Ülo Pikkov: Meeletu sõit liftiga

Ülo Pikkov Foto: Postimees.ee

Käisin vaatamas uut Eesti mängufilmi «Meeletu». Meeldis. Isegi väga. Kirjutada otsustasin aga hoopis publiku reaktsioonist. Nimelt hakkasid vaatajad filmi lõppedes aplodeerima. Tegu polnud esilinastuse ega mõne muu esitusega, kus näitlejad või filmitegijad seansi eel või järel ette astuvad. Täiesti tavaline seanss, aga inimesed aplodeerisid, mis jaksasid.

Kinos tavaliselt ju ei aplodeerita. Ikka teatris. Ja teatriski olen vahel mõelnud, et miks.

Olgu etendus kui hea või halb tahes, ikka plaksutatakse. Kui näidatav kellelegi üldse ei meeldi, lahkub see vaikselt ja viisakalt juba poole etenduse pealt. Kui etendus on hea, aplodeeritakse kaua ja mõnikord isegi tormiliselt, kui halb, aplodeeritakse samuti, kuigi veidi mõõdukamalt.

Nii olen minagi pärast kehvapoolset etendust käsi harjumusest kokku löönud: teised ju plaksutavad ka, ja eks mõni õnnestunud koht ikka oli…

Aga et aplodeeriti kinos ja pärast tavalist seanssi, oli kuidagi ootamatu.

Küünikuna mõtlesin esmalt – küllap tuli aplaus sellest, et Eestis tehakse vähe mängufilme. Et kui vaataja näeb järsku linal eesti näitlejat, arvab end teatris viibivat ja hakkab kohe plaksutama. Laval olijaile aplodeerimine on eestlasel veres, olgu tegu teatri või parteikoosolekuga.

Vahel olen näinud aplausi ka lennukis – kui piloot on õhumasina sujuvalt maa peale tagasi toonud. Eriti pikematel reisidel on kombeks pärast maandumist aplodeerida. Piloot on seina taga ja nähtamatu, aga kindlasti saab ta reisijate kiiduavaldustest teada, võib-olla isegi kuuleb. Käteplagin annab märku, et me oleme «õnnelikud, et see nüüd lõppes ja me sellest eluga välja tulime…».

Minu lendamise kogemus ei ole eriti suur, aga ma ei ole isegi mitte kuulnud, et reisijad vilistanuks piloodi välja. (Äkki nad ei suuda siis enam vilistada. – Toimetaja.)

Teisiti on lugu liftiga, mis mingis mõttes ju samuti õhusõiduk. Liftis me ei aplodeeri, kui oleme õnnelikult soovitud korrusele jõudnud, isegi kui lift väga sujuva sõidu teeb.

Küll aga pahandatakse liftiga ja kirutakse, kui see küllalt kiiresti kohale ei tule või valel korrusel uksed avab.

Siis mõtlesingi, et... kui leiduks selline lift, kus tekiks nii meeldiv tunne, et tahaks lifti loojat või mehaanikut tingimata tänada. Et kui sõit lõpeb ja uksed avanevad, siis lihtsalt aplodeeriks.

Saada kinos publiku aplausi osaliseks... on sama, mis aplaus pärast ülimeeldivat liftisõitu. Ja see on Meeletu kogemus.