Tänavune Rabarock rabas eklektilisusega. Seda nii esinejate, publiku kui ka ilma poolest. Siiski võib öelda, et teise päeva lõunaks lõpetas üllatamise vähemalt ilm ja oli stabiilselt, lootusetult ja kopsupõletikku tekitavalt märg. Jutt ilmast polnud enam small talk, vaid sügav ja tõsine jututeema.
Nõrgemad rokkarid peksis vihm õhtuks koju, tugevamad jäid ellu. Kuigi nende hääl kõlab veel vähemalt alanud nädalal pisut hauataguselt.
Esimene päev
Kõigil Järvakandi 1451 elanikul on nelja aastaga ilmselt kujunenud välja oma arvamus ühe juuni keskpaiga nädalavahetuse kohta, mil tuhanded kontvõõrad vallutavad nende kodutänavad ja oma aias linnulaulu kuulamisest suurt midagi välja ei tule. Vaevalt et sel nädalavahetusel linnud laulda üldse üritavadki. Löövad tiivaga ja tegelevad muude toimetustega.
Kohalikud jagunevad kaheks osa üürib oma aia telkimiseks ja rokib rõõmsalt kaasa, teised põgenevad selleks ajaks tuhande tuule poole, et paari päeva pärast hirmuga südames oma valduste juurde naasta.
Kuigi õhtu on veel noor, on festivaliplats rahvast täis. Näha on, et ürituseks on valmistutud. Kostüüme on igasuguses stiilis rokk, punk, gooti, glämm ja loomulikult ka eestlaste üheks lemmikstiiliks kujunenud «õllesummer» parukad, täispuhutavad aksessuaarid, kõikvõimalikud vilkuvad asjandused ja tõesti-tõesti, ka sarved.
Päike lõõskab kuumalt. HU? ei jää alla. «Ma olen tulikuum», laulab Hannaliisa Uusma. On tõesti, isegi vanad rokkarid vihuvad tantsida. «Õllesummerlastele» jõuab kohale, et on sobiv aeg karjuda vahetpidamata vabalt valitud helikõrgustel «Absoluutselt!»
«Suveõhtu valguses kõik on alles alguses», jääb HU? viimaseks steitmendiks.
Metalli ka
Teisele lavale on end sättinud jaapani «eksootilise roki» punt «Electric Eel Shock». Paistab, et nende ülesandeks on käima tõmmata need festivalikülastajad, kes viimase tunni on põhiliselt vestelnud teemal, kuidas selline «diskobänd» nagu HU? ühele korralikule rokifestarile... no kohe üldse ei sobi.
Japsid meelitavad inimesed tuntud «Metallica»-käiguga lava ette ja siis hakkavad keevitama. Põhimõtteliste rabarokkarite näod kisuvad naerule ja juuksed hakkavad lendama. Sõnumiga elektriangerjad just ei liialda. Ühe loo lüürika piirdub algarvude hulgaga «1, 2, 3, 4» ja teine hüüatusega «Yo, bastard» ja nii edasi samas vaimus.
Vahepeal saab jälle mõne tuntud rokkbändi kidrariffi kuulata ja harrastada valjuhäälselt jaapanipärast «terviseksi». Rahvas on igatahes rahul. Kontserdi lõpuks ärkab laulja transtsendentaalne ego teatega: «Hello, its heavy metal band!» Olgu siis nii, ent kui selline ongi elektriangerja okk, siis teinekord prooviks näiteks elektriraid. Ehk on eksootilisem.
Propeller teeb oma vanu lugusid. Ta teeb neid vanamoodi. Ikka on kõik paigad päikest täis, meie punker ka, mille ees on kivist konn ja mille sees saab seebiga ja veega pesta oma kahte kõrvalesta. Linda-loo ajal lubatakse kõigil Lindadel palja ülakehaga lavale tantsima minna. Ühtki Lindat paraku publiku hulgas pole.
Helloween on tore. Kiunuv kitarr, kahe basstrummi müdin, laulja kõrge kandev hääl, kidramehe pikk keel kõik on paigas. 80ndate heavy metal on jälle elus. Terveks tunniks.
Vaiko Eplik ja Eliit. Mis siin ikka öelda, hea nagu alati. «Kosmoseodüsseia» lood hakkavad ka juba inimestel pähe jääma. Seekord on üle pika aja lavale toodud ka naisvokaal. Üksi väga mõjuv, kahehäälsus kiskus pisut kassikontserdilikuks, kuid seda enam äge!
Danko Jones on okei. Siiski jääb kehtima meeste endi varasem ütlus: «Meie parim laiv on veel ees.»
Ööklubis möllab Soome humpparoki lipulaev «Eläkeläiset». Veider lipulaev on. Tüübid istuvad laval laua taga ja teevad nalja.
Mängivad kavereid. Rahvas üürgab tuntud lugusid kaasa. Tantsib nagu hull. Inimesi ei häiri isegi laulja teatud kehaosa äkiline paljastumine ja selle uskumatud seiklused bändiliikmete paljastel pealagedel ja mujal. Kes nägid, need teavad. Ma õnneks ei näinud.
Head und.
Teine päev
Hommikust telklaagrit raputab nasaalne bariton: «Kurat, sorry, ma jõin su naise õlled ära.» Selle asemel et lasta inimestel selle teadmisega edasi magada, kordab hääl sama juttu väikeste variatsioonidega veel vähemalt kaheksa korda.
Kui telkijad on taas unne suikunud, saavad nad uue väärtusliku infokillu. Nimelt olevat Rootsis mees, kes ei taha kuidagi Volvoga sõita.
Selle peale ei jää üle tõesti muud kui tõusta ja särada. Ainuke, mis ei sära, on päike. Ladistab lõbus vihm.
Esimeseks esinejaks on «Los Bastardos Finlandeses». See, mis toimub isic-laval, ongi «rabarokk». Ma arvan, et need mehed kasvasid siinsamas rabas ja niipea, kui nad soomülkast oma karvased pead välja pistsid, nopiti nad kokku ja toodi lavale. Ise väidavad tüübid muidugi, et tulid hommikul Soomest.
Fujiya & Miyagi saab Rabarocki seksikaima auhinna. Elektroonilised võnked ja laulja meelas sosistamine on peale soo(me)kolle eriti kosutav.
Vahepeal möllavad Compromise Blue ning Ultima Thule ja Silvi Vrait eesti roki lipulaevad. Vihmast ja halvast nähtavusest hoolimata need laevad kurssi ei kaota.
Briti industriaalibänd Pitchshifter on värskendavalt agressiivne. Tüübid näevad ilusad välja ja mängivad hästi pilli. Kutsutakse mitu korda tagasi. Viimase lisaloona tuleb ka «Genious» ära.
Black Lips biidib lillerocki ja sülitab õhku. Chill. Leevendab ootusärevust.
Lõpuks saab kell 9. The Fall on täiuslik. Kes nägid, need teavad. Ma õnneks nägin, kuulsin ja ekstaasitsesin. Isegi vihm jääb hetkeks kuulama, kuid tunnetades oma võimu kahvatumist, üritab end ruttu uuesti maksma panna. Metsatöll ajab rahva pöördesse, nagu alati. Need mehed mängivad tulega.
Viimasena astub üles Sparks. Sinises ülikonnas Russell Mael näeb välja nagu Austin Powers, aga tema falsett täna väga ei kanna. Ron näeb niisama hea välja, klahverdab, laulda eriti ei viitsi. Arusaadav, tüübid on juba tükk aega tuuritanud ka.
Kokku on see kontsert üks Scissor Sistersi märg unenägu Queeni «Bohemian Rhapsodyst» kisub suurema osa publikust teise reaalsusesse, väiksem osa on juba mõtetega kuumas vannis. Jah, külm on.
Nägemist, Rabarock, jää terveks.
Festival
Rabarock
13.-14. juunil Järvakandis