«Kratt» sipleb ahvatluste ja armastuse vahel
Marina Kesler ehitab Tubina «Krati» üles rahamaia tehnikailma ja loomuliku looduse vastuolule

Kummaline Kratt (Jonathan Hanks) Eesti Rahvusballeti balletis «Kratt».

FOTO: Harri Rospu

Eesti Rahvusballett on pärast kahe ja poole aastast pausi («Modigliani» esietendus oli 2012. aasta mais) taas repertuaari võtnud kohaliku teose, sedakorda Eduard Tubina «Krati» Marina Kesleri tõlgenduses. Lavastus toob ilmekalt välja nii koreograafi tugevad küljed kui ka tahud, mis vajaksid arendamist, et tantsulugu vaatajasse jõulisema jälje jätaks.

Tellijale

Kesler on koos oma kunstnikest kaastöölistega «Krati» konflikti ehitanud tavapärasele loodusliku ja tehisliku-tehnoloogilise vastandusele. Ühel pool on Peremees, kes ei juhi enam talu (mis tänapäeval seostuks liialt palju maalähedusega), vaid võõrandunud linlikkusele kohaselt firmat; kokku ei kuhjata põllusaadusi, vaid vorbitakse rahatähti (mis hetkega võivad muutuda väärtusetuteks paberilipakateks).

Peremehe (Denis Klimuk) maailm on esimene vaatus, milles domineerib pimedus ja hall, taustal hõbehall mõistetamatu ja muutuv masin, millest glamuurse Kuradi (Anatoli Arhangelski) ja tema passioonipunaste kaaslaste abil prinditakse välja metalsena mõjuv kratt. Selle vastas seisab Sulase (Jevgeni Grib) maailm – teine vaatus, mille valitsev toon on roheline.

Tagasi üles