/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
/nginx/o/2017/10/26/7253897t1h184e.jpg)
Sel nädalavahetusel toimub Tallinnas teist aastat järjest rahvusvaheline «heliüleste tasandite» muusikafestival Üle Heli. Saamaks teada, mida see metafüüsikale viitava žanrimääratlusega üritus enesest kujutab, esitasin mõne küsimuse peakorraldajale, kelleks on legendaarne muusik, DJ ja alternatiivkultuuri edendaja Aivar Tõnso.
Kava vaadates tundub mulle, justkui oleks korraldaja maskeerinud interdistsiplinaarse kunstifestivali selle nimes millegipärast muusikafestivaliks. Kas see mulje on õige?
Jah, see mulje on mingis mõttes väga õige. Üsna tehislik on vaadelda erinevaid distsipliine enesekesksetena, kuna ümbritsevas keskkonnas on ju kõik seotud ja nii tajun ma ka suhestumisel muusikaga seoseid erinevate valdkondadega ja helikeele taga olevate tähendustega. Selles mõttes on siiski tegemist muusikafestivaliga, et kõik muu lähtub mingil, kas siis otsesemal või kaudsemal moel, muusikast ja helikunstist.
Mis asi on heliüleste tasandite muusika?
Selle väljendi kaudu pean pisut ehk metafoorselgi moel silmas muusikat, millel taga on lisaks kuuldavale kõlapildile ka midagi enamat, mingi tähendus konkreetses ajas ja ruumis, suhestumine ümbritsevaga. Tõenäoliselt on see tähendus samas ka midagi väga individuaalset, kuid festivali eesmärk ongi pigem taoliste muusika ja heli taha jäävate protsesside teadvustamine ja uurimine. Ja ühtlasi on tegemist muusikaga, mis üritab mingil moel ennast kehtestada tänapäevases muusikat tihti tootena käsitlevas üleprodutseerimisele orienteeritud muusikatööstuse maailmas.
Millised on sedasorti muusikalise mõtlemise/tunnetuse/praktika ajaloolised juured?
Ühest küljest ehk isiklik areng, mis ei sõltu ajastust, vaid mis on omane kõigile inimestele. Soov jõuda mingite arusaamisteni ja leida ehe dialoog ümbritsevaga. Teiselt poolt on tegemist katsega suhestuda tänapäevase olukorraga, kus kõike on liiga palju ja üha enam tuleb teha valikuid, aga sellisel moel, et tagantjärele oldaks nendega ka rahul.
Kui Üle Heli kaks aastat tagasi esimest korda toimus, ei tekkinud see ometi tühja koha peale. Kuidas erineb see festival mõttelistest eelkäijatest?
Jah, Üle Heli festivalile on eelnenud pikk teekond. Võibolla kõige olulisemaks ja Üle Heli otsesemaks eelkäijaks võib pidada festivali Hea Uus Heli, kus juba ka mingil iroonilisel moel oli olemas püüd end lahti rebida žanrilistest ja valdkondlikest piiridest. Tollal kammitses mind päris palju asjaolu, et tegemist oli üsnagi puhtal kujul muusikafestivaliga. Lihtne on ju mõelda, et muuda siis festival valdkondadeüleseks, aga see ei toimi, kui puudub mingi sisuline telg, mis niisugust lähenemist põhjendab. Üle Heli kaudu on õnnestunud see barjäär ületada ja avada uksed uutele väljakutsetele.
Keda ja/või mida tõstaksid tänavuse festivali programmist esile?
Esmalt tõstaksin esile teemafookust, heli ja ruumi, kuna sellest on tõesti lähtutud. Teema on tohutult avar ja lähenemisi, kuidas heli on ruumiga seotud ja kuidas see festivali programmis kajastub, ei jõua hakata ükshaaval üles lugema. Aga kui rääkida peaesinejatest, siis tõstaksin esile Jimi Tenori sooloesinemist, Itaalia eksootilist rütmikat masinlikku techno’ga siduvat Ninos du Brasili, suures osas festivali teemafookusest lähtuvat uudisloomingut esitavat Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Nõmmel Eestis esimest korda toimuvat Algorave’i. Viimase näol on tegemist üleilmse algoritmilise muusika kogukonnaga.
***
Festival Üle Heli
Kavas: kontserdid, tantsupeod, heliinstallatsioonid, seminarid, vestlusringid ja müsteerium
Tallinnas ja Kirimäe mõisas 26.–29. oktoobrini
www.ule-heli.ee