Fernando Pessoa mõtleva südame hääl

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Raamat Fernando Pessoa «Sõnum. Valik loomingut» Tõlkinud Ain Kaalep, Maarja Kaplinski, Jüri Talvet, Anneli Tuulik Maailmakirjanduse tõlkevaramu Tartu Ülikooli kirjastus, 2010 236 lk

FOTO: Pm

Ligi nelikümmend aastat tagasi tuli eestikeelsesse luuleruumi kaks raamatut, mis oluliselt – järelvaates isegi pöördeliselt – mõjutasid siinkirjutaja toona alles kujunevat maailmapilti ja tunnetevälja.

Need olid Paul-Eerik Rummo tõlgitud suure waleslase Dylan Thomase (1914–1953) «Surmad ja sisenemised» (1972) ja Ain Kaalepi tõlgitud 20. sajandi portugallastest suurima Fernando Pessoa (1888–1935) «Autopsühhograafia» (1973).

Eelmine ja tänavune aasta on pakkunud võimaluse värskendada ja isegi süvendada kohtumist Pessoaga. Tõnu Õnnepalult ilmus 2009. aas­tal Pessoa «Tubakapood» ja Pessoa ühe heteronüümse teisiku Álvaro de Campose viimased luuletused. Järelsõnast raamatule selgub, et Õnnepalugi on üks neist, kelle elutunnetust ja loomingut Pessoa mõjutanud.

Õnnepalu Emil Tode nime all ilmunud üks eesti tõlgitumaid romaane «Piiririik» algab Pessoa Bernardo ­Soarese «Rahutuse raamatust» laenatud motoga: «Elada on olla teine.» Kadri Kõusaar ütleb Õnnepalu Pessoa tõlgete kohta, et ta «on Pessoa peent ja pinevat pessimismi tabanud vapustava nooditäpsusega» (EE 22.01.2010). Seda on võimalik portugali keele oskajail võrrelda, sest Õnnepalu Pessoa on ilmunud kakskeelsena.

Jüri Talveti koostatud valik hõlmab «Autopsühhograafia» tervikuna, Álvaro de Campose, Ricardo Reisi luulenäiteid, Pessoa/Soarese «Rahutuse raamatu», Pessoa «Anarhistist pankuri» ja «Merimehe».

Tõeliseks maiuspalaks tõlkeluule lugejaile ja uurijaile on Pessoa ühe peateose ilmumine kahes variandis, Õnnepalu tõlgitud «Tubakapoe» kõrval saame Pessoa-antoloogiast lugeda Talveti tõlkes «Tubakaäri». Seda ahvatlevat võimalust siinkohal vaid minimaalselt ära kasutades toon ühe näite «Tubakapoe/Tubakaäri» finaalist.

Luuletaja või tema teisik näeb tubakapoe uksele ilmuvat Peremeest ja mõtiskleb Jüri Talveti tõlkes: «Tema sureb ära ja mina suren ära. / Temast jääb järele silt ja minust jääb järele luule. / Kord sureb ka silt ja luulegi sureb. / Pärast seda sureb kord ära tänav, kus silt asus, / ja sureb ära samuti keel, milles luule oli loodud. / Siis sureb ära pöörlev taevakeha, kus kõik see toimus.»

Ja Tõnu Õnnepalu tõlkes: «Tema sureb ja mina suren. / Temast jääb poesilt, minust jäävad värsid. / Teatud aja pärast sureb ka silt ja surevad ka värsid. / Siis teatud aja pärast sureb tänav, kus rippus silt, / ja keel, milles olid kirjutatud värsid. / Seejärel sureb tiirlev planeet, kus see kõik aset leiab.»

Muu seas ilmneb selles topeldatud lõigus ilmekalt Pessoa luule tunnetuslik säsi – see on puhas olemasoluluule, milles pöördumatu mööduvuse taju määrab tegelikkusesuhte. Tõeline on üksnes hajumine ajas ja ruumis. Inimese ülevus ja traagika on selles, et talle on antud võimalus läbi elada ja jälgida seda teed olematusse.

Kuidas seda läbi elatakse ja jälgitakse, selleks on kaks võimalust. Dylan Thomas teeb seda religioosse eksalteeritusega. Tema ühes tunnusluuletuses «Ja surm ei jää valitsema» kuulutab ta, et «kuigi nad lähevad hullult, on nad siis terved, / kuigi nad vajuvad läbi mere, tõusevad nad jälle; / kuigi armastajad kaovad, armastus ei kao; / ja surm ei jää valitsema».

Thomase mässule vastandub Pessoa eleegiline leppimine, «südamenukrus» – nagu ta ise seda nimetab –, teadmine, et «keegi kunagi ei oska öelda, mis on enne, / mis on viimaks, / kõik saab ­ainult läbi».

Pessoa mõtlebki südamega. Hääl, mida me kuuleme, on mõtleva südame hääl. Kui see oleks ainult südamest tulev pihtimus – mida see samuti on –, siis vahest saadaks seda intensiivne tarve kuulaja järele. Ent mõtleva südame kuulajaks on kõigepealt luuletaja ise. Ta on iseenda kõrvalseisja. Ta on vahepealne. Nii ta mitmes luuletuses kinnitabki: ta pole miski (selle tunnistusega algab «Tubakapood/äri»).

Ta on vahekoht, üleminek. Tsiteeringi nüüd mõnd fraasi Pessoa südamesümfooniast: «Ma olen iseenda summutatud saatemuusika»; «Ma pole miski… / olen väljamõeldis» (muide, üllatav paralleel Dylan Thomase pideva enesemüstifitseerimisega); «Mu süda on kummulikeeratud ämber»; «…ja mu süda on seesama, mis ma olin, taevas kõrbe kohal»; «Mu süda, kaldasse köidetud paat, ootamas oma peremeest, / kõrkjates kollendav raibe… / Mu süda, sunnitöölise naine». Jne.

Jüri Talvet on võrrelnud Fernando Pessoa loomingut Juhan Liivi olemasoluluulega. Leppimine lootusetusega, millesse lõikub kohati meeleheitlik teisiti olla tahtmine, lõputu igatsus (vrd Liivi «kui seda metsa ees ei oleks!»), sulgumine leebesse ükskõiksusesse – need kvaliteedid teevad Juhan Liivist Eesti Pessoa.

Huvitav, et Õnnepalu «Piiririigist» kirjutades on Jaan Undusk täheldanud selle romaani sarnasust Juhan Liivi «Varjuga». «Minu jaoks on «Piiririik» Juhan Liivi «Varju» (1894) omapärane ümberkirjutus sada aastat hiljem,» kirjutab Undusk (EPL 31.07.2009). Kas võib siis oletada, et Pessoa luule on otsekui metatekst, mis laseb meil ühelt poolt näidata meie Liivi tõelist suurust ja mis samas seob varjatult tervikuks erinevate aegade ja erinevate rahvaste suurvaimude loomingu? Küllap vist.

Aga enamgi veel, Fernando Pessoa sõnum on selleski, et parafraseerides Jüri Talveti saatesõna lõpulauset: luule olemusse kuulub trööst. «Rahutuse raamatus» ütleb Pessoa/Soares, et «kirjandus, mis on mõttega laulatatud kunst ja tõeluse plekita teostus, tundub mulle sihina, mille poole peaks end kallutama iga inimlik pingutus».
Pessoa luule ongi just seesuguse inimliku pingutuse dokument ja ühtlasi «mõttega laulatatud kunst».

Raamat

Fernando  Pessoa

«Sõnum. Valik loomingut»

Tõlkinud Ain Kaalep, Maarja Kaplinski, Jüri Talvet, Anneli Tuulik

Maailmakirjanduse tõlkevaramu

Tartu Ülikooli kirjastus, 2010

236 lk
 

Tagasi üles