Kultuurisoovitused

Jaan Elken: kellele kuulub kunst?

Jaan Elken.

FOTO: Margus Ansu / Postimees

Avaliku ruumi kunsti kvaliteedi kaudu saab teha kaugeleulatuvaid järeldusi, kirjutab Eesti Kunstnike Liidu juht Jaan Elken. Ideaalis peaks äsja kehtima hakanud protsendiseadus seni vabaturu sandistada olnud kunstniku ja avalikkuse vahel taas dialoogi tekitama. Kas see ka tegelikult toimub, on veel üpris lahtine, sest kunsti pikk näljutamine on muutnud noorkunstnikud radikaalideks, kes enam ei loodagi siin maalapil tunnustust leida.

Proloogiks refereerin kurikuulsat lugu USAst. Liberaalsele kultuuripoliitilisele mudelile vaatamata on seal enam kui 400 linnavalitsuses seadustatud ehitusmaksumusega liidetud nn protsendikunsti toetavad kunstiostud. Avaliku raha eest kunsti toetavad programmid toimivad vähemalt 27 osariigis.

Nimelt hävitati 1989. aastal USAs ühel märtsiööl viieliikmelise vandekohtunike kogu otsuse põhjal (pärast pikka ja venivat kohtuprotsessi, kus esines 180 «tunnistajat» ja eksperti) New Yorgi Federal Plazat 1981. aastast saadik ehtinud 37 meetri pikkune monumentaalkunstitöö nimekalt USA skulptorilt Richard Serralt. Minimalistlikule kunstile omaselt ei ole töö osistel pärast kontekstist välja arvamist jäävat kunstiväärtust – «Title Arci» roostekarva lehtterase ruumilised paanid keevitati tükkideks ja veeti vanarauaks.

Nimekas kultuurifilosoof ja kunstiteadlane Arthur Danto on seda juhtumit kommenteerides öelnud, et avaliku ruumi kunstile ei kehtigi ainult kunstimaailma maitseotsustused. Serra ise ütles nii: «Ma arvan et kunsti eesmärk ei ole meeldida. Kunst ei ole demokraatlik. See ei ole mõeldud rahvale.»

Euroopa avalikku ruumi kunstiga väärtustavad praktikad, mis pea kõigis maades ühel või teisel kujul kehtivad (tõsi, enamikus riikides on tegu omavalitsustasandi määruste ja regulatsioonidega), üritavad tõestada just vastupidist  ja kujuteldavat lõhet näitusesaalides domineerivate kunstipraktikate ja linnakeskkonda rajatava vahel ületada. On riike – Holland, Saksamaa, ka Soome –, kus on ridamisi õnnestumisi ja avaliku ruumi kunstist saab rääkida vaid positiivselt.

Neis kõigis on loodud tugistruktuurid vastavate ekspertgruppide ja pädevate kultuuriametnike näol. Näiteks Helsingis koordineerib kogu protsessi Helsingi Linna Kunstimuuseum. Seega ei ole tellija, kes tõenäoliselt puutub kogu protsessiga kokku vaid korra või paar elus, jäetud üksi. Soome mudel põhinebki vabatahtlikult praktikaga liitunud omavalitsustel. Hollandis tegutseb aga kogu riiki kattev tugi­struktuur SKOR, lisaks kureerib protsessi riigiarhitekti büroo.

Eestis on kultuuriministeerium eesotsas finantsotsuseid dikteeriva kantsleri Siim Suklesega käitunud nagu kergemeelsed põrsakesed Nif-Nif ja Nuf-Nuf, kes maja (st seaduse) küll ehitasid, vastupidavusest (st seaduse toimimisest) aga midagi teada ei tahtnud.

Tagatipuks töötab ministeerium juba teist aastat kunstinõunikuta, mis on pärast jagatava kunstiraha sisulist nullimist iseenesest õige otsus – kui lahutada ministeeriumi aasta kunstieelarvest Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ja Tallinna Kunstihoone püsikulud ning Veneetsia biennaalist osavõtu raha, on jääk ehk jagatav kunstiraha tunduvalt väiksem kui kantsleri ja asekantsleri summeeritud aastapalk.

Seaduse jõustudes tuleks kunstinõunikul tegeleda vähemalt kümne kunstikonkursiga aastas, sest eeldatakse, et just nii mitme riikliku ehitusinvesteeringu puhul võiks Eestis seda seadust rakendada. Ent kui vastava tellimuse tulekul ministeeriumilt nõu saama ei peaks, siis on kunstnike liit nõus hankijaid igakülgselt nõustama.

Ma ei usu, et kunstikonkursid korruptsiooniohtu suurendaksid või loodava uue kunsti kvaliteedi alla viiksid. Pigem vastupidi – selline praktika võiks motiveerida ka omavalitsusi avalikke kunstikonkursse läbi viima, kui nii saadud tulemused on kunstiliselt kvaliteetsemad, visuaalselt atraktiivsemad, rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisemad ja ka erialainimeste poolt aktsepteeritavad.

Avaliku ruumi kunsti kvaliteedi kaudu saab teha kaugeleulatuvaid järeldusi maal valitseva kultuuritaseme, isegi üldise mentaliteedi kohta. Parteiskulptorite ja linnaisakeste kunstikingitused linnarahvale on seadusvaakumist tekkinud nuripidine süsteem, mitu korda grotesksem ja korruptiivsem kui Nõukogude aja lõpukümnenditel kunsti lausdoteerimine.

Kunstimaailmast tulevate erialaste otsuste jätkuv ignoreerimine Eesti ühiskonna poolt tervikuna ja eraomandis oleva meedia loobumine visuaalkunsti professionaalsest kajastamisest on tekitanud meil samasuguse meelsuse, nagu valitses 60ndate lõpus Lääne-Euroopas: pealekasvanud kriitiliselt mõtlev kunstinoorus on kibestunud ja nõudlik üheaegselt, majanduslik kihistumine on aga ühiskonnas jõudnud määrani, et teatud osa noortest kunstnikest saab sellist alternatiivsust endale elulaadina juba lubada.

Põhjusega kaheldakse oma loomingu ausa ja avatud retseptsiooni võimalikkuses nüüdis-Eestis, konsensuslikku laiapõhjalist  tunnustamist ei ole vähegi radikaalsemal visuaalkunsti loojal siin maalapil lähemal ajal loota. Radikaalsem osa noorkunstnikke suhtub avaliku ruumi kunsti kui glamuuritööstuse osasse niigi eelhäälestatult, tolle segmendi väärtussüsteemis kuulub sinna kogu rakenduskunst, arhitektuur koos sisekujundusega, nn loovtööstuse mõiste alla liigitatavad tegevused ja muu. Ühesõnaga kõik, mis klassivõitluse seisukohalt on pelgalt asendustegevused.

Avalikud kunstiostud, ka muuseumiostud (mida meil tänu kultuurkapitalile siiski tehakse) on igal pool teenäitajaiks ka erakapitalile. Miks peaks see Eestis teistmoodi minema? Riik pole ligi 20 aastat visuaalkunsti autoritelt teoseid tellinud. Sellises vaakumis on ülevõimendunult nähtav turujõu mõju ja vastureaktsioonina sellele eespool kirjeldatud radikaliseerumine kui maailmavaade (võimalik, et viinamarjad on hapud).

Kuid tuleb tunnistada, et tervikuna on Eesti kunstnikud ligi paari­kümneaastasele riiklikule näljutamisele hästi vastu pidanud, mõned neist võtsid kõigele vaatamata osa Vabadussõja võidusamba konkursist arvestataval tasemel kavanditega.

Isegi kui skulptorid tsunftina asuvad professionaalses mõttes praegu laine põhjas (sest kunstnik kasvab vaid realiseeritud tööde kaudu) ning enamik on loobunud huupi tegemast kalleid, materjalimahukaid skulptuure ja installatsioone, on lootust, et protsendiseadus näitab mingitki valgust tunneli otsas. Sama märgatav on olnud turujõudude laastav mõju maalikunstile, kus formaadid on vähenenud elutoa diivanipiltideks ja pidevalt erialal tegutsejate arv kokku kuivamas «projektipõhiseks».

Pöörame veel pilgu korraks Soome, kellega just sel aastal end võrrelda tasub. Nimelt, Turu kui 2011 aasta kultuuripealinn rakendab alates 2010. aastast protsendiseadust vabatahtlikult, ilma riikliku sunnita (selle otsuse võttis Turu linnavõim vastu nimme seoses kultuuripealinna tulevase tiitliga).

Meil teatavasti amputeeriti seadusest pärast omavalitsusliitude ägedat protesti («Käed eemale omavalitsuste rahakotist!») välja kõik omavalitsuste ehitusfinantseeringud. Seega ei käi protsendiseaduse alla koolid, lasteaiad, ka hooldekodud-haiglad jmt sotsiaalobjektid. Uue põlvkonna esteetiliseks kasvatamiseks peaks aga niisugune praktika kehtima eelkõige omavalitsuste finantseeritavates haridusasutustes.

Tallinn kui üks tänavuse aasta Euroopa kultuuripealinnadest võiks teha pingutuse ja veel sel aastal oma avaliku ruumi kunstiprogrammiga maha saada. Sellisel juhul jääks promoks kulutatud miljonitest visuaalkunsti aspektist ka midagi jäädavamat kui ühekordsed atraktsioonid-installatsioonid linnaruumis ja rohelist valgust näitav ufo kraananoole otsas. Iseenesest muidugi ei maksa protsendikunstiga seostada vaid maale ja graafikat seinal.

Vormiliselt võib see Hollandi näidetel olla kõige mitmekesisem ja sotsiaalselt madala valulävega aktsionism, näiteks online-translatsioonid päikesetõusu- ja mererannikukaadritega väikestel videoekraanidel raskelt haigete voodite kõrval, «tavatu isiklikkusega» personaalsed sõnumid linnaruumi paigutatud elektroonilistel tabloodel või muu taoline.

Koostöö tulevaste potentsiaalsete kunstitarbijatega ei ole Hollandi näitel vaid sõnakõlks. Kunstnikud ja kunstiametnikud teevad tõepoolest uurimuslikke küsitlusi, korraldavad arutelusid selgitamaks ootusi ja kummutades niiviisi eelarvamusi kaasaegse kunsti erinevate väljendusvahendite suhtes. Selline eeltöö on lähteandmete kogumiseks nüüdiskunstnikule vajalik, see ei pruugi kuidagi piirata ega ohjeldada kunstniku loomingulist mõttejooksu.

Meil tundub juba sellest kirjutamine kuidagi võlts, võib-olla tuleb siiski kõik omal ajal, siis, kui kõigi, ka kunstnike kõht lõpuks täis on söödud. Ent kui selle heaks ei tehta midagi nüüd ja kohe, siis ei muutu ka midagi. Eesti kunstnike looming peab naasma meie elukeskkonda avaliku hüvena, see on uue seaduse tähtsaim tulem.

Idee, et hoone valdajal ja kasutajal saab olema õigus kaasa rääkida, on suurepärane ja kunstiharidusliku propaganda seisukohalt oluline. Lõimumine peabki olema kahepoolne, kunstiküsimustes eelkõige siis, kui töötatakse avalikkusele ja avaliku raha eest. Protsendikunsti fenomen hakkab nii nagu igal pool mujal jõuliselt modelleerima meie kaasaegse kunsti praktikaid – loob teatud juhtudel võimaluse suurelt mõelda ning  väärtuslikumaid tehnikaid ja materjale kasutada.

Näited muust maailmast on lootustandvad. Protsendikunsti loovad ju needsamad kunstitipud, keda muuseumides ja galeriides eksponeeritakse. Näiteks Anish Kapoor, kes näitusesaalides oma installatiivseid skulptuure mõnikord ka huulepumatisarnasest massist ja efemeersest värvilisest kipsitolmust teeb, valis Chicago linnasüdames asuva hiigelteose materjaliks new-age’iliku poleeritud roostevaba terase.

Materjalivalik võib ka kompromiss olla, kuid sel juhul hea kompromiss. Kapoori elavhõbedaläikeline «Pilv» on saanud üheks populaar­semaks nüüdisskulptuuriks maailmas, fännide skaala ulatub lastest kunstiprofessionaalideni.

Avaliku ruumi kunst toob agendasse jõuliselt tagasi kunstitööde tehnilise püsivuse teema, kunstniku sotsiaalse vastutuse küsimuse (eelkirjeldatud Hollandi näidetel), avameelse dekoratiivsuse (see ei pea olema sisutühi), esteetilise dimensiooni ja ruumikunstide sünteesi jne.

Elame tõepoolest huvitaval ajal: minu põlvkond on näinud Nõukogude kultuuripoliitika sametkinnastes manipulatsioone, tagajärjeks kunst, mida ametlikult tehti «mõistuse ja südametunnistuse» nimel; nüüd aga turujõudude viljastavat ja sandistavat mõju kunstile.

Peatselt hakkame nägema uut dialoogikatset laia avalikkuse ja maksumaksja raha eest tööd saavate kunstnike vahel.  
 

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles