Ainult loll ei astu praegu erakonda. Hea palgaga ametikohad on saadaval. Ole nutikas, leia sobiv erakond ja liitu nendega. Õige valiku korral kindlustad endale mõnusa äraelamise aastateks.
Kuidas ma erakonda astusin
10. november 2014, 13:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täpselt nii ma mõtlesin, kui seadsin sammud sotside kontorisse. Seal tervitas mind Mihkel Raud.
«Soovin erakonda astuda,» teatasin mina.
«Fantastiline!» üürgas Mihkel. «Siis olete täpselt õiges kohas. Mida te homoabieludest arvate?»
«Hästi arvan,» vastasin mina. «Homoabielud elavdavad majandust. Mida rohkem peetakse pulmi, seda rohkem tööd on pulmaisadel, kokkadel, diskoritel, bändimeestel ja kõigil teistel, kes pulmapidude korraldamise pealt teenivad.»
«Fenomenaalne!» pasundas Mihkel. «Oodake üks hetk. Ma kutsun kohe Indreku, ta võtab teie avalduse vastu.»
Seeaeg kui Mihkel tagaruumides sotside peasekretäri otsis, sisenes tuppa tuntud nõukogude kirjanik Andrei Hvostov. Andrei silmitses mind dostojevskilikul pilgul, milles peegeldus tšehhovlik igatsus ja tolstoilik sügavmõttelisus. Andrei Sisserändovitši liigutused olid võrdlemisi gorkilikud ja jutt gaidarilikult tõtlik. Kirjaniku riietus oli fadejevlikult lihtne, nahkpintsaku rinnataskus ilutses majakovskilik porgand.
«Kas te surma kardate?» küsis Andrei. Ja jätkas vastust ootamata:
«Arvestage, et keegi teid põetama ei hakka, kui te haigeks jääte. Meil sotsialistidel sellist kommet üldse ei ole. Sotsialistlik printsiip on lihtne: kes haigeks jääb, sellele teevad seltsimehed eutanaasiat, et säästa kaasvõitlejat tarbetutest kannatustest. Aga karta pole vaja, eutanaasia pole üldse valus! Une pealt lämmatame padjaga ära.»
Andrei jutt ajas mulle judinad peale. Kuid juba sisenes Indrek Saar, käterätt nagu turban ümber pea keeratud.
«Ärge pange pahaks, mul läks natuke aega, tegin igapäevast juuksehooldust. Pesen oma lokke regulaarselt šampooni ja palsamiga, et nad ilusad välja näeksid. Eriti läikivad ja siidised kiharad saab siis, kui toores muna pähe katki lüüa. Teil, ma vaatan, juukseid peaaegu ei olegi? See on tore. Mulle tegelikult ei meeldi, kui kellegi on pikemad juuksed kui minul.»
Tegin sotside juurest sääred ja siirdusin Isamaa ja Res Publica Liidu peakorterisse. Seal valitses kirjeldamatu segadus. Urmas Reinsalu kõndis närviliselt mööda tuba ja kõneles:
«Eerik-Niilese astumine Reformierakonda tuleb mulle suure üllatusena.»
Mina ütlesin:
«1941. aastal, kui Rudolf Hess ootamatult Inglismaale lendas, ütles Adolf Hitler samuti, et Hessi lend tuleb talle suure üllatusena.»
«Mulle tundub, et ta oli liimist lahti,» kaebles Reinsalu.
«Hitlerile tundus ka, et Hess on liimist lahti,» lohutasin mina.
«Mulle tundub, et ta oli suure surve all,» hädaldas Reinsalu. Samal momendil tormasid ruumi Juhan Parts ja Erki Nool.
«See on homode salasepitsus!» karjus Nool.
«Ta võttis Yoko kaasa!» hädaldas Parts.
«Ajalool on rumal komme anekdoodina korduda,» püüdsin ma pingeid maandada. «1971. aastal, kui Lennon New Yorki läks, võttis ta samuti Yoko kaasa.»
Parts, Nool ja Reinsalu jäid mind üllatunud nägudega vaatama:
«Kes te olete? Mida te siin teete?»
«Tahan erakonda astuda,» vastasin mina.
«Kas te olete hull?» küsisid Parts, Nool ja Reinsalu justkui ühest suust.
«Kas ainult hulle võetakse erakonda?» küsisin vastu. «Sel juhul on mõistetav, miks te proua Aunaste vastu võtsite.»
«Armas aeg!» kisendas Reisalu. Uksest kargas sisse Raivo Aeg, kumminui kikkis nagu noku.
«Viivitamatult alustada operatsiooniga «Hõbekuul 2»!» kamandas Parts.
Põgenesin tagasi vaatamata.
Reformierakonna ukse taga tammus pikk järjekord. Võtsin sappa. Minu ees seisis keegi näosaatest tuntud estraadilaulja. Küsisin tema käest:
«Ammu juba ootate?»
«Kolmapäeva õhtust saadik,» vastas laulja. Uurisin edasi:
«Tundub, et aeglaselt käib see värk neil siin?»
«Mis teha, tahtjaid on palju. Ja ega nad igaühte ei võta kah.»
Näosaate-mees kõneles, et tema unistus on saada mõne riigifirma, näiteks Omniva või Elroni juhiks. Mina avaldasin, et olen mõelnud hakata ERRi juhatuse esimeheks. Laulja hakkas naerma:
«See koht unustage küll ära. Selle nad lubasid Heidy Purgale.»
Äkki tekkis järjekorras elevus. Erakonna kontorist väljusid Kristen Michal ja Kalev Lillo, kes patseerisid ootajate rivi ees, silmitsesid särasilmseid nägusid ja osutasid mõnele neist näpuga:
«Sina. Sina. Ja sina. Tulge kaasa!»
Õnn naeratas estraadilauljale, ta arvati väljavalitute hulka. Aga mina? Mis minust saab? Vehkisin kätega, hüplesin üles-alla ja hüüdsin:
«Hei! Hei! Võtke mind ka!»
Michal ja Lillo ei teinud must väljagi.
Hilisel pärastlõunal saabun Keskerakonna büroo juurde. Uks on lukus, akende ees on kardinad, maja on pime ja vaikne. Helistan uksekella, aga ei midagi. Korraga näen, kuidas ühe akna eest tõmmatakse kardin kõrvale, vastu klaasi liibub tuttav nägu. See on Jüri Ratas. Tema suu liigub nagu kalal akvaariumis, ta teeb sõrmedega meeleheitlikke märke. Siis ilmub vaatevälja karvane kämmal, mis sulgeb Ratase suu. Vaene mees kistakse akna juurest ära, kardin langeb alla ja kõik on jälle pime ja vaikne. Lahkun sünge hoone juurest jooksujalu.
Nõnda luhtus minu plaan minna suurde poliitikasse. Ometi pakitsen teotahtest ja ideedest. Tuleb vist korteriühistu esimeheks hakata.