PÖFFi arvustus. Üksik alžeerlane Pariisis

Eva Kübar
, filmikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Paris La Blanche».
«Paris La Blanche». Foto: Kaader filmist

Alžeeria päritolu Prantsuse režissöör Lidia Terki pöördub oma debüütfilmis «Paris La Blanche» juurte juurde ning jutustab loo 70-aastasest Alžeeria naisest Rekiast (suurepärane rollisooritus Tassadit Mandilt), kes sõidab ihuüksi ette reisi üle Vahemere, et otsida üles oma abikaasa Nour, kes 48 aastat tagasi Pariisi kolis.

Sellest, et mees ilmselt elus on, annab tunnistust raha, mida ta iga kuu oma Alžeerias elavale perele saadab. Mingit muud märki Rekial temast aga pole. Ei aadressi ega telefoni. Vaid üks foto ning nimi. Suurlinn haarab naise endasse ning ta tunneb end siin ilmselgelt ebakindlalt. Missioon leida Nour tundub olevat võrdne püüdlusega otsida nõela heinakuhjast. Kuid tänu sellele, et Rekia satub saatuse tahtel kokku Alžeeria kogukonnaga, kes teda aitab, õnnestub tal Nour leida.

«Paris La Blance» on lugu vähemuste kogukonnast suurlinnas. Ühelt poolt sellest, kuidas lisaks Eiffeli tornile (Nour pole muide kogu Pariisis veedetud 48 aasta jooksul kordagi vaatamisväärsuse juurde jõudnud, sest ta on alati olnud tööl, ametis sellega, et Pariisi äärelinna paneelmaju ehitada), Louvre´ile ja Notre Dame´ile on veel palju teisigi Pariise, mille elanikel pole asja ei nimetatud turismiobjektide juurde ega üldse kesklinna.

Jah, alžeerlased on üks neid vähemusi, kes Euroopa moepealinnas tooni annavad. Neil on oma linnajaod ja restoranid, kus süüakse rahvusroogasid ning kus iga võõrast koheldakse kui sissetungijat. Kuid üks on kindel – vähemused hoiavad kokku. Nad leiavad alati koha, kuhu teine alžeerlane majutada, olgu see või kardinaga eraldatud kušetikoht maja keldrikorrusel. Seega on see film inimlikkuse ilmingutest keset kõledat ja anonüümset suurlinna.

Inimsuhete sügavamalt tasandilt vaadates räägib «Paris La Blanche» aga hoopis üksteisest kaugenemisest. Sellest, kuidas möödunud aeg ja lahutavad kilomeetrid ikkagi inimeste vahele lõhe tekitavad, ükskõik kui intiimsed poleks suhted ka kunagi olnud. Rekia ja Nouri taaskohtumine on äärmiselt südamlik. Nad lõkerdavad koos naerda nagu väiksed lapsed ning nosivad maja katusel plastikkarpidest õhtusööki. Neil on lõbus, nagu noortel armunutel. Kuid 48 aastat on pikk aeg ja üks päev ei tee seda olematuks.

Film on pisut melanhoolne, kuid oma elu paratamatuse aktsepteerimise juures siiski küpselt tehtud ja väljapeetud. Mõlemad peaosatäitjad väärivad äramärkimist. Tassadit Mandi oma pruunide lahkete silmadega naelutab iga vaataja ekraanile ning paneb oma raskele saatusele kaasa elama. Nouri kehastav Zahir Bouzerar seevastu on aga tõeline džentelmen, kelle väärikust ei vähenda umbes 10-ruutmeetrises töölisklassi ühikatoas elamine. Nad on mõlemad üksi, kuid kumbki omal moel.

18. novembril Tallinnas ja 20. novembril Tartus

DEBÜÜTFILMIDE VÕISTLUSKAVA

«Paris La Blanche»

Režissöör Lidia Terki

Prantsusmaa

4/5

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles