Alejandro Gonzalez Inarritu «Paabel» on koos stsenarist Guillermo Arriagaga ette võetud filmitriloogia viimane osa.
«Paabel» kuulutab meile ette hävingut
/nginx/o/2017/02/19/6357343t1h2b18.png)
11. jaanuar 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Triloogiat, kuhu kuuluvad veel «Amores Perros» (2000) ja «21 grammi» (2003), ühendavad erinevad lood inimsaatustest ja tragöödiatest, mis on osavalt üksteisega läbi põimitud.
Kõik on kõigega ja kõigiga seotud. Igal teol on tagajärg, ja niikaua kui ühiskonnas elavad kaks inimest kõrvuti, eksisteerivad ka mingid nähtamatud sidemed sõltutakse üksteise tegudest, aga ka nende tagajärgedest.
«Paabel» jõuab sama problemaatikat käsitledes uutele kõrgustele Inarritu on siin kaotanud traditsioonilise narratiivi ja vajaduse peategelaste järele. Filmi peategelane on olukord, kuhu erinevad poliitilised ja isiklikud otsused on tegelased paisanud.
Kõrvaltegelaste inimlikud heitlused ja eksimused haakuvad otseselt tänapäeva poliitilise süsteemi probleemidega hirmuga terrorismi, immigrantide ja moslemite ees. Etteheitev pilk on suunatud ka Bushi välispoliitikale.
Allakäigutrepp
Richard ja Susan (Brad Pitt ja Cate Blanchett) on rikas abielupaar San Diegost, kes on sõitnud puhkusele Marokosse, et jõuda selgusele suhetes ja toibuda väikelapse surmast; kaks suuremat last on samal ajal kodus mehhiklannast lapsehoidja (Adriana Barraza) hoole all.
Jaapanlasest ärimehe (Koji Yakusho) jahipüss, millega tema abikaasa enesetapu sooritas, on jõudnud kummalisi teid pidi Maroko karjuse poegade (Said Tarchani ja Boubker El Caid) kätte, kes inimtühjadel mäenõlvadel täpsuslaskmist harjutavad.
Üksainus kuul, mis lastakse välja sellest püssist, muudab korraga nelja perekonna elu neljas maailma nurgas, tabades juhuslikult läbi Maroko mägiteedel liikuva ameeriklaste turismibussi akna Susanit.
Mehhiklannast lapsehoidja on sunnitud ületama järelemõtlematult koos võõraste lastega riigipiiri, et minna oma ainsa poja pulma. Marokos tapetakse valimatult külaelanikke otsitakse lasu sooritanud terroriste.
Susan on verest tühjaks jooksmas, sest Maroko valitsus ei võta ameeriklaste vastu suunatud terrorismiakti omaks.
Jaapanlasest jahipüssiomanikku hakkab otsima politsei, äratades mehe ja tema teismelise tütre (Rinko Kikuchi) jaoks ellu mälestused enesetapu sooritanud naisest.
Ühest juhuslikust ja järelemõtlematust lasust saab alguse keeruline ja ümberpööramatu sündmusteahel, mis mässib osalisi üha rohkem ja rohkem endasse ja tõmbab kaasa järjest enam erinevaid saatusi. Mõistagi ei paista allakäigutrepil ühtki lootuskiirt.
«Paabelis» pole kurjategijaid, on ainult saatuse ja juhuse ohvrid. Lihtsad inimesed, keda marionettidena kõigutatakse erinevate poliitiliste intriigide rütmis.
Suurtest ja globaalsetest teemadest hoolimata on «Paabel» tänu suurepärastele osatäitmistele väga intiimne ja emotsionaalne. Iluspoiss Brad Pitt on ilmselt esimest korda tõsiseltvõetavas ja arvestatavas rollis, kus tema Brad-Pittiks-olemine ei sega filmivaatamist.
Saatuse ja juhuse ohvrid
Inarritul on õnnestunud neljast traagilisest loost kokku põimida küps ja mitmekihiline film. Selles pole reissöörikäe meisterlikkusega hooplemist kunstilisi ülepaisutusi, koomilisi lapsikusi ega montaaitrikke. On ainult õnnetute inimeste kohati melodramaatiline käekäik keset realistlikke maastikke.
Esile tõstmata ei saa ka jätta operaator Rodrigo Prieto sugestiivseid kaadreid Maroko inimtühjadest mäestikest, kuumavast Mehhiko kõrbest ning Tokyo inimjõgedest ja suurlinna tuledest.
Kui maailmas, mis püsib koos täiesti ettearvamatute ja habraste sidemete ja inimsuhete abil, valitsevad arusaamatused, mis on sündinud kultuurilistest, rassilistest, keelelistest ja klassilistest erinevustest, lisaks veel peresisesed erimeelsused ja konfliktid, siis on oht, et see maailm on sügavas kriisis, võõrandumist pole enam vaja oodata, vaid see on juba ammu aset leidnud. Oodata on ainult juhuslikku kuuli...
Agooniast pole pääsu
Kaks ja pool tundi järkjärgulist dekadentsi võib küll juba pärast esimest tunnikest tekitada tunde, et iga järgmine allakäiguaste on juba ette näha, ometi juhtub iga kord, kui järgmine sündmus on käegakatsutav, hoopis midagi muud.
Agooniast pole tõesti pääsu, kuid see, kuidas seda kõike serveeritakse, ei tekita küsimusi usutavusest. Film pälvis mullusel Cannesi festivalil preemia parima reii eest ja kandideerib ka seitsmele Kuldgloobusele.
Uus film
«Paabel»
Reissöör Alejandro Gonzalez Inarritu
USA-Mehhiko 2006
Tallinna kobarkinos 12. jaanuarist