Filmiaasta 2009: segadused ja selginemised, tõelisus ja kriitiline mass

«Kihnu pulm». Režissöör Meelis Muhu.

FOTO: Kaader filmist

Dokumentalist ja filmikriitik Kristiina Davidjants võtab kokku filmiaasta 2009 ja leiab, et aastat iseloomustasid kesised koostööfilmid ja ajakirjanike enneaegne innukus filmidest kirjutamisel.

«Krokodill». Režissöör Kaspar Jancis.

FOTO: Kaader filmist

«Püha Tõnu kiusamine». Režissöör Veiko Õunpuu.

FOTO: Kaader filmist

«Vanamees ja põder». Režissöör Joosep Mattius.

FOTO: Kaader filmist

«Disko ja tuumasõda». Režissöörid Jaak Kilmi ja Kiur Aarma.

FOTO: Kaader filmist

Filmiaasta 2009 mõjub ilmselt külma sahmakana pärast nii mõndagi eelmist kinohooaega, mil ajakirjandus rääkis eesti filmi plahvatusest, meie režissöörid paradeerisid mööda A-klassi festivale ning publik käis aktiivselt kinosaalis uudistamas kodumaiste autorite uudisteoseid.



Tänavune saak on märksa tagasihoidlikum, eriti kui eeldada, et vaataja jaoks on siiski kõige ligitõmbavamaks žanriks täispikk mängufilm, mida tänavu esilinastati vaid neli, ning eks olid needki korrad reeglina vastuolulised sündmused, kuid sellest pisut hiljem.



Lisaks täispikkadele mängufilmidele nägid ekraanivalgust veel kaks lühifilmi ja viis animafilmi – žanrid, mille väljundid on pahatihti kas pea olematud või üsna piiratud.



Ning lõpuks võib retooriliselt küsida, et mida me küll teeksime ilma dokumentaalfilmita, neid esilinastus tänavu tervelt 23 ning erinevalt mõnest eelmainitud lühivormist on see žanr vaatajale kõige kättesaadavam, sest pea iga dokumentaal maabub lõpuks mõnes telekanalis ja enamasti on selleks ETV.



Tänavused täispikkade mängufilmide esilinastused tõstatasid nii mõnegi küsimuse, küll laiema vaatajaskonna hulgas või siis kitsamas siseringis. Pooled esilinastunud filmid esindasid nn koostööfilmi vormi ja kahjuks selle termini kõige kurvemas tähenduses.



Soome režissööri Hannu Saloneni «Vasha», lugu tšetšeeni sõdalase ja eesti poisi sõprusest, vilksatas korra meie kinodes ning läinud ta oligi, jättes endast maha küsimuse, et mis see nüüd oli.



Filmi algne idee, mis pärineb pea dekaaditagusest ajast ning kus teismelise nooruki asemel oli peategelaseks märksa noorem laps, kõnetanuks omas ajas vaatajat ilmselt paremini, nüüdne film aga pani parimal juhul pead kratsides endalt küsima, miks tegi soome režissöör filmi Tšetšeenia sõja järelkajadest saksa türklasi kasutades Eestis, omamata ilmselgelt igasugust arusaamist või isiklikku sidet selle teemaga. Ehk teen liiga, aga säärane oli ekraanilt saali voogav emotsioon.



Teine film, mis publiku veelgi enam segadusse ajas, oli Rasmus Merivoo «Buratino». Kui tundmatu soome režissööri puhul võib olla kahju üksnes konkreetsest rahast, mis tema katsetusi toetas, siis «Buratinoga» olid lood veidi karmimad.



Kui Eestis viimastel aastatel üldse on tehtud midagi kultusfilmiga sarnanevat, oli selleks Merivoo «Tulnukas» – film, mis tungis massidesse, pani plusspoolena mõtlema meie armsa kodumaa madalalaubalisuse kasvulavade üle ja sundis miinusena ka õrnad koolitüdrukud «t.ra!» karjuma.



Olgu kuidas on, ootused olid kõrged ning seda valusam oli järgnev kukkumine. «Buratinost» sai film, kus ei millestki üritati teha igaühele midagi – veidi nalja, tantsu ja laulu ning seda silmakriipivalt odavate vahenditega.



Pärast esilinastust löödi lokku filmi eelarve ümber ning manati režissööri, võtmata arvesse, et mitte režissöör pole see, kes arveid maksab. Enne filmitegemise juurde asumist peaksid vastutavad produtsendid oma finants- ja vaimsed ressursid realistlikult läbi vaagima ning võttele minnes otsustama, kas mäng väärib küünlaid. On kurb, kui esilinastusel vaatab kinolinalt vastu piinlik kokkuhoid ning ilmselge usaldamatus režissööri valikute suhtes.



Veiko Õunpuu «Püha Tõnu kiusamise» puhul kostis kriitikute leerist vastuolulisi hääli, oli neid, kes sööstsid filmi ennast­unustavalt kiitma, ning neid, kes esindasid veidi vaoshoitumat suhtumist, kuid kindel on see, et kuigi filmile võib nii mõndagi ette heita, on tegemist linateosega, kus erinevalt eesti filmile nõnda tavapärasest sirgjoonelisusest, mis ajuti näib otse juhmusena, on piisavalt ambivalentsust ning tänu sellele on võimeline märkimisväärne osa vaatajatest leidma selles loos mingi vaatenurga, mis aitab tal nähtuga samastuda.



Visuaalselt nauditav pilt ja peaosalist kehastav Taavi Eelmaa on selle filmi pool võitu ning ülejäänu sõltub vaataja tahtest režissööri reeglitega kaasa minna.



Mängufilmide aastale pani omamoodi võimsa punkti Andrus Tuisu «Pangarööv», seda küll juba enne esilinastust, kui kõik Ekspressi lugejad said teada, et tegu on aasta halvima filmiga.



Järgnenud ajakirjanduslik ažiotaaž pani konspiratsiooniteoreetikud arvama, et tegemist on filmi ­autorite kavala PR-trikiga. Olgu kuidas on, üks probleem koorus siit välja küll, mis tegelikult vilksatas ka juba enne Õunpuu filmi linale tulekut.



Igal filmiajakirjanikul on täielik õigus mõelda filmist, mida tahab, võiks lausa öelda, et see on tema püha kohus, kuid mitte kõike ei pea ajalehtede toimetajad enne filmi ametlikku esilinastust ära trükkima.



Ma võin vaid aimata, et tihtipeale on säärase käitumise põhjuseks tahe olla konkureerivast lehest ees või mõni muu kunstiväline tegur, kuid see ei loe. Igale kodumaisele filmile peab andma mingitki «armuaega», sest eesti filme juba eos maha tehes ei omanda eesti vaataja kunagi kommet eesti autoreid kinos vaatamas käia ning seega pole eesti filmitegijal kellelegi filme teha ja eesti kriitikul kellegi kohta arvamust avaldada. «Pangarööv» ise oli, nagu ta oli – võinuks olla parem, aga vaevalt ta säärast hüsteerilist vastuvõttu vääris.



Kui aga jätta välja Veiko Õunpuu filmi kangelase Tõnu, keda kiusati ning kes kannatas kogu väest, siis üks ootus eesti režissööridele-stsenaristidele on küll – kus on filmid täiskasvanud inimestele, mis räägiksid veidigi komplitseeritud inimsuhetest ja mille vaatamiseks ei peaks olema kas kassafilmipublik või hardcore art house’i fänn – kaks äärmust, millele näivad meie autorid panustavat.



Maailm on suur ja lai ning tõelisus väljamõeldisest märksa kummalisem. Tõmmakem ometi pead korraks erinevatest stsenaariumikirjutamisskeemide ning projektide müümise maailmast välja.



Rääkides tõelisusest ja publikust, siis on siin sobiv hetk minna üle läinud aasta dokumentaalfilmide juurde. Kui võtta publikumenu eelduseks kinolinastuste külastused, siis on Kiur Aarma ja Jaak Kilmi «Disko ja tuumasõda» hea näide, et paeluv dokk võib tuule alla teha suurema eelarvega mängufilmile, edestades viimast kindlalt publikuhulgaga.



Mängulise elemendiga dokumentaal Soome televisiooni vaatamise traditsioonidest Põhja-Eesti kodudes kujunes kergelt vaadatavaks filmiks, olemata seal juures kerglane. Üldiselt tehti sel aastal dokumentaalfilme seinast seina, toogem siinkohal ära Arko Oki ligi kaks tundi kestev «Seal kus lõpeb luule» – film, kus autor portreteerib läbi inimtüüpide galerii ajastu vaimu –, visuaalselt nauditav Joosep Matjuse loodusfilm «Vanamees ja põder», Imbi Paju «Soome lahe õed», Erle Veberi «Riigireetur», millest ei saa tänu peategelasele Herman Simmile kuidagi mööda vaadata, Manfred Vainokivi dokid ja paljud tõsielufilmid.



Omaette sektsiooni moodustavad ETVs demonstreeritavad pooletunnised «Eesti lood», mis oma parimatel hetkedel teevad pika puuga ära ambitsioonikama eelarvega dokfilmidele.



2009. aasta animafilmidest on Joonisfilmis toodetud Kaspar Jancise «Krokodill» ning Priit ja Olga Pärna «Tuukrid vihmas» juba jõudnud koguda festivalitunnustust, oma korda ootavad Martinus Daane Klemeti «Õhus» ja Girlin-Bassovskaja «Oranus». Stuudio A-Film on toonud välja lastele 6-minutilise «Kui ma oleksin suur».



Võib juhtuda, et meie mõtted on imetoredad, aga kui me ei oska neid sõnastada, jõuab kuulajani vaid segane vaht. Sama lugu on kinoga – selleks et eesti vaataja näeks rohkem häid kodumaiseid filme, peab filmitegija neid pidevalt tegema, sest paljas unistamine vilumust ei kasvata. Ilma kriitilise massita jäävad ka tippu jõudmised ära.



On öeldud, et Eesti tingimustes ­peaks selleks arvuks olema viis filmi, kuid see oleks tõene vaid juhul, kui meie peamine filmirahastaja Eesti Filmi Sihtasutus toetaks viit ning alternatiivsed rahastajad veel viit filmi. Alternatiivseid rahastajaid meil aga pole, sest televisioon iseseisvalt filme ei tooda ning ka erakapitalil puudub stiimul filmitööstusega tegeleda.



Kuigi Eesti Filmi Sihtasutuse tegevjuht Marge Liiske ütleb, et nad üritavad konkreetsete filmiprojektide toetamise vähendamise protsenti hoida võimalikult madala (8%), leiab temagi, et eelmainitud 2007. aasta edulugu tõestab erinevate riikide filmitööstusega seotud sfäärides levinud seisukohta, et arenguks vajalik kriitiline miinimum on kümme filmi aastas, sest tollane saak oligi kümme filmi, millest kõnealuse väite valemi kohaselt peavad kaks olema edukad suurtel festivalidel ning üks olema tegijatele kasumlik filmiprojekt.



Eestis olid ekvivalentideks niisiis Cannes’is käinud «Magnus» (rež Kadri Kõusaar) ja Veneetsias premeeritud «Sügisball» (rež Veiko Õunpuu), kassatükiks kujunes aga komöödia «Jan Uuspõld läheb Tartusse» (rež Andres Maimik, Rain Tolk). Lootkem siis parimat, et järgmine aasta ei tooks seda, mida alati.



Kinolevi TOP-15


20. detsembri seisuga müüdud piletite arvu järgi


1.    «Jääaeg 3» (USA) –186 130 vaatajat


2.    «Välk» (USA) – 57 777


3.    «2012» (USA) – 56 753


4.    «Üles» (USA) – 50 916


5.    «Vääritud tõprad» (USA) – 44 079


6.    «Taevast sajab lihapalle» (USA) – 42 274


7.    «Harry Potter 6» (USA) – ­41 322


8.    «Videviku saaga: Noorkuu» (USA) – 36 921


9.    «Brüno» (USA) – 36 538


10.    «Ettepanek» (USA) – 35 070


11.    «Pohmakas» (USA) – 34 206


12.    «Inglid ja deemonid» (USA) – 32 158


13.    «Inetu tõde» (USA) – 29 496


14.    «Kiired ja vihased 4» (USA) – 28 571


15.    «Koletised tulnukate vastu» (USA) – 25 446



Sel aastal linastunud Eesti filmide vaatajate hulk


1.    «Pangarööv» (režissöör Andrus Tuisk) – 6504 vaatajat


2.    «Püha Tõnu kiusamine» (režissöör Veiko Õunpuu) – 5836


3.    «Buratino» (režissöör Rasmus Merivoo) – 4468


4.    «Disko ja tuumasõda» (režissöörid Jaak Kilmi ja Kiur Aarma) – 4025


5.    «Vasha» (režissöör Hannu Salonen) – 3758


6.    «Riigireetur» (režissöör Erle Veber) – 1300


7.    «Baruto – tõlkes kaduma läinud» (režissöör Artur Talvik) – 1062



Eesti Filmiaja­kirjanike Ühingu aasta filmi auhinna ­«Neitsi Maali 2009» nominendid


•    «Püha Tõnu kiusamine» (režissöör Veiko Õunpuu)


•    «Disko ja tuumasõda» (režissöörid Jaak Kilmi, Kiur Aarma)


•    «Vanamees ja põder» (režissöör Joosep Matjus)


•    «Kihnu pulm» (režissöör Meelis Muhu)


•    «Krokodill» (režissöör Kaspar Jancis)


Auhinna saaja selgub 28. detsembril

Tagasi üles