Kui baarist saab elu mõte

Heili Sibrits
, kultuuritoimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Gunn ja Haimur ehk Tõnu Oja ja Tiit Sukk lavastuses "Gunn, Gunn, vana..."
Gunn ja Haimur ehk Tõnu Oja ja Tiit Sukk lavastuses "Gunn, Gunn, vana..." Foto: Mats Õun

Mart Kivastiku kirjutatud ja lavastatud «Gunn, Gunn, vana…» pole VAT Teatri kõige tugevam lavastus, kuid kindlasti on tegemist publikuhitiga. Tõnu Oja ja Tiit Sukk on lihtsalt nimed, kelle pärast minnakse teatrisse. Ja peabki minema, sest isegi keskpärase lavaloo teevadki nemad nauditavaks.

VAT Teatri saali sisenejaid tervitab ehtne vana kooli baariaroom – liisunud õlle ja eelmise õhtu suitsuvingu segu. Kuigi Silver Vahtre lavakujunduses on kasutatud Toivo Raidmetsa kavandatud Kuku klubi originaalmööblit, ei ole tegevuspaigaks legendaarne klubi. Rahvusraamatukogu keldris tegutsev baar on universaalne, tõsi, tänapäeval aina haruldasem nähtus.

Baarist olulisem on aga mees, kes on seal leti taga aastakümneid töötanud – lihtne eesti mees Gunn. Kui Andrus Kivirähki loodud Mauno «Aabitsa kukes» oleks püüdnud baarimehe ametit pidada, siis võiks ta olla Kivastiku kirjutatud Gunni kaksikvend. Mõlemad Tõnu Oja mängitud mehed on head ja siirad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles