Krossi luule

Jaan Kross Foto: Erakogu

Krossi luule

Huntide algkooli zooloogiatunnis

Pidage meeles:

ainult püsti

sunnib ta vaatama end alt üles.

Nii kui ta käpuli heidab, on ta

üsna meiesuurune loom.

Kuigi

just käpuli heitnud peast tal

üksikuid vähem kogenud hunte

õnnestub vahel end pelgama panna.

See on ta alatu loomus hoopis

hunte-alandav

ekstra-alatus.

Varesed

Sa lennutasid varesmusta sõna üle mu pea

Varesmustas meeles lähen ära

läbi noore männiku

Su sõna murrab mind

Ma murran noorel männil

ladvakasvu kõveraks

Jälle vareste töö

öeldakse neljakümne aasta pärast

kõvera puu all

1961–1969

------------------------------------------------

Nii väike loom kui siil

ütleb karu

ei saa huntide seas ometi iseseisvalt elada

Nii väikest looma kui siil

ütleb karu

peab ometi kaitsma

ja sööb ta ära

sest nii väike loom kui siil

ütleb karu

on ainult karu kõhus huntide eest kindel

Missugune tänamatus

nii väikese looma poolt nagu siil

ütleb karu

seedimisraskuste puhul

1960–1988

------------------------------------------------

Imeline aas

Sel künkal algas imeline aas,

Näis vastu taevasina sünk ja paljas.

Seal hiirekõrvul rohi oli maas,

Nii imevärske ja nii igihaljas.

Sealt künkalt algas imeline aas.

Me kuulsime, kuis puude süda lõi

Ja tundsime, kuis mullast võrsus rohi.

Puud hüüdsid hääletult: ei või, ei või

Ja haljas rohi sosistas: ei tohi.

Me kuulsime, kuis puude süda lõi.

Kas tõesti kord saab tõde muinasloost,

Et sellest laanest tagasi ei tulda.

Me läksime ja oksad läksid koost

Ja värskes õhus lõhnas sooja mulda.

Kas tõesti kord saab tõde muinasloost?

Ehk küll me ümber kivist linn on taas,

Me kõnnime, kui kõnniks me legendis.

Nüüd õites on me imeline aas,

Kuid kõik ta õied õitsevad meis endis

Ehk küll me ümber kivist linn on taas.

1957

------------------------------------------------

Sina küsid minult: Miks sa rikud

enda käega oma rikkused?!

Sest ma tean, et on kõik igavikud

ometi vaid päevapikkused.

See on tõsi: viina-auru maha

jäi ju rida uusi randu must...

Kallis, usu, enam ma ei taha

mingit siirust ega andumust!

Ning mu kirg? See kasvas valgeks

seeneks,

mis veel tapab ainult kärblasi.

Õhtul hakin ma ta noaga peeneks

ja, kui viitsin, toidan varblasi.

1945

------------------------------------------------

Pigilinnu ballaad

Mitmeil mail ma risti-rästi

mitmeid aastaid matkasin.

Alustasin kõike hästi.

Aga narrilt jatkasin.

Vaevalt mängulaua taga

sain Fortunalt müksata:

«Slämm!» – või võtsin panga... Aga

hommikuks jäin püksata.

Kõrvatagused veel märjad,

ju kateedril vehkisin.

Aga saamata jäid pärjad.

Varsti rentslis pehkisin.

Algul kiideti mu värsse –

lootustandvat algajat.

Praegu kirtsutavad kärsse

täissöönd sööjad-salgajad.

Algul õnn su huultel mängis.

Ent kui tulin kosides –

ringutasid võõras sängis

küllast saia nosides!

1952

------------------------------------------------

Lind

Hüüdis mees, musta räti all kookus:

«Kohe siit kastist lendab lind!»

Lapsesilmades õhin ja ootus,

vanalt fotolt nüüd vaatad mind.

Aastad tõid tuld ja tõid tuhka su rindu.

Suureks said, tohutult suuremaks ilm –

aga veel ikka imelist lindu

ootab su avali lapsesilm.

Oota, oota! Küllap ta lendab

viimaks su juurde ja miski ei loe,

kui ainult pesapaik talle su enda

südames püsib soe!

1957

------------------------------------------------

Väikemees hüüdis mind:

Tule vaata kui ilus sitikas!

Mul oli tähtsate mõtetega tegemist

ning ma vastasin talle:

Vaata üksi. Ta pole ju ilusam,

kui vaatame teda koos –

ja tundsin, et valetan.

1958–1963

Tiivad

Omas kodus jäin korraga kohata.

Olen äkki kui paadita aer ma.

Tahaks laulda, kuid oskan vaid ohata

ning see ajab mind nutma ja naerma.

Kaigun kaasa nüüd igale kõlale.

Kaunid asjad mu enesest viivad.

Mingi raskus on kasvand mu õlale

ja ma tunnen: see raskus on

tiivad.

------------------------------------------------

Veekell

Sulapiisk klopib aknale

kõpp ja kõpp...

See on algus! Algus on see –

ja lõpp!

Udusel ruudul

... tilk! Ja tilk!...

Iga piisk on tohutu

silmapilk.

Iga piisk on vikerkaar,

äikesed, jõed

ja selgeks naerdud

ning nutetud tõed

ja koidu ja loojangu

kastes nurm...

Iga piisk on maailma sünd ja surm.

Ma tunnen, ma tunnen,

meel virge ja hell:

siinsamas, siinsamas

on suur veekell.

Ja mina ja hetk –

see on veekella kael,

kus helmesteks rabiseb

maailma pael:

tilk-tilk,

tilk-tilk –

iga piisk kui kristall.

Tulevik ülal

ja minevik all.

------------------------------------------------

Armastuselaul

Oi sina

mu pesa

Oi sina

mu muna

Oi sina

mu lind

------------------------------------------------

Lähedus

Olla kaks

lahti lahti lahti

maailmaotsimisraamatut

surutud silmitsi teineteise vastu

teineteise sisse

nagu raamatud iial ei saa

nii et iga leht leiab lehe

iga rida rea

iga sõna sõna

iga täht tähe

iga värin värina

ja mõte

mõtte