Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Vaata mind, mina vaatan sind

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kunstnik ja tema lava- Merike Estna ning teos, mille pealkiri lubab saada järgmine kord paremini tehtud. | FOTO: Liis Treimann

Maalikunstnik Merike Estna näituse pealkiri «Corporate Jungle» («Korporatiivne džungel») on omamoodi rituaalne. Kunstnikuna liigub ta ühtviisi vabalt nii institutsionaalses muuseumielus kui ka kommertsiaalses keskkonnas, kunstiturul.

Töid Merike Estna näituselt "Korporatiivne dzhungel" | FOTO: Liis Treimann
Merike Estna- töid näituselt "Korporatiivne dzhungel" | FOTO: Liis Treimann

Need mõlemad mõjuvad argipäevas kuidagi müstiliselt, oma sisemisi, mitte kõrvaltvaatajale hoomatavaid välimisi seaduspärasusi järgivalt. Galeriimaastikul toimuvaid sotsiaalseid rituaale tähistab selline pealkiri hästi. Liitlased, konkurendid, oma territooriumi hoidmine, kavalus, tarkus: nagu lõvikarjas, ainult et inimeste seas. Selles arvamus- ja tähenduspadrikus on Estna taas proovinud oma kunstile ja selle publikule teed rajada.

Hoia silmad lahti, seisa kahel jalal, vaata, kuhu sa astud. See kirjeldab Estna näituse tugevaimat  teost, milleks on siis ruumi keskel asuv lava, mis on mõnikümmend ruutmeetrit suur ja põrandast paarikümne sentimeetri kõrgusel. Sellest ei saa näitusel kuidagi mööda, sest sellele tuleb astuda – tuleb lavale astuda. Lava on pealt üleni värviga kaetud, maalitud. Kui vaataja sinna peale astub, on ta teose sees ja  selle osa. Seda maali ei saa lihtsalt vaadata, selles peab osalema. Sinna peale astumine on juba osalemine, sest kunstnik on  pööranud teose vaatamise kogemuse äraspidiseks.

Vaatleja rollis publik saab ise selleks, mida tavaliselt vaadatakse. Kokku annab see tervikliku tulemuse, kus toimub vahetus kunstniku ja publiku vahel. Kui teie tahate vaadata mind ja minu teoseid, siis te peate olema valmis, et ka teid vaadatakse samamoodi. Vaatamine on huvitav, aga ei pruugi alati olla mugav. Vaatamine võib olla ka hinnanguline, hukkamõistev, aga muidugi ka soosiv ja imetlevgi. Igatahes ütleb see rohkem vaataja kui tema vaatlusobjekti kohta. Ses mõttes on kunstnik andnud teose kogemiseks meile mitmetahulisema võimaluse, kui seda on lihtsalt pilt seinal.

Selle lava-teose pealkiri on «I’m a little bit out of sync but next time I’ll do better I pomise» («Olen veidi rütmist väljas, aga luban, et järgmine kord teen paremini»). Tegelikult on see koondpealkirjaks nii lava-maalile kui ka seda saatvale heliteosele ja plakatitele, mis on galeriisse ja linnaruumi laiali laotatud. Heliteoses loetleb Estna küsimusi, millega ta teose valmimisprotsessis kokku puutus. Selles avaldub teose tekke n-ö köögipool, selle produktsioon.

Paistab, et see on Estnale hetkel oluline: kellele ja kuidas ma oma teoseid loon. Need on helded küsimused. Plakatitel on märksõnadena üles loetud teemade ring, millega ta kokku puutub: pinnad, miksimine, kord, online, offline, müüt, oskus, geniaalsus, koomiline žest, piknikulina, proovi mind selga, söö mind enda sisse ja ma olen igaveseks läinud, jne. Džungliseadus: sööd seda, mille tapad, ja iga kütt toob ise toidu koju. Estna toob meie ette saagi, oma loomingu. Näituse avamisel saatis seda lõbus rituaalne tegevus, kus publik tema teoseid ka süüa sai. Kookidel, mida pakuti, olid kujutatud Estna praegused ja varasemad maalid, mis muutsid tema loomingu sotsiaalseks osadusrituaaliks. Sööge mind enda sisse, tarbige mind ära, et ma saaksin edasi liikuda. Eestis viimasel ajal nähtud tegevuskunsti võikski kutsuda pannkoogi-perfokaks. Autorid möllavad munade, jahu ja piimaga. Vahenditest on saanud eesmärk, uus sisu ootab oma aega. Estna on ses mõttes ausam. Tegigi koogi. Aga on ka, mida tähistada.

Temnikova & Kasela galerii tähistas Estna näitusega oma viienda tegutsemisaasta juubelit. Selle aja sisse jääb galerii kujunemislugu ja palju rahvusvahelisi saavutusi. Merike Estnat on T&K galerii esindanud algusest peale ja praegune näitus tähistab ka nende jätkuvat koostööd. Mõlemale poolele on see nii kokkuvõtete kui ka uute valikute aeg. Estna maalidel on see kõik suhteliselt loetav. Ta on võtnud uutele maalidele kaasa oma tehnikast viimaste aastate paremiku ja selle uute otsingutega üle kirjutanud. Ei ole veel teada, kuhu need viivad. Ka talle endale mitte. Pigem on tegu vahekokkuvõttega, mis tähistab teelolekut ja pidevaid otsinguid.

Džungli reeglite järgi on kodu seal, kus on turvaline koht puhata. Estna ei puhka, vaid töötab oma käekirjas välja järgmist sammu, mis on alles kujunemas. Praegune näitus paistab kohati kõhklusena, mida järgmiseks teha. Koduterritooriumil on tal see vabadus näidata saamislugu ja mitte veel veendunud valmisolekut. Ja üldse, kunstniku puhul on kõhklused pigem veetlevad, sest veendunult ühe teema raiumine tüütab nii autori kui publiku kiiresti. Kui ei, siis on tegu kivistumisega. Ses mõttes on uue otsimine julge samm ja selle näitamine veel enam.

Näitus pakub enim neile, kes on Estna varasema loominguga kursis, kuid see on ka võimalus tema teostega puhtalt lehelt tutvuda. Džunglis jääb ellu see, kes kannab endaga kaasas ainult nii palju, kui tarvis. Estna tõi seekord meie ette oma viimaste aastate kokkuvõtted ja uued algused. Täpselt nii palju, kui teel püsimiseks vaja.

Näitus

Merike Estna

«Korporatiivne džungel»

Temnikova & Kasela galeriis

31. oktoobrini

Tagasi üles