Teater, direktor

Alates 2000 – rahvusvahelise teatrifestivali Baltoscandal tegevjuht.

Hariduskäik:

1992–1996 Eesti Muusikaakadeemia Kõrgem Lavakunstikool, näitleja

1991–1992 Taani Ronne

Gümnaasium

1988–1991 Kuressaare

2. Keskkool

1980–1988 Kuressaare

1. Keskkool

Osalemine ühiskondlikus elus:

Alates 1996 – Eesti Näitlejate Liidu liige

Alates 1996 – Eesti Teatrijuhtide Liidu (ETJL) liige

Alates 1997 – Rakvere linna volikogu kultuurikomisjoni liige

Alates 2000 – Eesti Teatrijuhtide Liidu juhatuse esimees

Alates 2003 – Rakvere linnavolikogu aseesimees

Alates 2003 – Eesti Teatriliidu juhatuse liige

Alates 2003 – Eesti Lavavõitluse Selts, asutajaliige, juhatuse liige

Alates 2004 Lääne-Virumaa Keskraamatukogu Nõukogu liige