Kui teie vedelesite Viljandi folgil, jagas üks kuuepealine eesti lohe oma aega, keha ning hinge Pixiese ja Morrissey, Franz Ferdinandi ja Scissor Sistersi, Madnessi ja The Strokesi, Depeche Modei ja Echo And The Bunnymeni, Placebo ja Editorsi vahel.
Kuna 12. Benicassimi peaesinejad kattusid suurel määral Taani Roskilde omadega, võiks neid kahte festarit veidi võrrelda. Kvantiteedilt jääb FIB Roskildele alla, kvaliteedilt vaevalt. Roskilde seitsmele lavale paneb FIB vastu neli lava, inimesi on poole vähem, kuid FIB pakub ahvatleva musaprogrammi kõrval alternatiive.
Näiteks toimub festivali raames lühifilmide festival, kus sel aastal linastus ka Riho Undi «Vennad Karusüdamed».
Politsei oli kaugel
Peale kinohuviliste saavad kommi teatri-, kujutava kunsti, moderntantsu- ja moehuvilised. Kõike saab mitte ainult näha, vaid ka teha: kursusi ja õpitube korraldatakse igas vallas.
Milles FIBil pole Roskildele midagi vastu panna, on viimatinimetatu põlvini pori. Kuidagi võiks selle fenomeniga konkureerida ehk FIBi puhkeplatsi hiiglaslikud veepihustid, mille all ülekuumenemisel jahutada. Ilm oli «päris» soe, 3040 kraadi. Enamik inimesi käis ringi suht alasti. FIBi kohustuslik aksessuaar on lehvik, mitte kummikud nagu Roskildel ja teistel põhjapoolsetel festaritel.
Roskilde rokipeerudele ja folgi kampsunitele astuvad vastu FIBi indipeded. Inimesed on ilusad ja stiilsed, pead pöörama sunnivad pooled möödakäijad. Külastajaist 60 protsenti on hispaanlased, võõramaalaste seas moodustavad enamuse 80 protsenti britid.
Palju on ka prantslasi, portugallasi ja itaallasi, kuid näiteks saksa keelt ei kuule kordagi, ammugi mitte mingit skandinaavia saundi.
Kuigi politseinikud eelistasid aega veeta aia taga, oli õhkkond üllatavalt rahumeelne: ei näinud keegi meist ühtki kaklust ega suuremat korrarikkumist kui prügi mahaviskamine. Ka kakerdamist silma ei hakanud, väsinud muusikasõbrad keerasid end lihtsalt muru või asfaldi peale rõngasse.
Nii palju head muusikat korraga pole naljaasi. FIBi laivid olid rajud: alkohol, narkootikumid ja seks kõrvades. Suud ja nina võis hoida vee ja õhu manustamiseks.
Esimene laks FIBil oli Scissor Sisters. Sobiv bänd alustamiseks: hedonistlik tervitus.
Teine päev algas vara, nii et kui Pixiesklema suundusime, oli mitu superlaivi selja taga, näiteks The Ordinary Boys, The Futureheads, Colder ja Babyshambles. Kui Pixies lavale astus, paiskas rahvas õhku kõik kontserdiklieed. Pixies nõidus inimesed hetkega tummaks. Kõrghetkeks kujunes «Gigantic», mille Kim Deal üksi oma jumalikest häälepaeltest publiku hulka nõristas.
Pärast seda läksid jälle publiku häälepaelad tööle: «I love you Kim!», «Te quiero!», «Je taime!». Peale sellist laivi ei lastud meil toibuda, vaid paisati lavale Echo And The Bunnymen, The Strokes, Manta Ray
Morrissey ülbas
Kolmanda päeva avas meile Morrissey ja tema Playboy särkides bänd. Morrissey iroonilised laulude vahetekstid on väärt sama palju kui ta muusika. Palju mängiti uuemaid lugusid, kuid festivalipublik ei koosne ainult paadunud fännidest, mistõttu mängiti ka viisakas hulk olulisi hitte. Endale tüüpiliselt ei jätnud Morrissey materdamata kohalikku publikut ega Ameerika valitsust.
Publiku apaatsuse võib kirjutada mõõduka solvumise ja umbkeelsuse nahka. Ühest seisukohta ei suutnud publik võtta ka Morrissey korduva särkide püksivärvlist läbitõmbamise publikusse heitmise eelmänguna ning hispaania lipu seelikuks keeramise suhtes.
Järgmise pealava esineja Franz Ferdinandi solist Alex Kapranos keerasa kogu publiku juba pärast esimest lugu ümber oma väikse oti sõrme. Kontserdil oli lubatud ainult vertikaalsuunaline liikumine, nii et järgnevad esinejad, näiteks The Kooks, Morning Runner ja Ms. John Soda pidid leppima veidi rahulikuma publikuga.
Neljas päev algas Editorsiga. Väga raju kolmeliikmeline post-punk-tank pühkis väsimuse, seda enam, et Editorsi kidramees sai meie ihaldatud auhinna FIBi ilusaim muusik.
Depeche Mode esitas FIBil oma «Playing The Angel» tuuri kava ja millegagi ei üllatanud, välja arvatud ehk tõsiasi, et Martin Gore tähistas samal päeval sünnipäeva ja Gahan pani rahvale ette talle laulda, mis vaimustusega vastu võeti. DM kontserti oli seekord soovitav jälgida suurtelt ekraanidelt, kus laivpilt monteeriti corbijnlikus detaili ja geniaalsuse kastmes. Kaamera ja bändi vahel tegutsevad ristid, helmed, digiseebi stillkaadrid ja muu panid visuaalid oma uskumatus lihtsuses lummavalt tööle.
Placebo sada kitarri
Muljetavaldav finaal saabus festarile Placebo näol. Androgüünse solisti Brian Molko eriline läbistav hääl, teravalt hammustavad rifid, visuaalselt pinges helimassiivid ja bassikäigud, igale loole eelnenud kitarrivahetused (a la Molkol 16 kitarri, bassimehel, taustabändimeestel veel 4-5), tegid Placebost paljudele parima kontserdi.
Lõpulugu, kus Molko ja bassimees jätsid publiku kiiduhuilete saatel lahkudes piinlev-huilgavad kitarrid bravuurikalt ja kõnekalt lavale, kuni võim mitu minutit hiljem välja keerati, erines kõigist kontserdifinaalidest.
Võib nõustuda Hispaania traditsiooniliselt kriitilise ajakirjandusega ning tõdeda, et läks korda. Mõnigi kohalik nutab küll taga aegu, mil FIB oli nende oma intiimne festival, mitte vindiste inglaste vabalt-tundmiseüritus, kuid kurbust aitab leevendada esinduslik artistide line-up ja korralduse tase.
Eestlastele omasest ülereguleerimisest väsinud külastajatena oli meeldiv nentida, et korraldajad leidsid mõistliku tasakaalu toimuvasse sekkumise osas. Vabalt võis sisse viia nii poolprofi fototehnikat kui ka mõistlikus koguses alkoholi, mis ametlikult on muidugi keelatud.
Midagi turvateenistuse tähelepanu köitvat ei õnnestunud korda saata ega näha, välja arvatud Pixiese kontserdil tekkinud rüselus.
Kohapeal müüdava õlle standardkogus oli liiter ning kuueeurose pehmes topsis mulksuva joogi kaitsmine trügiva rahvahulga eest oli kunsttükk, mis alati õnnelikult ei lõppenud.
Kustumatu mulje jätsid briti naised. Valdavalt lühikesed, tüsedusele kalduvad, roosad ning riietatud H&M minidesse ja ühe nööriga kaela tagant kinni toppidesse. Õnneks läksid need neil mustaks ning järgmistel päevadel olid nad natuke vähem koledad.
Inimestele, kes ei soovi lõunamaa puhkust veeta turistilinnakus, kuhu viib tarterreis ja kus nauditakse ainult turistidele suunatud hüvesid, on Benicassimi-taoline festival arvestatav alternatiiv. Hommikud saab veeta rannas, restoranides või kas või kaubandusvõrgus ning pärastlõunast alates keskenduda muusikale.
Festival
Festival Internacional de Benicassim (FIB) 2006
Benicassim, Hispaania