Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Saatesari vaatleb, kuidas tõsielufilm peegeldas elu Eesti NSVs

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Dokumentalist Riho Västrik jälgib läbi kaamerasilma toimuvat. | FOTO: Peeter Langovits

ETV2 hakkab esmaspäeviti näitama Riho Västriku saatesarja «Elu nagu filmis? Subjektiivne objektiiv», mis uurib, mil määral peegeldas Eesti NSV dokumentaalfilm oma kaasaega tegelikult ja kui palju täitis nomenklatuurseid eesmärke.

Riho, te olete ära teinud väga suure töö - võtnud 6x25 minutiga sisuliselt kokku kolm aastakümmet Eesti dokumentalistikast -, mille väärtust tõstab see, et meie dokumentaalfilmi ajalugu on siiani suuresti kirja panemata.

Kaua tehtud kaunikese kohta ei oska ise midagi arvata, sest vaev on mahlad välja pigistanud.

Kui mahukas on see töö olnud, mis kaadri taha jääb?

Asjaolud kujunesid nii, et esimese intervjuu tegin juba 2010. aastal. Sealt edasi töötasin erineva intensiivsusega kuni selle aasta kevadeni. Vaatasime läbi märkimisväärse hulga tolleaegset loomingut, intervjueerisin elus olevaid autoreid ja püüdsin leida toetust 90-minutilise filmi tootmiseks. See ei õnnestunud. Paralleelselt astusin ka Tallinna Ülikooli kultuuriuuringute doktorantuuri, uurimisteemaks Eesti dokumentaalfilm 1960-70ndatel.

Kõige keerulisem oli siiski kogu see ajajärk mahutada kolme tunni sisse nii, et jutustatud saaks kõik olulisemad arengud ja tähtsamad autorid.

Kuidas see sari üldse alguse sai?

Asi algas praktilisest vajadusest. Õpetan Balti filmi- ja meediakoolis dokumentaalfilmi. Aastaid tagasi tuli mul endal ette valmistada dokumentaalfilmi ajaloo kursus. Selgus, et meil pole korralikku ülevaateteost, samas kui maailma dokumentalistika ajaloost on raamatuid ja tehtud häid filme.

Rääkisin sellest tühimikust kadunud Jüri Sillartile, kes oli filmiosakonna juhataja. Jüri nõustus, et midagi on vaja ette võtta ja kool võiks selles osas initsiatiivi näidata. Kui aasta möödudes midagi ei muutunud, otsustasin ise asja ette võtta.

Miks selline pealkiri?

Meie autorite kollektiiv pakkus välja pealkirja «Subjektiivne objektiiv», sest seda ju dokumentalistika on – tegelikkuse loominguline interpretatsioon (John Griersoni definitsioon). Kuna sarja tootmist toetas ETV2, siis tuli nende poolt ettepanek laiendada pealkirja, et ka filmiteoorias kesisemate teadmistega vaataja võiks saate vastu huvi tunda.

Küsimärk «Elu nagu filmis?» järel viitab arusaamale, et nõukogude ajal ei olnud loojad vabad tegelikkust propagandistlike lisandusteta peegeldama. Selle peale julgen väita, et meie saates esindatud autorid - Andres Sööt, Peep Puks, Mark Soosaar, Mati Põldre ja teised - üritasid tavaliselt jutustada dokumentaallugusid oma sisemiste veendumustega vastuollu minemata. Oli erandeid, sest ka sotsialistlikud kaanonid pidid oma osa saama.

Mida uut ja huvitavat te selle sarja tegemise käigus teada saite? Milliste järeldusteni jõudsite?

Eelkõige aitas pikaajaline süvenenud töö mõista, et 25 aastat ENSV dokumentalistikat ei ole ühetaoline aeg. 1960ndatel, kui Moskva Üleliidulisest Kinematograafia Instituudist (VGIK) saabusid esimesed diplomeeritud eestlastest režissöörid-operaatorid, valitses Tallinna Kinostuudios stalinistlik õhustik, viljeleti sotsrealistlikku kroonukroonikat ja esimestel tulijatel tuli mõelda, kuidas eesti asjast, eestlusest üldse, oleks võimalik rääkida. Hakati lavastama Eesti kirjandusklassikal põhinevaid mängufilme ja filmima poeetilisi dokke, milles tehti kummardus kadunud aegadele. Vaatajal oli lihtne neid kujundeid seostada sõjaeelse Eestiga.

Pärast Praha sündmusi ja üleüldist «kraanide sulgemist» tuli ka dokumentalistikas otsida uusi teid. Liiatigi olid 1960ndatel tulnud autorid nüüd juba kogemustega loojad ja otsisid uusi väljendusviise. Andres Sööt näiteks muutus kõverpeegli meistriks, Peeter Tooming eksperimentaalse suuna pooldajaks.

1980ndatel, enne perestroika algust, oli sotsiaalkriitika muutunud valjuhäälseks. Ka dokumentalistikas tehti kriitilisi filme üleüldisest korralagedusest. Kõige selle juures tuli mõnevõrra laveerida ja aegajalt kompromisse teha, aga autorite võitlusvaim ei raugenud. Pidevalt kombati, kui kaugele minna lubatakse. Aga nagu eespool öeldud: keegi tegi ka nomenklatuurseid teoseid, mis jätsid teistele võimaluse teha filme, mida pole põhjust häbeneda.

Üks asi sai veel kinnituse. Eri ajastu filme pole mõtet omavahel võistlema panna. Filmi tegemine sõltub tohutult kontekstist, milles töötatakse. Isegi kasutatavast aparatuurist, mis N. Liidus oli läänemaailmast tublisti maha jäänud. Samas kaamerad filmisid ja helimakid salvestasid, tõsi tundlikkust polnud, omamüra oli kõrge, aga inimene oli ikka inimene nii siin kui seal. Andekusega suudab ka kesistes oludes asju teha.

Mis edasi: raamat?

Loodan, et tuleb raamat ka. Eelkõige aga teadusartiklid, millest esimene ilmub sel sügisel ajakirjas Baltic Screen Media Review.

«Elu nagu filmis? Subjektiivne objektiiv» jõuab ETV2 eetrisse alates 19. oktoobrist esmaspäeviti kell 22.20.

SÜNOPSISEST

«Elu nagu filmis? Subjektiivne objektiiv»

1. osa. 1960ndate alguses Tallinna Kinostuudiosse saabuvad Üleliidulise Kinematograafia Instituudi lõpetanud eestlased leiavad eest sumbunud õhustiku ja sotsrealismi viljelevad ustavad parteisõdurid. Stalini ajal Eesti filmindusele appi saadetud seltsimehed võtavad sisse ringkaitse, mille purustamisest saab noorte haritud režissööride esmane ülesanne.

2. osa. Hruštšovi ajastu lõpus ihkavad Eesti dokumentalistid vahelduseks kohustuslikule kroonukroonikale luua poeetilisi filme. Andres Söödil õnnestub poeesia varjus ekraanile tuua rahvuslikku eneseteadvust. Siit alates sünnib hulk dokumentaalfilme, mis teevad kummarduse «kadunud Eesti ajale».

3. osa. Praha kevade aasta (1968) tähistab «kuldajastut» Eesti dokumentalistikas. Kahe aasta jooksul luuakse hulk märgilisi filme, mis olnuks varem mõeldamatud. Mingil põhjusel venitab Nõukogude partokraatia kraanide kinnikeeramisega 1969. aasta lõpuni.

4. osa. 1970ndate algus tähistab uut ajastut Eesti NSV dokumentalistikas. Julgete katsetustega tuleb mõneks ajaks tagasi hoida. Uute tegijatena lisanduvad Rein Maran ja Mark Soosaar. Üks pühendub loomingus loodusele, teine väikesaarte kultuurile.

5. osa. 1970ndate keskpaigaks on Eesti NSV dokumentalistid omandanud kogemuse, kuidas «arenenud sotsialismi tingimustes» teha isikupäraseid filme. Kunagised noored tegijad on juba nime teinud ja valmis näitama, milleks nad võimelised on.

6. osa. 1980ndad tähistavad majanduse seisakut Nõukogude Liidus. Samal ajal on üha raskem rahva suud kinni hoida. Dokumentalistidele avab see võimaluse teha ühiskonnakriitilisi filme. Ühel heal päeval kukub Nõukogude Liit kokku ja algab täiesti uus ajastu kõigile, ka filmitegijatele.

Tagasi üles