Meid on Iiri näidendite Eesti lavastustega ära hellitatud, mõtlesin pühapäeva õhtul draamateatri väikesest saalist väljudes. Hing nõutu: mis lugu räägiti, kelle lugu ma vaatasin?
Pilvelõhkuja lämmatab pühakoja
7. november 2006, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mälupiltidena ilmusid sama autori, Conor McPhersoni «See pärnapuulehtla» ja «Teisel pool», mõlemad Andres Noormetsa lavastused imelik saladus vääristamas ka näiliselt triviaalsemat teksti, sõnad taandumas pinnavirvenduseks, peamiseks vaikus ja pilgud
Ju ei andnud saladuseootus mulle nüüdki asu. Kodus lugesin näidendi läbi. Autori remargid vahendasid mu meelest kaitsetumaid inimesi kui need, keda teatrilaval nägin. Lavategelased olid vitaalsemad. Loomuldasa ellujääjad. Mis kummitustel nendega asja? Kui tõlkida «kummitus» jälitavaks süütundeks.
Eluline ja maine
Lavastaja Taago Tubin lahendas «Kiirgava linna» koomilisemas, maisemas võtmes. Esietenduse publikule näis naerusugemetega, elulist äratundmist pakkuv mängulaad sobivat. Mida toob kümnes etendus? Valitud laad tundub taotluslik ka siis, kui esietenduse rabenärv ja tekstikonarused ära unustada.
Näitlejad mängisid tekstiapsud sujuvalt suhtlemise orgaaniliseks osaks: McPhersoni dialoogid, üksteise sisse lõikuvad monoloogid on suuresti rajatud suutmatusele suhelda. Oskamatusele lauseid lõpetada. Möödarääkimise jõuetule absurdile.
Saladusemõõde, too tumedam ja Taago Tubina puhul justkui ootuspärasem, ilmutas end Märt-Matis Lille diskreetses ärevusmuusikas ning Mihkel Ehala stsenograafias. Stseenivahede klaasitagune suits ja sudu, mis aknad läbipaistmatuks muutis, virgutas fantaasiat.
Ain Lutsepp loob vaimuka rolli. Paindlike, üllatuslike väljendusvahenditega. Lutsepa John, siiras nii lapsemeelsuses kui tahumatuses, saab teraapiaseanssidel iseendalt andeks.
Tal oli vaja rääkida, kuulaja isik polnud nii määrav. John sätib oma üpris sirgjoonelise maailma jälle paika, läheb eluga edasi, kriipsutab süümekad maha. Napp nakatav muie, mis tuksleb näitleja suunurgas, ei lase rolli liiga üheselt mõista.
Äpardujast hingeravitseja
Aga peategelane peaks olema hoopis Ian? Iiri näitekirjanduse meeliskuju: luuserist kirikuõpetaja, kes äpardub nii Jumala kui iseenda otsingutes, rääkimata suhetest naisega. (Meenub Isa Welsh McDonaghi «Connemaras».)
Laval kiirgab suurlinna siluett. Kõrvuti kirik ja pilvelõhkuja, kõrghoone fassaad varjutamas kiriku tähendust. Nõnda ka Iani elus. Keeruline osa, Iani isiklik hingekriis peab paotuma eelkõige vaikiva kuulajana.
Margus Prangel mängib sümpaatse neutraalsusega, loomulikku ja suletud inimest. Mängib üleliia säästlikult, sügavama ummikutunnetuseta?
Stseenid Iani isiklikus maailmas soosivad võõritusmuiet nii arveteklaarimine enesekeskse Neasaga (Merle Palmiste) kui saamatu läheduseotsing laheda pargi-gay Laurencega (Anti Reinthal) on koomilised.
Iani valusamad äratundmised Johni pihtimusi kuulates olid aimatavad, aga esialgu veel skemaatilised. Ilmselt on Prangeli osatäitmises enim arenguruumi meelte erksuse suunas, mida näidendi avaremark Ianist paotab.
Ei saanudki teada, kas müstikakirmega hingeummikuloo maandamine argisemaks komöödiaks on teadlik valik. Leevendav või vaesestav. Tahaks suitsukatte-jäälilled klaasseinal läbipaistvaks hingata. Et iseendale silma vaadata.
Uuslavastus
Conor McPherson
«Kiirgav linn»
Lavastaja Taago Tubin,
kunstnik Mihkel Ehala,
helilooja Märt-Matis Lill
Osades Margus Prangel,
Ain Lutsepp, Merle Palmiste ja Anti Reinthal
Esietendus 5. novembril Eesti Draamateatris