/nginx/o/2014/01/20/2762444t1ha28c.jpg)
Selle aasta esimeses Loomingu Raamatukogus ilmus Tiit Aleksejevilt intrigeeriv näidend eestlastele olulisest ajaloolisest sündmusest – 1343. aastal Paides Liivi Ordu maameistriga kohtuma saadetud nelja eesti kuninga tapmisest.
Miks oli kuningaid just neli? Mida nad õigupoolest valitsesid? Ja peamine: kuidas võisid nad nii kergemeelselt Saksa Orduga kohtuma minna? Nendest küsimustest näidend lähtubki. Aga see on ainult lähtepunkt.
«Või siis ettekääne,» tunnistab Aleksejev ise. «Mulle meeldib Jean Anouilh’ lähenemine, kes kasutas oma näidendites ajaloolisi isikuid, pannes nad kõnelema teemadel, mis olid sõjajärgsel Prantsusmaal olulised. Näiteks koostöö sakslastega, vastupanuliikumine, oma põhimõtetele kindlaks jäämine jne. Anouilh’ teosed järgivad ajaloolisi liine ja teadaolevat lõpptulemust, aga nad räägivad veel millestki. Millestki muust.»
Küsimusele, miks just näidend, aga mitte lühijutt või lausa romaan, vastab Aleksejev ausalt, et näidendis on hääled selgemad ja see valmib kiiremini.
Aleksejevi näidendit «Kuningad. Näidendid aastast 1343» ei saa võtta ajaloolise dokumendina. «Kõik on fiktsioon,» lausub Aleksejev. «Välja arvatud ehk see, et ordumeister Burchard von Dreileben pidi olema kindla käega mees. Mis ei tähenda, et neli kuningat olid kehvemast puust. Teinekord on piir «fiktsiooni» ja «ajaloolise teksti» vahel küllaltki habras.
Kroonika, kus kuningate hukkumisest räägitakse, on tendentslik ja kirjutatud võitjate seisukohalt. Kui eestlastel oleks õnnestunud 14. sajandil oma kuningriik luua, siis saaksime lugeda teistsugust versiooni.
Võib-olla sellist, kus valvsad malevlased hukkavad orduvendade delegatsiooni. Kes on tulnud läbirääkimistele, pistodad hõlma all. Nagu nad ilmselt tulidki.»
Aleksejev nendib, et nelja kuninga saatus on tõepoolest erakordne. «Rooma ajaloost on teada, et aastal 69 valitses järjestikku neli keisrit. Nelja üheaegse valitsejani roomlaste geenius ei küündinud.»