Maria ja Kristiani elu tundub kõrvaltvaatajale õnnelikuks olemise musternäidisena. Lisaks sellele, et tegu hingesugulastega, kes erineva iseloomu ja temperamenditüübiga teineteist suurepäraselt täiendavad, on neil kaks toredat last, mitu kaunist kodu ning töö, mida nad armastusega teevad.

Ja nii uskumatu kui see praegusel surutise ajal ka pole – aina paremini läheb! Saladust siin pole: tegelda tuleb vaid sellega, mis meeldib, leiavad Maria ja Kristian. Mis sest, et isegi paari sõpruskond ei jõua teinekord nende lennukaid plaane – ja plaanide teostumist – ära imestada.

Erinevalt paljudest teistest ettevõtjatest on Maria ja Kristian pööranud näo itta, Venemaa poole. Haare aina laieneb – juba märtsis esilinastub Moskvas Taska Filmi ja tema Venemaa partnerite esimene ühistöö, põnevusfilm «Phobos».

Järjekorras ootavad «Daamid Amsterdamist», «Punane elavhõbe» ja «Võlukarikas». Viimatimainitu on muinasjutufilm, mille erakordselt kaunite, lausa 6000 ruutmeetril laiuvate dekoratsioonide vahele tekib ühte Tallinnas Suur-Sõjamäel asuvasse angaari nelja päeva pärast laste jõulumaa.

Maria: Ikka. Miks need kaks asja üldse peaksid kokku käima?

Kristian: Vaimuinimestel on täpselt samasugune potentsiaal olla vaene või rikas nagu teistelgi inimestel. Kui su intellektuaalne looming on läbilöögivõimeline ja huvipakkuv, saab ju rikkaks. Nagu muugi kaubandusliku toodanguga. Kui su looming on aga kehv ja andetu, ei taha seda keegi ja oledki vaene. Ja kui oled väga andekas, kuid oma ajast ees, siis oled küll vaene, aga pärast surma saavad su lapsed rikkaks. Nii ei ole raha hulk ja andekus alati otseselt seotud.

Maria: Rahaga on niisugune asi, et inimesed mõtlevad sellest liiga palju. Kuid on tore, kui kordki elus oled tundnud, et nüüd mul on võimalus osta kõike, mida tahan. Olles seda kordki tundnud ja endale teadvustanud, mõistad, et tegeliku õnnega ei ole see seotud. Ületarbimine on inimloomusele laastav.

Maria: See pensioniiga ongi tal juba käes!

Kristian on loomult väga kiire inimene, mina flegmaatiline. Eeldan, et ta on juba praegu mu peale vihane, et nii aeglaselt räägin, ja tahab sekkuda. Ja kuna Kristian teeb oma töö poole kiiremini ära kui teised inimesed, jääbki tal aega molutamiseks ja jalakõigutamiseks.

Kristian: Suvel käin igal hommikul ja õhtul jõe peal paadiga sõudmas. Lihtsalt sõuan, kala ei püüa. Siis teen jalutuskäike metsa all ja põldudel, loen palju raamatuid. Või lehitsen. Küllaltki palju lösutan ja püüan mitte tööle mõelda.

Kui aga teeksin tööd nagu üks korralik filmitootja, oleksingi saanud 35selt pensionile. Kahjuks on tähtaeg edasi lükkunud.

Kristian: Pensioni, kallid inimesed, peame alati ja igavesti endale ise maksma. Kui reaalsusele näkku vaadata. Kui tahad elada inimväärset elu, peame kõik endale pensioni ise maksma. Mitte mõtlema, et huvitav, kas meeste pensioniiga lükatakse 75. eluaastale edasi ja kas ma püüan selle ea aastal 2050 kinni või mitte. Kui sellele loota, siis ma pigem soovitaksin lotot mängida.

Kristian: Ei lotot ega pensioni peale.

Maria: Mina ei mõtle pensionäriks saamisele üldse.

Kristian: Ja minul on see pensionile jäämise soov lihtsalt laiskusega seotud.

Maria: Ma ei mõtle pensionile, tänapäeva ühiskond ju soodustab mõtteviisi, et oleme igavesed.

Samas on igale siilile ja ka peeglisse vaadates selge, et see nii ei ole. Minu hirm vananemise ees väljendub selles, et olen vana ja haige, aga mul pole raha, et osta rohtu.

Kristian: Selle vastu aitab tervislik toitumine. Paremini kui pensionisammas.

Maria: Ei ole!

Kristian: Lihast, munadest ja piimast.

Maria: Ärge uskuge seda! No vaadake teda, kas ta näeb dieeti pidava inimese moodi välja? (Kristianile.) Tõmbasid kõhu sisse või?

Kristian: Jah, ühe nädalavahetuse veedame Märjamaal, teise Haapsalus. Nüüd on vaheldus. Mõte on selles, et peame vahelduse otsimiseks vähem välisreise tegema, vähem lendama, mis meile ei meeldi. Aga tegelik elu näitab siiski, et välisreise on sama palju kui enne, kuid valikuvabadus on ikkagi tore. Kas või laste suvevaheajal – oled jõe ääres, aga siis mõtled, et läheks hoopis mere äärde.

Maria: Meil on Haapsalus väike majakene. Ühele poole jääb linn ja teisele poole meri.

Kristian: (Eneseirooniliselt.) Sest kui sain «kõrgepalgalisele» riigitööle draamateatri direktorina, mõtlesime, kas kulutame lihtsalt selle raha ära või paneme kõrvale.

Eestlasel on ikka tunne, et tal peaks olema kodu mere ääres. Ja kuna meile Tallinnas üldse ei meeldi, tahtsime ikkagi endale sellist väikest elamist linnakeskkonda. Muud põhjust polnudki, kui et meie meelest on Haapsalu Eesti ilusaim linn.

Maria: Meile meeldib lakkamatu remondiseisund.

Kristian: Pigem ikka sisustamise seisund!

Maria: Meile meeldib planeerimine ja tegemine.

Maria: Me kasutame loodussõbralikku ja hästi imelikku asja. On niisugune maa sisse tehtud auk, ja maa seest tulev soojus kütab sinu tuba. Kujutate ette? Vaat selline kaadervärk on meil.

Kristian: See on maaküte.

Kristian: Sellele eelnes poolteist aastat tühjemat aega, suurt vastu seina jooksmist ja tööd, kui võtsime ette odüsseia Venemaale ennast tutvustama.

Maria: (Naerdes.) Sest oleme olnud Venemaa koloonia ja meil on õigus «oma» tagasi nõuda.

Kristian: Nagu hindul on õigus alati Londonisse minna!

«Nimed marmortahvlil» tegemise ajal näitas koostöö Soome filmitootjaga selgelt, et kuigi oleme pea samakeelne rahvas, ei saa teha filmi, mis oleks sama edukas mõlemal maal.

Samamoodi pole Läti ja Leeduga lihtne ühtset pidepunkti leida. Ja kuigi Euroopa on riiklikku toetust saavaid filmitootjaid täis, ei ole nii, et meid seal väga oodatakse. Meid vaadatakse Rootsist alates kui teisejärgulisi kodanikke. Kuid koht, kus Eesti on jätkuvalt huvitav ja eestlastel kõigele vaatamata hea maine, on Moskva.

Mõtleme, mis meil anda on? Ingliskeelseid näitlejaid pole, soomekeelseid pisut on, aga venekeelseid on rohkesti ja seega Venemaaga koostöö tegemiseks baas olemas. Tootja seisukohast on kõige tähtsam turg – Eestis on elanikke 1,4 miljonit, aga kui saame Venemaa kampa, siis lisandub ka Ukraina, Kasahstan jne. 200 miljonit! Pluss Baltikum. Vene filme käib kobarkinos vaatamas sama palju rahvast kui Eesti filme.

Maria: Meie esimene film «Phobos», mis märtsis Venemaal esilinastub, tuleb välja 500 koopiaga. Eestis tuleb film tavaliselt välja kahe koopiaga. Tegemist on ainult 2,5 miljoni dollarilise eelarvega filmiga.

Kristian: Näed sama palju vaeva, teed sama pikka aega tööd, stsenaarium on loominguliselt sama põnev, näitlejad sama andekad ja toredad, aga nüüd on sul järsku sootuks suurema leviga teos.

Maria: Ja seda on juba ekraanile tulematagi ostnud väga paljud Euroopa ja Aasia maad. Ameerikasse ostis filmi remake’i õigused Michael Bay kompanii Platinum Dunes, kus on tehtud ka tuntud põnevusfilmid «Transformerid» ja «Reede, 13.».

Kristian: «Phobos» on film, kus me pole sentigi Eesti riigilt ega fondilt küsinud, nii et kriitikud võivad kiruda, nagu tavaliselt juhtub, kui filmi on teinud režissöör, kes ei kuulu nende siseringi. Aga nüüd pole neil vähemalt võimalust öelda, et nende taskust on raha varastatud. Ise tegime, ja tegime, mis tahtsime!

Maria: See, milliste jõupingutustega kõik algas, on kirjeldamatu. See oli väga, väga raske. Sest meie ja Vene partnerite vahel oli tohutu sein. Et kes me üldse sellised oleme?

Kristian: Just samal aastal olid pronkssõduri sündmused.

Maria: Ja meie vahel on distants. Need inimesed Venemaal pole ju inimesed, kes su ümber Eestis päevast päeva virvendavad.

Kristian: Venemaal ei käi suhtlemine mitte telefoni või skaibi teel, vaid näost näkku, peab n-ö nina all olema.

Maria: Meie lähedane sõber, produtsent Dmitri Rudovskii on tohutult liberaalse maailmavaatega, aga isegi temal olid teatavad hirmud. Kuid üks põhjus, miks meil õnnestus võteteni jõuda, oli see, et meid aitas Venemaal üks investor. Moskvas lihtsalt elab kõige rohkem miljardäre maailmas.

Kristian: Lihtsalt üks Leedu taustaga inimene, kes uskus meie projekti. Uskus sellesse, et filmi on mõistlik Eestis teha, et raha on kontrolli all. Uskus ka Fjodor Bondartšuki võimesse seda filmi müüa. «Phobos» valmis ilma Eesti ja Vene riikliku rahata.

Maria: Üks film, mida tegime – «Daamid Amsterdamis» –, on tegelikult veel pooleli, kevadel teeme lisavõtteid, seda finantseeris Venemaa Sony ehk Columbia Pictures.

Kristian: Üks asi viib teiseni.

Maria: Arvata aga, et lähed Venemaale ja hakkad muudkui filmima – see pole tõesti nii. Emotsioonid olid seinast seina. Olime veendunud, et kõik ei sõltu enam meist, vaid eeskätt saatuslikest kokkulangevustest. Ja see oli väga, väga kurnav.

Kristian: Probleem on selles, et ei saa minna ja öelda, et Eestis filmitegemisel on suur eelis. Tšehhis ja Ungaris, kus ameeriklastele meeldib filme teha, on maksusoodustused, mida meil ei ole. Eesti filmiprofessionaal võib olla töökas ja teha kahe Vene tüüpilise filmigrupiliikme töö ära, aga ta tahab selle eest paraku enam kui kahekordset palka saada.

Ja mis kõige kurvastavam – eestlase suhtumine töösse ja tööandjasse pole parem kui venelasest töötajal. Lõputud nõudmised ja iga ületöötunni sekundi lugemine. Jah, ta on tihti efektiivsem, kuid kallim, ja ta pole inimesena parem. Ta pole parem töötaja oma isiksuse väärtuste poolest.

Võtame või «Punase elavhõbeda», mida üle pika aja tegime riikliku toetusega. Räägime, et meil on masu, aga Eesti filmitöötajateni, kes käivad ühelt tele- ja filmiprojektilt teisele, pole see jõudnud.

Nende palgad aina kasvavad ja kuigi produtsendid ja režissöörid saavad vähem tööd teha ja jäävad vaesemaks, siis tüüpilise valgustaja või objektiiviliigutaja ego ja nõudmised lähevad aina suuremaks. Seda niikaua, kuni Eestis vähem filme tootma või telet tegema ei hakata.

Maria: Meil on tegelikult professionaalsete filmitöötajate pidev defitsiit.

Kristian: Nn vana kaardivägi on kogu aeg töös, ja nemad vaatavadki varsti tootjatele ülevalt alla.

Tootjana – kuna alati on vähe aega – olen läinud vanade tuntud tegijate taaspalkamise teed, aga olen seda pärast kahetsenud. Vägisi tuleb hakata leidma aega, et õpetada välja uusi inimesi. Entusiaste, kes tahaksid filmi tegemises kaasa lüüa, on ju nii palju! Peab nad välja koolitama, sest «endiste» aeg saab nagunii kunagi läbi.

Maria: See käib meie kohta ka.

Maria: Nemad las vaatavad ise, kuidas hakkama saavad. Nad veel liialt väiksed, et mõelda nende suundumusi. Nende soovid vahelduvad.

Poeg Albert on juba teismeline.

Maria: Ja kujutab ette, et temast saab filmirežissöör. Et teda Ameerikas kõik ootavad. Aga ega ambitsioonikus kahjuks tule... Adele kujutab end hetkel ette moekunstnikuna.

Annaks jumal, et neist kasvaksid toredad inimesed, kes ise elus hakkama saavad. Ükskõik mis alal. Siis oleks minu kui lapsevanema süda rahul.

Kristian: Albert mingu enne õigetesse koolidesse ja saagu haridus. Kui annet on, siis saab ka režissööriks. Ma ei taha olla vanem, kes oma ambitsioone lastele üle kannab või nende ellu aktiivselt sekkub. Peab lihtsalt vaatama, et nad hukka ei läheks. Et neist ei saaks rumalad inimesed.

Maria: Ma ei taha seda üldse! Ma olen lastega täielik kontrollifriik. Ma ei lubaks neile hea meelega mitte midagi – ainult kooli ja koolist koju! Umbes nii praegu ongi.

Kristian: Keelasin tütrel isegi kõrvaaukude tegemise. Täisealisena las otsustab ise, mida teeb, aga mitte enne. Kuni elab kodus, ei tätoveeri ega torgi ennast.

Kristian: Märjamaal, jõulude ajal on mõnus looduse keskel ja omakeskis olla. Lasta jõe peal liugu on tunduvalt vahvam kui restoraniaknast šampanjauimas välja jõllitada.

Maria: Oleme inimesed, kes tahavad üldse väga palju omaette olla.

Kristian: Aga 21. detsembril oleme Moskvas Maria õemehe Timur Bekmambetovi filmi «Must välk» esilinastusel.

Maria: See minu õe Varja lugu on nagu saatest «Sind otsides». Hakkasin temaga läbi Facebooki suhtlema, edasi vestlesime skaibis... Me polnud teda 25 aastat näinud. Kolmas õde Tanja elab Ateenas ja jaanuaris saame kõik kolmekesi seal kokku. Me kõik oleme isa (filminäitleja Viktor Avdjuško – toim) eri abieludest.

Varja on, muide, tuntud kostüümikunstnik, kes neid muu hulgas loonud filmile «Tagaotsitav», mille peaosas mängis Angelina Jolie. Ja filmidele «Öine vahtkond» ja «Päevane vahtkond». Tema mees Bekmambetov on praegu Venemaa ilmselt kõige tuntum filmirežissöör.

Kristian: See on perekonna poolt nii. Maria isa on ju ukrainlane ja Taskade pere on samuti juba ammu õigeusku.

Maria: Oleme Kristianiga niivõrd eraklikud inimesed, et üleüldse on meie mõlema jaoks väga raske end mingi kollektiiviga identifitseerida. Kaasa arvatud kogudusega.

Kristian: Meie kirikuskäimine piirdub jõulude ja lihavõttega. Lihavõtte ajal – erinevalt enamikust eestlastest – üritame pühitseda just Jeesus Kristuse ülestõusmist, mitte ei pea meeletut pidu ja joomingut suurel reedel, kui ta risti löödi.

Sündinud 9. mail 1968 Tallinnas

Õppinud Gustav Adolfi gümnaasiumis ja Eesti Muusikaakadeemia lavakunstikoolis

1990–1992 – Eesti Noorsooteatri näitleja

1992 – ... Eesti Draamateatri näitleja

2007 – ... Taska Filmi loovjuht

Režissööridebüüt tänavu detsembris esilinastuva lühimängufilmiga «Mis su nimi on?»

Sündinud 23. novembril 1973 Tallinnas

Õppinud Tallinna 7. keskkoolis, Santa Monica kolledžis USAs (filmi- ja ärijuhtimine) ning Concordia ülikoolis (ärijuhtimine)

1991–1992 – näitlejate ja filmiagentuuri Artists Group

1992–1997 Kanal 2 turundusdirektor

1997–2000 Kanal 2 direktor

2000 – ... filmistuudio Taska Film juhataja

2005–2006 Eesti Draamateatri direktor

Abielus, peres poeg Albert ja tütar Adele.

Mariat tunnen juba ajast, mil ta «Puud olid...» filmis mängis, ta oli siis veel lapsnäitleja. Krisiga tutvusin hiljem, praegu teeme temaga üht eelarveta filmi.

Oleme Mariaga mitu filmi teinud, mitu puuda soola koos söödud ja võin tema peale alati kindel olla. Ta on naine, kellele võin tööalased kahtlused otse näkku ja keerutamata välja öelda. Kris on aga ääretult tore, hoolitsev, hell ja hea pereisa. Samasugune on ta ka Mariaga, nii et minu meelest täiendavad nad teineteist väga kenasti. Soovin, nagu Brežnevi ajal öeldi: õnne töös ja isiklikus elus!

Tutvusin Mariaga juba teismelisena ning ta on siiani jäänud üheks mu tähtsamaks sõbrannaks. Perekond Taska puhul meeldib mulle see, et nende unistuste lagi on märgatavalt kõrgem kui keskmise eestlase oma. Kui täpsem olla, siis seda lage õieti polegi. Nad julgevad nii filmiilmas kui ka igapäevaelus ette võtta asju, mida tavainimene ei söanda. Imetlen neid. Kui neil külas käia ja nende plaane kuulata, mõjub see väga inspireerivalt ja lahedalt.