Tee pilastusest puhastuseni, peatustega põhiküsimustel

Helilooja Jüri Reinvere sõnul ei saa globaliseeruv inimühiskond muutunud mastaapidega enam hakkama, mistõttu klammerdutakse millessegi, millest jõud näikse üle käivat – minevikku.

FOTO: Erakogu

Reedel jõudis Berliinis Poetry Film Festivalil programmis «Poesie-Medien-Kunst» publiku ette eesti helilooja Jüri Reinvere ja meediakunstnik Catherine Jarvise koostöös valminud teos «Requiem – The Opposite of Thought», mille eest Reinvere pälvis tänavu Eesti Kultuurkapitali preemia.




Juba pikemat aega Berliinis elava helilooja sõnul tugineb tema looming paljuski filosoofilistele alustele. «Lahkhelid ja vastasseisud suure ja väikese, sõna ja muusika vahel; traditsiooniline läänemaailma muusika versus ümbritsev keskkond. Kõigil neil on omad esteetilised alused, nende omavahelise koosluse saavutamisele olen ühe aastakümne pühendanud,» rääkis helilooja, kelle meelest seisab nii ühiskond kui ka muusikakultuur suurte muutuste lävel.

Mis on teie arvates tänapäeval nüüdismuusika põhiküsimus?

Ma ei usu, et muusika põhiküsimused muust ühiskonnast kuidagi eraldi seisaks. Kogu lääne ühiskonna põhiküsimus on: mis saab meist edasi? Kas me jääme selles kultuuride sõjas üldse ellu? Usun, et kogu ühiskonnal seisab ees muutus, mis ometi võib kümneid aastaid aega võtta. Nõndasamuti seisab selle muutuse ees muusikakultuur.

Samal ajal on maailma muusikaajaloos esimest korda käes olukord, kus tänapäevane muusikalooming jääb varem kirjutatule alla. See olukord on tekkinud viimase 150 aasta jooksul, varem pole seda kunagi olnud – oli olemas vaid kaasaegne muusika; inimesed vajasid tunnet, et on muusika kaudu oma aja närvis kinni, et nemad ongi pidevalt arenev ja muutuv ühiskond. Nüüd hoiab ühiskond kramplikult kinni kõigest, mis oli enne.

Võiks siin tuua võrdluse majandusest – samal ajal kui soomlased arutlevad veel ühe tuumajaama vajalikkuse üle, kasvab maailma energiavajadus sel määral, et Hiina või India poolt vaadatuna  tundub see diskussioon tühja ajaraisuna. Soome ei ela omaette, kusagil oma universumis. Kõik mastaabid on nii muutunud, globaliseerunud inimühiskond ei saa enam sellega hakkama, mistap hoitaksegi kinni millestki, millest jõud tundub üle käivat, ja selleks on mingi ilus, kaugem minevik.

Kuhu me siis teel oleme?

Maailm ja muusikakultuur muutub kindlasti; samas ei usu ma, et see väga koherentselt muutuks. Need ajad on minu arvates möödas, kui kultuur oli väga ühtne ja kõikehõlmav nähtus; killustumine seisab paratamatult ees.

«Requiem – The Opposite of Thought» jõuab Berliini publiku ette Poetry Film Festivalil programmis «Poesie-Medien-Kunst». Interdistsiplinaarsus ehk žanrite omavaheline flirt, nagu tänapäeval kombeks?

Kusjuures sõna «flirtima» on siinkohal väga sobiv! Eks tihti jääb see laboris sündinud interdistsiplinaarsus katsetuse tasemele, ent selgelt on tekkimas uus kunstnikutüüp, kes tegutseb omapäi ja ühendab eri vorme. Peaaegu anarhia, mis annab võimaluse end sotsiaalselt väljendada. Kui vaadata aga seda kunsti, mis on praegu mõjujõuline, on see ikka kaunis traditsiooniline.

Kuidas «Requiem» sündis?

See sündis ühe mu hea sõbra ettepanekul, kes küsis, kas ma ei tahaks reekviemi kirjutada. Idee oli tal tekkinud Beirutis Liibanoni-Iisraeli sõja ajal, kui jäi sinna ootamatult lõksu ja kaotas kodu ning oli sunnitud sihitult rändama mööda suitsevat, pommirahe all kannatavat linna.

Mõtlesin tollal palju sarnasustest tänapäeva Eesti probleemistiku ja Iisraeli-Palestiina konflikti vahel. Neil pole ehk samad avaldumisvormid ja Tallinn parasjagu ei suitse, ent probleemide alus on sama. Näiteks küsimus, kas 1939. aastal langes Eesti riik vägistamise ohvriks või ei; ja kas nüüd valime ühiskonnana tee, kus tunnistame vägistamist, millest 1991. aastal üle saime ja taastasime elu, mis 1939. aastal pooleli jäi, ning jätkame riigina muutumatult täpselt sellest kohast? Või tunnistame vägistamist, ent ütleme, et nüüd on kõik muutunud – kogu lagastamistöö on tehtud ja meie keel, kultuur, rahvas ja rahvastik on sedavõrd muutunud, et me pole enam toonane Eesti riik ja rahvas ning peame tegutsema lähtuvalt sellest, mitte 1939. aasta alustest. Lähis-Idas on samasugune keskne küsimus, millist muutust seesmiselt tunnistada ja millist mitte.

Reekviemis võetakse varem vihjeliselt käsitletud teemad kokku – küsimused ajast ja selle möödumisest, minevikust. Reekviem oli ka esimene teos, kus jõudsin esimest korda koosluseni oma poeetiliste tekstide ja muusika kasutamisel, seda just etteloetavas vormis. Praegu tundub see olevat väga minulik vorm, nii et see kristalliseerus.

Püüdsin reekviemi luua võimalikult universaalsena, et teost oleks võimalik vajadusel ette kanda leinatalitustel – tekst pidi olema universaalne ning keskpunkti leida oli keeruline.

Kolmas lisateema oli ad libitum osaga võimaluse korral kaasnev film – samas pole see filmiteos, vaid ikka poeesia-muusikateos, mille juurde kuulub film, juhul kui seda esitada soovitakse. Just film tõi sisse Eesti temaatika, sest see koosneb arhiivikaadritest, mis filmitud Eestis enne Teist maailmasõda ning sõja ajal.

Mil määral peab muusika üldse ühiskonnas toimuvatele muutustele reageerima?

Kõike võib, sõltuvalt sellest, kuidas teha. Muidugi on küsimus, kust jookseb hea maitse piir – poliitiline muusika ei veena; ta võib küll olla aktuaalne siin ja praegu, kuid mõne aja pärast puudub tal enamasti relevants. Elul on kalduvus lakkamatult muutuda, palju rohkem kui arvame.

Ajalooteemat jätkate Sofi Oksaneni menuromaanil põhinevas ooperis «Puhastus», mis on praegu teie enda sõnul kõige aktiivsemas kirjutamise faasis. Mis teid selles romaanis kõnetab?

Keskne küsimus on, millise pilguga vaatab eestlane oma lähiminevikule. Mis on see Eesti lähiminevik, mis on seal toimunud, kas see on toimunud või mitte; mida peaksid eestlased endas nägema ja millest aru saama.

Oksaneni tugevus on võime halastamatult iseennast mõista; puudutab see siis söömishäiret, isiklikke suhteid või ühiskonda. Näha, mõista ja pikkamööda jõuda enese aktsepteerimiseni ning selle kaudu ehk võib-olla ka natuke paraneda – see mind «Puhastuse» juures kõnetabki. Kas Eesti on totaalsest pilastamisest puhastunud ning kas ja kuidas on elu edasi läinud.

Ammu pole üks romaan Eestis tekitanud nii tuliseid diskussioone. Ühed teatavad resoluutselt, et see pole meie lugu, teised leiavad, et olgu minevik kui tahes valus, ei tuleks seda varjata. Mis on selle põhjus?

Eks sel on palju põhjusi, ent üks üsna lihtne põhjus on asjaolu, et eestlased pole harjunud olema väljastpoolt vaadeldavad. Eestlane on harjunud olema omaette, olema see ainuke, kes iseendast midagi arvab, elanud teadmises, et kõigile teistele on ta lükata-tõugata. Pilt iseendast pole tekkinud mitte dialoogis, vaid monoloogis. Natuke nagu polkovniku lesel. Meie geograafiline asukoht pole meid sugugi säästnud – pilk väljastpoolt mõjub šokina. Sest see ei näe ju kunagi seda, mida kodus on arvatud.

Muidugi ei pruugi ka pilk väljastpoolt tähendada mingit lõplikku tõde, ent eks see kusagile sinna välisvaatleja ja iseenda pilgu vahele jääb.

Samas, ega eestlastel pole mingit ainuõigust arvata, mida Eesti ajalugu endast kujutab. Kui tulevad teised ja annavad hinnangu Eestis toimunule, siis on mulle küll üllatav, et see nii raske küsimus on – kuid näitab vaid seda, et niisugune kogemus siiani puudub. Tekib häbitunne: kas need oleme tõesti meie, kas me tõesti tahame, et meid niisugusena nähakse?!

Muidugi mitte! Meile meeldiks, kui see pilt oleks palju ilusam, oleksime palju paremad ja meid poleks keegi pilastanud.

Modernses Euroopas aga hinnatakse vaid sellist mõtlemist, mis on võimeline nägema end halastamatult, mõõtma nii häid asju kui ka tehtud vigu ning hindama oma ajalugu adekvaatselt ja pettusteta.

Tagasi üles