Väga võluv võlumaailm

Ursula K. LeGuin «Meremaa»

FOTO: Raamat

Loed niimoodi tasakesi ja igasugu segast tuleb pähe. Millist ei peaks ülepea raamatus ninapidi olles juhtuma.

Tellijale

Selline veider soov, et sellest teosest iialgi filmi ei tehtaks. Võibolla on juba tehtud, raamat ju vanem kui ise. Täpsemalt siis, et tänasel päeval ei tehtaks. Rikuks ilusa asja ära. Tehti ju see viga, et kaeti tervelt viis minutit «Kääbiku» filmi ja õudne oli. Võibolla kümme minutit. Mis kõik oli täis totakaid kakelungisid, hüppeid, sahinaid ja sähvatusi, milliseid raamatust justkui ei mäleta. Löömingute ajal on Bilbo enamasti pilditu ega tea midagi suursugustest relvategudest.

Need võivad ju olla ägedad vaadata, esimesel, teisel, kolmandal korral, siis ajavad haigutama ja mõtlema, et kas jõuaks külmkapi man või kemmergus käia. Hüva, hästi lahe, et pannakse keegi hüppama kümne meetri kõrgusele, aga – kogu see tramburai ei vii tegevust edasi. Igav hakkab. Aega venitab. Ei julge kino sisse minnagi, sest filmid on aina pikemad ja pikemad, sedasorti mõttetust rohkem. Eriti hull igasugu taastegemistega vanadest filmidest, kui originaal oli poolteist tundi ja sa pidasid hinge kinni, siis uus on kolm pool ja välja tuigud, ahastav pilk silmakollastes – et mis ma siis nüüd sain peale põmaka kõrvadesse ja virvenduse silma ees.

Tagasi üles