Mõjutaja

Jaan Unt Foto: Erakogu

Minuga on nõnda, et kui ma näen kuskil ladina keelt, näiteks vapikirjana, sententsina või ka muidu, siis läbib mind tunne – oma! See on midagi suurt! See ongi kultuur, vähemalt kultuuri algus. Kust on niisugune hoiak pärit? Jaan Undilt, mu pinginaabrilt esimesest klassist. Ei istunud me koos kõiki ühtteist keskkooliaastat, kuid hulk aega ikkagi.

Meie vanusevahe on üürikesed seitse päeva, me mõlemad oleme supilinlased. Ent tema oli Supilinna härrasotsas, ilusas kolmekorruselises kivimajas Emajõe tänavas, mina paarsada meetrit eemal prolede poolel, Marja uulitsas. Tema kodu oli täis raamatuid ja rahu.

Jaan oli priimus ab ovo. Algusest (munast) alates. Esiti ekspluateeris kool tema juba poisieast pärit intelligentsust ja vastutustunnet. Temast tehti pioneeriorganisatsiooni rühmajuht, pärast koguni kooli malevanõukogu esimees. Ta kandis uhkelt lipupunast kaelarätti ja säravvalget vormipluusi kolme vereva triibuga varrukal, samuti oli tal ohtralt vilenööre. Tunnistan, et olin kade, vahest just seepärast lasin end välja visata. Nipsu mängimise pärast pioneeride toas!

See formaalne kuristik ei takistanud sugugi meie poisipõlvesõprust. Mu kümnendaks sünnipäevaks kinkis ta mulle Haack Taschenatlase, tänase päevani ajan ma rida geograafiaandmetel. Ühel päeval Jaan taipas, kuhu ta on kistud, ning enam pioneerivormi selga ei pannud, hakkas rääkima demokraatiast ja eestlusest. Minu tuttavaist on kooli pioneerimaleva nõukogu esimehed olnud Jaak Allik ja Peeter Tulviste, nii et Jaan kuulus igati väärikasse seltskonda.

Jaan käis muusikakoolis ning hiilgas olümpiaadidel, üle-eestilise emakeeleolümpiaadi ta ka võitis. Matemaatika eriklassis õppides koostas ta juba kooliajal arvutiprogramme. Tollal ei öeldud «arvuti», öeldi «elektronarvutusmasin». Ja asus see asjandus ülikooli kohvikumajas, võttis paraja kobakana enda alla mitu tuba. Ei, hobusega seda siiski käima ei pandud, kuigi välja nägi, nagu oleks seda just nii tehtud.

Kõik meie noorepõlve ideed kuulusid Jaanile. Koolis lõime kirjandusrühmituse ASURA (Kaur Alttoa, Tiit Sinissaar, Jaan Unt, mina ja Jüri Adams), see oli Jaani algatus! Mis sest, et asjast suurt midagi välja ei tulnud, aga näe, meeles mõlgub praegugi ning heameel selle üle on ikkagi. Ülikoolis andsime välja kaks omakirjastuslikku almanahhi, «Marmi» ja «Kolme mehe laulud». Jälle Jaani initsiatiiv. Ja tegelikult läksin ma eesti filoloogiatki õppima Jaani eeskujul. Kirjanikukski hakkasin pürgima tema õhutusel. Kas saab üldse olla suuremat mõjutust?

Toonased ilmavaatehoovused tudengkonnas jagunesid kaheks. Ühed haardusid rahvuslusest, neid kiskus metsa ja isade maadele ning loomulikult ainult Lõuna-Eestisse, kuhu mujale. Ülejäänud territoorium polnud enam puhas. Teised, nagu mina, kippusid Pariisi ja New Yorki. Jaan oli kodus mõlemal rindel. Ja mitte kavala vahemehena-diplomaadina, ta lihtsalt kuulus korraga mõlemasse poolde.

Ühes ma ei suutnud Jaanist eeskuju võtta. Eks me kõik tegime ülikoolis punadistsipliinide eksameid, tahtsime saada kõrgemaid hindeid, et mitte kaotada stipendiumi. Eriti vastik oli vojennaja podgotovka, kuid, hambad ristis ja nalja heites, läbisime sellegi koleduse ning saime Nõukogude armee reservohvitserideks. Jaan aga ütles – ei, siit läheb piir! Ja keeldus tegemast ohvitserieksamit. Ma võin eksida, kuid minu teada on see ainus kord TRÜs. Tagajärg – kaks aastat kroonuteenistust reamehena.

Pärast seda astus Jaan Leningradi Ülikooli, jätkama klassikalise filoloogia õppimist, mis tal Tartus jäi pooleli. Ladina ja vanakreeka keelele lisaks sai ta seal selgeks araabia keelegi, mida hiljem küll kahjuks suurt vaja ei läinud. Ja seejärel oli aastakümneid Tartu Ülikoolis ja Usuteaduste Instituudis klassikalise filoloogia õppejõud.

Mõni nädal tagasi oli mul au viibida kunstiajaloolase Kaur Alttoa juubelil. 70! Selle korraldasid austatud õppejõule tema õpilased, tegid seda isegi mõneti vastu tema kavatsusi. Väljendasid seal siirast respekti ja pieteeditunnet inimese suhtes, kellelt nad olid väga palju saanud. Tabasin end mõttelt – õppejõu suurust ei mõõdeta akadeemiliste aunimede, isegi mitte üllitiste arvu, vaid õpilaste hulga ja nende lugupidamise järgi.

Jaaniga on sama lugu. Tema pidas ennast Tartu poolelt Richard Kleisi, Lalla Grossi ja Ülo Torpatsi õpilaseks, rääkis neist inimestest alati suurima austusega, ma tean paljusid-paljusid inimesi, kes peavad end Jaan Undi õpilaseks ning meenutad teda sügava lugupidamisega.

Minul kui filmidramaturgia õppejõul läks vaja Jaani Aristotelese «Poeetika» («Luulekunstist») tõlget, eriti aga tema pikki ja põhjalikke kommentaare. Aristoteles on muidugi Α ja Ω, kõigele lisaks veel ka dramaturgiaikoon ja -pühak. Öeldakse, et filmidramaturgia on üle kahe tuhande aasta vanem kui filmindus ise. Oma raamatus «Filmidraamatehnika» olen ma tsiteerinud Jaan Unti mituteist korda, tema tõlgitud Aristotelest mitukümmend korda. Tänu talle, eestindajale, ilma temata puudunuks mu raamatul sügavusdimensioon.

Usun, et kõige populaarsem teos Jaani tõlgituist on Marcus Aureliuse «Iseendale». Tean, et seda võetakse olemisõpikuna. Ilma Platonita roniksime ikka veel puu otsas, vähemalt vaimses mõttes. Ja tedagi on meile vahendanud Jaan. Lisaks veel hulk-hulk antiigiaja tüvitekste (nagu nüüd on kombeks öelda) ja kirjandusõpikuid nii autorina kui kaasautorina. Kõik see on väärtuslik süvakraam. Aga minul tulevad Jaani peale meelde tema koolipõlveepigrammid: «Tilk nikotiini / tapab hobuse, / kuid mulle sigargi / ei tee liiga, / olen inime!» Ja teine: «Vahel juhtub, / et ei juhtu midagi / ja see on pagana loll juhus, / kuid teinekord juhtub, / et ei juhtu sedagi.»

7. novembril aga juhtub küll. Kirjanduse Majas Tartus, Vanemuise tänavas toimub Homage Jaan Undile.