Kultuurisoovitused

Kuuekümnendate arhitektuuri ametlik õnn, tulevikulubadus

Kohvik Merepiiga, mille 1966–67 projekteeris Voldemar Herkel, põles 1992. aastal maha.

FOTO: EAM

Juhtusin soolalao suurele kuuekümnendate arhitektuuri näitusele koos Mart Pordiga. Olin nõukogude ametliku arhitektuurielu juhtfiguuri kutsunud näitusele seoses ühe filmimisprojektiga – talletada lindile omaaegsed mälestused, tabada atmosfääri, mis jääb mustvalgete majapiltide taha ja vahele.

Ometi kibeles vanahärra ajaloo vahelt pigem allkorrusele, et sealse kaasaegse Tallinna kesklinna maketi kohal kritiseerida nüüdset linnaehitust ja skitseerida vaba käega omi lahendusi, mille juured kindlalt sealsamas Nõukogude perioodis.

Ajalugu on elav ja arenev protsess, mille hakkimine kindlaisse perioodidesse või stilistilistesse gruppidesse on äärmiselt suhteline. Iga tõlgendus pesitseb tegelikult eelkõige oma kaasajas, meie arusaamad möödanikust ja uurimismeetodid kirjeldavad eelkõige meid endid. Ajalugusid toodetakse pidevalt juurde ja ümber.

Päris kindlasti ei moodusta Mart Pordi taolisele elavale legendile needsamad kuuekümnendad veel kaugeltki mustvalgeisse majapiltidesse talletunud valmis herbaariumi, mõni teine tunnetab näitusel seevastu tugevat nostalgiaharja ja retromoodi.

Lemmikuiks siinkohal kahtlemata galeriikorrusel eraldi näitusena eksponeeritud Vello Asi ja Väino Tamme kujundatud Nõukogude hittkohvikud ja -restoranid.

Kolmandale kangastub õõvastav déjà vu vaesest ja koledast ajast, mis leiutas paneelehituse ja defitsiidi.

Kui hüpata näitusesaalist korraks «päris» linna, siis vabaturumajanduslik kaasaeg meil ajaloonüansse ja kihilisust ei armasta, muinsuskaitse tiiva alt väljaspool on kuuekümnendate tippasjadest algkujul alles vaid üksikud.

Moodsa arhitektuuri ja meedia kirglik suhe on tihtikorratud fakt – üks toitub teisest, meie kogemus ehituskunstist, selle hetketrendidest ning ajaloost on vahendatud, foto ja teksti abil konstrueeritud sõnum.

Kümnendi heroiline pale

Näitus Eesti kuuekümnendatest annab edasi rõhutatult ametliku pildi – enamik pilte on perfektsed arhitektuurijäädvustused, tellitud omal ajal esindusalbumite või projekteerimisfirmade endi arhiivide tarbeks. Fotosid saadavad ajastuomased tsitaadid kaasaegsest trükimeediast, vahel ka ilukirjandusest.

Võib arvata, et argiruum nende majade ümber ei olnud kaugeltki nii perfektne, et erakirjades ja omavahelistes vestlustes räägiti teist keelt. Me ei saa seda kunagi teada ja selle näituse raames pole see ka oluline, sest eesmärk on anda ülevaade kuuekümnendate heroilisest palest – kosmosevallutused, küberneetika, sünteetika. Massikaup ja külm sõda.

Seos ideoloogiaga

Arhitektuuris kangastuv progress, ühiskonna õnnelubadus – Mustamäe mikrorajoonid, valgusküllased koolid, haiglad, spordihallid. Riik panustas mõlemal pool raudset eesriiet avalike hoonete ja elamute ehitusse rohkem kui kunagi varem, sest inimeste parema tuleviku ootuse kinnituseks pidi elukeskkond silmanähtavalt muutuma.

Praeguses arhitektuuriuurimuses on juba mõnda aega sõjajärgset perioodi armastatud. Vaadatud, kuidas 1920. aastate avangardismist, nn moodsatest valgetest majadest sai Teise maailmasõja järgses lääne maailmas ametlik arhitektuur, uuslinnad kerkisid igal pool – kas angažeeritus kapitalistlikku (või siinses kontekstis siis sotsialistlikku) majandussüsteemi röövis modernistidelt nende utoopia ja sotsiaalsed ideaalid?

Või on selline eeldus üldse anakronism, arhitektid ehitavad igal ajal vastavalt võimalustele ja tellimusele?

Kas sõjajärgse moodsa arhitektuuri lakooniline vorm, panustamine tehnoloogilisele rafineeritusele ja uuenduslikkusele (klaasfassaadid, betoonist koorikud jm) tulenes vajadusest ideoloogilise neutraalsuse järele või tähistas uus nn rahvusvaheline stiil tärkava üleilmse kapitali nägu?

Kuidas muutus argiruum, milline on tarbimisühiskonna ja moodsa kodu suhe jne.

Ajaloo kriitiline mõtestamine aitab ideaalis teise pilguga oma kaasaega vaadata. Arhitektuuri seotus majandushoobade, ideoloogiliste väärtushinnangute ja massikultuuriga on vägagi praegused teemad.

Kindlasti veelgi kergem on käituda kriitikavabalt, noppida trendika stiilitarbijana näituselt üksikuid materjale, ruume, märksõnu. Näha Pegasuse või Tuljaku omaaegset ilmet, nautida hoogsa käega joonistusi Virust või Tallinna kesklinnast kui puhast graafilist harjutust, hinnata fotode rakursse ja majade puutumatust.

Näitus

«Kuuekümnendad. Eesti moodne arhitektuur»

Rotermanni soolalao suures saalis. Kuni 2. septembrini

Tagasi üles