Haruldane ooper Baieri riigiooperis

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Johann Simon Mayeri meistriteoseks tituleeritud ooperi «Medea Korintoses» tegevust on Baieri riigiooperis tänapäevastatud seksi ja vägivallaga.

FOTO: Repro

Johann Simon Mayeri meistriteoseks tituleeritud «Medea Korintoses» («Medee in Corin», esiettekanne 1813. aastal) Saksamaa mainekaimas ooperiteatris Baieri riigiooperis on mitmes mõttes ooperisõbrale haruldane. Tegemist oli omaaegse tippteosega, mis on bel canto sugemetega ja juhatas «ilusa laulmise» ajastu omamoodi sisse. Tänapäeval esitatakse teost harva ja peamiselt teevad seda sakslased.




Tänapäevastamine ooperis

Ooperi «Medea Korintoses» libreto on meisterlibretist Felice Romani sulest, kes osaliselt lähtus Euripidese «Medeiast».

Ooperi tegevus toimub muistses Korintoses. Väepealik Iason pöördub võitjana tagasi lahingust oma mõrsja, kuningas Kreoni tütre Kreusa juurde. Kuid ta on juba abielus Kolchise kuninga tütre Medeaga, kellega tal on kaks last. Medea noomib Iasonit, et mees on ta maha jätnud, ja tõotab kaitsta oma õigusi.

Kättemak­suks organiseerib Medea laulatustseremoonial Kreusa röövimise ja immutab surmava maomürgiga tema rüü. Mehe truudusetuse eest on küll kätte makstud, kuid sellest on veel vähe. Ta tapab ka oma kaks last, üritab ennastki tappa, kuid teda takistatakse ning ta põgeneb lohe­kaarikuga.

Käisin kuulamas-vaatamas teist esietendust, mis pakkus nii- ja naasuguseid muljeid.

Teatavasti on praegusajal Euroopa ja Ameerika ooperimajades trendiks, et ooperite mis tahes ajal toimuv faabula tuleb kanda tänapäeva.

Sellest pole iseenesest midagi paha, sest niisugune võte aitab leevendada faabula naiivsust ja raskestimõistetavust. Kuid sellest on vähe. Laval peab olema ka seksi, vägivalda, piinamisi, tapmisi, mis pakuvad nii mõnigi kord pikale venivate muusikalugude ajal publikule vaatamisväärset ja võivad vähendada igavust, sest nii mõnigi ammune ooper kipub venima. Nii ongi, et sisuliselt saad ühe raha eest kaks tükki.

Üks neist on hea muusikaga ooper, mille sisuline tegevus toimub kuskil ammustel aegadel ja mida kannavad ette ekstraklassi lauljad, kelle võimeid ja maestro muusikat on tuldud nautima. Teine on faabulaväline tegevus, nüüdisaegse lavapildi ja ekstravagantsete kostüümidega action. Kui see action aga ei hakkaks segama muusikat, lahjendama lauljate kuulamise tahet ja tapma ooperit ennast.

Muusikalugudest on lahus ja sündmustega halvasti kooskõlas laval toimuv autonoomne tegevus. Igasuguseid asju kantakse kiiresti lavale ja sama kiiresti minema. Seda teevad tegelaskujudeks riietatud lavatöölised, kes täidavad ka turvameeste ja vangivalvurite rolli.

Vägistamine ja piinamine

Ühe kõrvaga muusikat kuulates loed kokku, mitu inimest on laval vägistatud ja maha lastud, mitmel on kõri läbi lõigatud, mitut on piinatud või pekstud. Esimese vaatuse lõpuks sain 23, siis loobusin.

Samas leiad end mõttelt, et küll ikka on lavastajal Hans Neunenfelsil lennukas fantaasia. Muide, lohekaarikutega põgenemise asemel on lavakujunduse kolmandale korrusele, markeeritud kuningalossi katusele, paigutatud akendega küprokist putka, kus sees paistab olevat «hobusetaoline ese». Vajalikul hetkel tõstetakse see üles ja putka kaob lavatorni sügavikku. Medea hobuse selga ei istu. Suure tõenäosusega valdav osa rõdude publikust seda ei näinudki.

Faabula on muistsetest aegadest, kuid laval tegutsevad tänapäevastes militaristlikes kostüümides moodsate automaatide ja Esimese maailmasõja aegsete vintpüssidega sellid.

Võtame ühe konkreetse näite. Kreusa laulis Vladikavkazist pärit noore venelanna Jelena Tsallagova (ooperi solistide koosseis oli vägagi rahvusvaheline: sakslanna, venelanna, rumeenlanna, mehhiklane, ameeriklane, peruulane ja inglane) suu läbi ühe ooperi kaunima aaria «Caro albergo, in cui felice». See aaria on umbes kümme minutit pikk. Sel ajal tõid revolvritega varustatud vangivalvurid lavale kuus noorukest vangitüdrukut ja sama palju mustanahalisi noormehi, kes tüki alguses seisid laval, käes silt «neeger». Tüdrukud suruti lavapõrandale pikali.

Valvurid tõmbasid poistel püksid jalast ja käsutasid nad tüdrukutele peale ning aitasid vägistamisele kaasa. Siis kisti poisid pealt ja asuti ise asemele. Kui asjad tehtud, lasti tüdrukud püstolitest maha ning poistel lõigati kõri läbi. Siis tuli veel lavale üks vangist rase neiu, kellele üks valvuritest kõhtu tulistas.

Seni sündmusi taltsalt ja suhteliselt aplodeerimisvabalt jälginud mitmetuhandeline publik hüüdis nüüd kooris: «Fu!» Jälgides sündmusi ja elades toimuvale traagikale kaasa, jäi aaria tagaplaanile.

Nagu ka meie rahvusooperis nähtud «Nahkhiires», kui Aile Assonyi laulis ühte Straussi opereti ilusamat lugu «Klänge der Heimat». Samal ajal veeretati lavale guljaši keetmise agregaat, kust lahvatas üles tulesammas iga kord, kui kokk (keda originaalfaabulas pole) keedunõusse järgmise komponendi lisas.

Publik pidas hinge kinni, et kas panevad teatrimaja põlema ja millal on paras aeg end põgenemisega päästa. Lugu jäi suuresti nautimata. Ka noorel ja väga võimekal sopranil paistis olevat samal ajal oma tööd tehes ebamugav.

«Medeat Korintoses» kannab Medea rolli esitanud 41-aastase sakslanna Nadja Michaeli talent. Lisaks suurepärastele lauljaomadustele on ta ka väga hea lavalise esinemisega ning tal on vaatamisväärne figuur, mida tippsopranite puhul tänapäeval eriti sageli ette ei tule. Seetõttu võis ta esimeses vaatuses saata lavale mustas kombineetaolises siidirüüs, paljajalu ja paljasääri. Teises vaatuses katsid sääri mustad retuusid, mis paistsid domineerivat Müncheni tänavapildis ilma figuuri arvestamata.

Nauditav Ramón Vargas

Etenduse täht ja tõmbenumber oli aga tänapäeva mainekate ooperimajade esitenori positsiooni pärast võitlev 50-aastane mehhiklane Ramón Vargas Iasoni rollis. Ta on esinenud kümnetes Euroopa ja Ameerika mainekates ooperimajades.

Kuid «Medea» pole tenoriooper. Vargasel oli silmanähtavalt igav ning teda paistis häirivat ka ümberringi toimuv sebimine. Kuid üks aaria kooriga tõi tema võimed ehedal kujul esile ja see oli nauditav. Aaria lõppedes möirgas saalitäis Baieri riigiooperi publikut: «Braavo!»

Ooperiõhtu Münchenis oli nauditav ja muljetavaldav mitmeski mõttes. Moetrendidega tuleb kaasa minna. Kuidas seda teha nii, et ooperi muusika ei saaks kannatada ega jääks publiku tähelepanu alt välja, on vägagi subjektiivne küsimus. Küllap on igasugused nipid publiku teatrisse saamiseks majanduslikult põhjendatud. Kui publikut ei ole, ei tule ka kunsti.

Võidakse öelda, et kui publik saab telerist hommikust õhtuni vägivalda ja seksi, siis miks ta peaks ooperisse tulles sellest ilma jääma. Ooperipublik, olen tähele pannud, on aga  teistsuguse maitsega. Tema tahab ikka veel kuulda muusikat ning inimhäält ilusti ja hästi laulmas. See suhtumine võib tunduda igandina, mis tähendab, et ka ooperipublik vajab ümberkasvatamist. Igatahes tasus veeta õhtu Baieri riigiooperis ja saada nii mitmeski mõttes haritud.

    Tagasi üles