Täringuvise, mis hävitab perekonna

«Tere, mina olen Borgman. Kas ma võiksin teie juurde vanni tulla?» Pärast seda pole enam miski endine.

FOTO: Kaader filmist

«Borgmani» puhul küsid pidevalt, mida kuradit ja kas nii ikka tohib.

Ühes animasarja «South Park» viimase hooaja osas ilmub sealsesse kooli räpistaar Kanye West, kellel on mureks, et just sellest koolist on käima lastud hirmus kuulujutt, nagu oleks tema kaunis kaasa Kim Kardashian hoopis Kääbik.

Kanye toob mitu näidet, millega ta justkui lükkab jutu kui alusetu laimu ümber. Siiski jõuab ta oma kaitsekõnes mitmel korral loogiliste vastuoludeni, mis panevad ta kahtlema, kas Kim ikkagi Kääbik pole. «Ahaa!» hüüab Kanye, olles ennast pärast järjekordset kahtlusepuhangut uuesti kogunud, Kim ei ela maa all augus. «Kim elab ilusas suures uhkes majas kohe maa peal!»

Hollandi kuulsaima režissööri Alex van Warmerdami «Borgman» just maa-aluse stseeniga algabki. Politseinik, preester ja paar tunnusmärkidega meest jooksevad hirmsa müdina saatel mööda lehtmetsa, koerad keti otsas ahnelt nuuskimas ja valmis rebima. Maa alla ehitatud koopas elav pika habemega mees teeb ettevalmistusi põgenemiseks ja kui oht juba otseselt pea kohal on, väljub pika uru kaudu, jättes jälitajad tühjade kätega.

Saame peagi teada, et selliseid maa-aluseid leidub selles metsas veelgi, kuid asjaolud sunnivad neid kõiki põgenema.

Maa-aluste eluvormidega üldiselt midagi positiivset ei seondu, mullas toimetavatel eluvormidel on inimeste silmis negatiivsed alltoonid: mõtleme vihmaussidele, rottidele, nutriatele, surnutele jne. Maa-alune on deemonlik, ktooniline, selle peale mõeldes läbistavad inimest külmajudinad.

Korralikud inimesed elavad maa peal, ilusas suures majas nagu Kanye ja Kim. «Borgmani» korralikeks inimesteks on kõrgema keskklassi ideaalperekond, kes elab ilusas ja modernistlikus majas. Pereisa Richard (Jeroen Perceval) töötab teleproduktsioonifirmas ja pereema Marina (Hadewych Minis) on kodune, kuid näib vähemalt ajaviiteks tegelevat abstraktse maalikunstiga. Neil on kolm toredat last.

Metsast põgenev ja ennast Camiel Borgmanina (Jan Bijvoet) esitlev habemega mees jõuab nende ukse taha ja hakkab täiesti põhjendamatu omavoliga esitama absurdseid nõudmisi. Tema õigused näikse olevat üleinimlikud. Kohtumine selliste nõudmistega tekitab pereisas ootuspärase, kuid siiski hea maitse piiri ületava vägivallapuhangu. Sellest hetkest algab veidra võõra sissetung ühte heaoluühiskonna pereidülli – tasakaal on paigast ära, midagi on too much.

Sellises mudelis, et lääne heaoluühiskonna ilus nägu on vaid fassaad ja tegelikult hiilivad selle all palju vastuolulisemad ja poliitiliselt ebakorrektsemad tungid, pole ju midagi uut. Sel viisil on armastanud oma filme sättida kas või Michael Haneke ja Ulrich Seidl.

Rääkides eelkäijatest, on «Borgmanit» nimetatud isegi Pier Paolo Pasolini «Teoreemi» (1968) uusversiooniks, ja õigustatult. Freudomarksistlikus «Teoreemis» mäletatavasti ühineb kõrgklassi perega samasugune mõistatuslik kuju või pigem printsiip, kes kõikide pereliikmetega suurepäraselt klapib ja niimoodi nende allasurutud tungid valla päästab ning omalaadse utoopia realiseerib.

Film päädib sellega, et töösturist pereisa annab oma tehased töölistele ja jookseb alasti, kõigist ühiskondlikest sidemetest vabanenuna, karjudes mööda kõrbe.

Warmerdam nii mastaapsetes filosoofilistes kategooriates ei mõtle ja tema Borgman, tundub, mingisugust head uut ilma ei taotle. Tegelikult me ei saagi teada, mida Borgman taotleb. Miski tema tegevuse tulemusena muutub, kuid ei ole võimalik öelda, on see lõpuks kõigile parem, hoopis halvem või ei peakski sellist küsimust tekkima. Pasolini film andis mõista, et harjumuspärase korra segipaiskamine jumaliku printsiibi poolt on pigem hea.

Filosoofilist laadi mõttemängud kerkivad «Borgmani» puhul paratamatult üles, sest võivad oma suhtelises tavalisuses olla harrastusmõtlejale ligitõmbavad. Dramaturgilise ülesehituse poolest, kui nüüd puhtalt filmiga seotud väärtustest rääkida, on see lugu lihtsalt väga põnev. Head filmi iseloomustab ka see, kui sa ei arva alguses ära, kuidas see lõpeb.

Borgmani absurdseid nõudeid esitav karakter lisab filmile pidevalt uusi pöördeid. See on midagi täringuviske sarnast. Warmerdami must huumor on samuti midagi täringuviskesarnast. Vaatad ja mõtled ja küsid, et mida kuradit ja kas nii ikka tohib. Ja see on väga hea.

«Borgman»

Režissöör Alex van Warmerdam

Holland 2013

Alates 12. märtsist Tallinnas Sõpruse kinos ja 17. märtsist Tartus Ekraani kinos

Tagasi üles