Nüüd on 60ndate kirjanike põlvkonnast esimesena oma biograafia saanud ikooniline Jaan Kaplinski, kirjutajaks eesti päritolu Kanada kirjandusteadlane, Tartu Ülikooli audoktor Thomas Salumets. Miks ma ütlen «saanud»? Sest, nagu on kirjutanud Juri Lotman oma käsitluses «Õigus biograafiale», on vaja, «et biograafiat omava inimese ja biograafilise informatsiooni saaja (s.o biograafia lugeja) vahele ilmuks veel kolmas isik – see, kes biograafia kirja paneb.»
Salumetsa uurimus Kaplinskist ühendab isiku- ja loominguloolise lähenemise. See ühendus omakorda rajaneb kontseptuaalsel raamistikul, milleks on «sunnita kujunemine». Kaplinski isikuloos kasutatakse psühhograafilist või lausa psühhoanalüütilist meetodit. Salumets on saanud kasutada Jaan Kaplinski päevikuid, kirjaniku usalduslikku kirjavahetust abikaasa Tiia Toometiga, intiimseid intervjuusid. Kaplinski elu ja looming avaneb otsekui pihitoolis. Selline avameelsus on eesti (auto)biograafilises kultuuris tavatu. Kuigi allikate kasutamise mastaapsus (27 lehekülge kasutatud kirjanduse loetelu!) ning nende analüütiline tõlgenduslikkus annab raamatule täisakadeemilise dimensiooni, mõjub see samas autori lähikülgnevuse (millega kaasnevad oletused ja intensiivne mõistapüüdmine) tõttu kirjanikuga esseena või koguni biograafilise romaanina. Oma lugemiskogemuse põhjal võin öelda, et läänes kirjutatud biograafiad paistavadki silma elavuse ja inimlikkusega. Nad mitte ainult ei anna teada, vaid ka valgustavad teadmisetaguseid, hämaruses varjuvaid või koguni maha vaikitud eluseiku ning impulsse, millest omakorda toitub üks või teine motiiv, kujund või elamus autori loomingus. Niisugune on ka Salumetsa Kaplinski-uurimus.
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2016/02/11/5035263t1h10f5.jpg)