Isepäine naislavastaja mängib Rakveres toolidega

Rait Avestik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Legendaarne vene kangelane Ostap Bender (Margus Grosnõi) Moskvas järjekordse ohvriga (Tiina Mälberg).
Legendaarne vene kangelane Ostap Bender (Margus Grosnõi) Moskvas järjekordse ohvriga (Tiina Mälberg). Foto: Alan Proosa

Teatrivaatajale, kes on viimastel aastatel juhtunud mõnevõrra n-ö nurgatagusesse teatriruumi ja -tegemisse, ei tohiks värske Rakvere teatri lavastaja Jaanika Juhansoni nimi tundmatu olla.

Tartu Ülikoolis teatriteadust ja Viljandi kultuuriakadeemias lavastamist õppinud Juhansoni lavastused nii raadioteatris, kultuuritehases, Von Krahlis kui ka mujal on näidanud, et noor lavastaja rõhub oma töödes rohkem vormile ja ekspressiivsusele. Üsna literatuurses eesti teatris on selline suund ühelt iseteadlikult naislavastajalt igati tervitatav.



Oleme siiski ka kogenud, et Juhansoni rõhutatult ebakonventsionaalsetes teatrimängudes jääb vajaka üldidee tugevusest või mõttekusest. Ehk sõnumi nõrkus, katsetused ja mängud pole balansis sellega, millele on aega ja jõudu kulutatud.



Kuna Juhanson on juba tõestanud end kombinaatori ja kontseptsioonidega mässava ning noori ja vanu näitlejaid oma pilli järgi tantsima meelitava lavastajana, siis jääb tal üle leida veel oma pillil keel, millele surumisel ei teki vaatajal küsimust «miks?».



Ei ole ju rentaabel teha lavastust lavastuse pärast. Või kui, siis peaks see olema mitmekordse metatasandiga kokku teibitud.



Mõningaid põhimõttelisi küsimusi tekitas ka «12 tooli» valik. Õigemini – kas brechtilik võti ja vorm – loosungid, plakatid, sildid – sobis just kõige paremini kokku kõne all oleva tekstiga...


Lavastuse eeltutvustuses hoiatas lavastaja, et me ei näe vene kultuuriloo üheks tüvitekstiks nimetatud raamatu ajastukohast illustratsiooni, «vaid teatrimängu Ilfi ja Petrovi motiividel».



Kuigi tõepoolest mänguliselt ja fragmenteeritult, jutustati meile siiski lugu, dramatiseerijaks lavastaja ise. Kuna dramatiseering on alusteksti suhtes tõlgendus, siis võiks mööndustega öelda, et kuulsat reisi toolide järele tõlgendas lavastaja küllaltki alustekstitruult. Siiski võis nii dramaturgilistest kui ka lavastuslikest hõredustest ja ülelibisemistest (või kiirustamistest?) järeldada, et lavastaja on eeldanud, et alustekst on vaatajatele tuttav.



Ilmselt on «12 tooli» selline lugu, mida lavastatakse siis ja sellepärast, kui on leitud vähemalt Ostap Benderi osatäitja (kui just tekst ja teema pole mingi ühiskonnakriitilise idee eest väljas).


Margus Grosnõi polnud selles osas muidugi koba, mängulusti ja elurõõmu õhkus küll, aga (esialgu) puudus veel see jumalik säde, mis teeb Benderist Benderi ehk laenates Peeter Raudsepa mõtet – Bender-Grosnõi oleks pidanud jätma mulje, et kõik plaanid sünnivad kohapeal ja kiirelt.



Eks üsna kahemõõtmeline ja estraadlik lavakulg ei soodustanudki rollide tekkimist ja ilmselt polnud see ka lavastajal eesmärgiks. Ilmselt jäi sel põhjusel ka Benderi partner Vorobjaninov alias Kiisu (Peeter Jakobi) nii mõnelgi korral kuidagi äraunustatult lava äärde konutama.



Rakvere näitlejaid saab aga kiita, sest viiel näitlejal pole mingi mõnu üsna tempokalt kehastada paljusid tegelasi, tulles aga siiski oma ülesannetega toime ja lavastajale vastu. Eks jooksu pealt erinevate osatäitmiste sooritamine tahab ka pikaajalisemat harjutamist.



Mitmeid häid leide oli nii lavakujunduses kui ka näitlejasooritustes, meeldejäävaim vast korteristseen Moskvas – eeskujulik paljudes teatrikategooriates. Kahju on aga sellest, et lavasügavust kasutati väga piiritletult. Samas – seda uhkemalt mõjus finaal, kus lava alasti kisti ning tõde paljastati, ja seda siis juba mitmes mõttes. Loodetavasti oli lavastajal ka kontroll muusikalise kujunduse üle, mis oli lavastuses üsna domineeriv.



Nagu juba öeldud, on üheks Juhansoni tugevuseks see, et ta suudab ükskõik millise rahva omale soovitud suunas tegutsema panna. Pole ka saladus, et mitmed «vannutatud mehed» on ammu millegi suure ootel... Panused kasvavad!



Uus lavastus


lja Ilf ja Jevgeni Petrov «12 tooli»


Dramatiseerija-lavastaja: Jaanika Juhanson


Kunstnik: Erki Kasemets


Muusikalised kujundajad: Elmar Sats ja Tarmo Kesküll


Mängivad: Peeter Jakobi, Margus Grosnõi, Marin Mägi, Tiina Mälberg, Erni Kask, Peeter Rästas ja Eduard Salmistu


Esietendus Rakvere teatris 19. aprillil

Tagasi üles