Imetabane illusioon

Richard Wagner. Suurem kui eluloolised faktid. Foto: Repro

Raamat «Imetabane Cosima» räägib Cosima Wagnerist, kes oli Richard Wagneri teine abikaasa ja kuulsa Bayreuthi festivali juht pärast helilooja surma.

Ehkki raamatu pealkiri on «Imetabane Cosima» ja naine on Francoise Giroud' biograafia «esmane objekt», on tegelikult selge, et mitte keegi ei võtaks kirjutada tundmatust prantslannast, olgu ta või Liszti vallastütar, kui ta poleks kuulsa Wagneri naine.

Ühesõnaga on meil lootus naise isiku kaudu heita pilku geniaalse helilooja maailma.

Elu, mitte looming

Ootuses ei tule pettuda. Biograafia sisaldab tõepoolest detailset informatsiooni Richard Wagneri kohta. Saame näiteks teada, et «Tannhäuseri» esietendust saatis skandaal. Et Wagnerit ärritas, et Nietzsche on taimetoitlane.

Et oletatavasti äratas just Wagneri ooper «Lohengrin» Baierimaa kuningas Ludwig II-s homoseksuaalsed kired. Ja et kuningas ja Wagner veetsid tihti terveid tunde «lihtsalt teineteist silmitsedes» – kuid et samal ajal «ei ole Wagneri juures täheldatud vähimatki jälge homoseksuaalsusest».

Midagi pole öelda. Tõsise, dokumenteeritud uurimistöö tulemusena on täpselt taastatud kogu Wagneri värvikas elu. Aga just nimelt ainult elu siin taastatud ongi. Seegi oleks väga soliidne ettevõtmine, kui autori eesmärk oleks kõnelda tundmatust kodanikust nimega

Richard Wagner, kelle elu aitaks näiteks laiemalt mõtestada 19. sajandi ajalugu.

Ometi on selge, et autori valik langes Wagnerile sellepärast, et too on tänaseni imetletud heliteoste autor. Ning selle kohta, kuidas looja oma teosed loob, ei ütle tema elu mitte midagi. Kõigil neil kulmukarvadel ja võlavekslitel pole sellega vähimatki pistmist, nad on loomingust sama kaugel kui üks tähesüsteem teisest.

Kirjandusteoorias hoitakse looming ja autor hoolikalt lahus. Selleks et tajuda, et kunstniku elulugu ei räägi enamasti sellest, mis on tema puhul tegelikult tähendusrikas, pole aga sugugi vaja olla kirjandusteoreetik.

Populaarsed elulood

Niisugune äratundmine tabab hetkiti ilmselt kõiki. Miks siis biograafiaid ikkagi loetakse? Ja miks neid kirjutatakse? Miks me oleme nõus läbi võtma faktide, kirjade, suhete ja intriigide keerulised koemustrid, kui need asjast ei räägi?

Miks me andestame biograafiale need tühjad dekoratsioonid, mille seest see Wagner ammu on lahkunud?

Sest tugevam veel kui intuitiivne teadmine kunstniku biograafia võimatusest on igavene inimlik illusioon – seekord, hoolimata kõigest, nüüd ikkagi helendab elulooliste faktide vahelt natuke ka Geeniuse Müstilist Saladust.

Raamat

Francoise Giroud

«Imetabane Cosima»

Varrak 2007