/nginx/o/2020/04/02/13037732t1h8542.jpg)
Mari Järve „Klaasmeri“ on hea rahulik muinaslugu suurtele inimestele. Hea ja rahulikuga ei anna ma sugugi mõista, nagu oleks tegu mingi ninnunännu-raamatuga. Vahelduseks on hoopis väga meeldiv kohata tänapäevast teost, kus vägivalda praktiliselt polegi. Või õigemini on see kusagil taustal ja tumedamates allhoovustes täiesti olemas, et temast mõistetakse kirjutada ridade vahel ja läbi mõistaandmiste.
Iseloomulik on raamatu viimane lause „Jälle algas sõda.“ Sõda on sedavõrd labane asi, et sellele ei ole tarvis pühendada üle ühe rea. Küll aga võib kirjutada kogu raamatu loomaks maailma, milles, jah, võib lõpuks alata ka sõda, et kus märksa olulisem on kõik see, mis sõjani – ja mitte ainult selleni – viis ning kuidas peaaegu saaduks hakkama ka ilma sõjata. Kaua aega saadigi.
Veenva fantaasiamaailma loomine on jõukohane vähestele kirjanikele. On üksikud Tolkienid, kes on lugenud päris raamatuid, on kümned, kes on lugenud Tolkieni, on sajad, kes on lugenud neid, kes on lugenud Tolkieni ja siis on tuhanded, kes on lihtsalt telekat vaadanud. Mis ei tähenda, et ka viimaste hulgast ei võiks kerkida väga hästi müüvaid autoreid. Kerkibki, ja sünnib järjekordne seriaal, ja kõik on rahul. Mari Järve on kõrgema kategooria tegija, pole kahtlust. Lugesin äsja üle žanriklassik Ursula K. LeGuini Meremaa triloogiat ja hämmastusin, kui hõre ja lonkav see tegelikult on. Klaasmeri ei anna veel nii suure maailma mastaapi kätte, aga see maailm on märksa oskuslikumalt sisustatud nii tegelaste, taustade kui loo enesega. Siinkohal selge võit kodumaisele alustajale vanameistri ees.
Soovides soovitada veel midagi ulmehõngulist, ent samas sümpaatset ja südamlikku, meenub uuemast kodumaisest Mairi Lauriku „Süsteem“, mis on täiesti Eesti raamat, lihtsalt aeg ja asjalood on kerges nihkes. Ja samuti tahab meenutamist Claire Northi „Harry Augusti esimesed viisteist elu“, kus võetakse üks ajarännulugude vana klišee ja kirjutatakse see nii suurepäraselt lahti, et puhas rõõm on lugeda.