Juurikas. Eesti esimene laiskvorstide kongress

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Juurikas 25.novemberi AKs

FOTO: Allan Hmelnitski ja Mart Juur

​Tartus toimus Eesti esimene laiskvorstide kongress. Kongressi teema «Kogukonna­garantii ehk kuidas kogukond saab toetada laiskvorste, kes ei tööta ega õpi?» kõnetas kõiki kohalviibijaid.

Kongressi avasõnad ütles Tartu linnapea Urmas Klaas, kelle sõnul vajavad laiskvorstid kogukonna toetust.

«Kõige tähtsam, et laiskvorst ei peaks sissetulekute pärast muretsema. Väga keeruline on laiselda olukorras, kus raha ei jätku. Laisklemise kvaliteet kannatab rahapuuduse all tuntavalt. Kogukond peab leidma summad, mis garanteerivad laiskvorstile kvaliteetse elustandardi, ja mul on hea meel tõdeda, et Tartu kogukond on need summad enamasti ka leidnud. Loomulikult, mingi 36-protsendiline palgatõus pole tõusvat elukallidust arvestades pikas perspektiivis jätkusuutlik, aga alustuseks käib kah. Ikka parem kui mitte midagi,» ütles Klaas, kelle palka kogukond hiljuti oma nappide võimaluste piires tõstis.

Urmas Klaas kinnitas, et lisaks stabiilsele sissetulekule vajab laiskvorst turvatunnet.

«Turvatunne on habras nagu linnupesa, seda on raske ehitada, aga kerge lõhkuda. Võin tuua näite omaenese elukogemusest. Mis teie arvate, kas on kerge laiselda olukorras, kus kaitsepolitsei käib linnavalitsuses sisse ja välja ning viib iga kord mõne sinu kolleegi kaasa? Aga just nõnda Tartus hiljuti juhtus. Mingil hetkel olid praktiliselt kõik abilinnapead kinnimajas. Üksipäini raekojas viibida on päris õudne. Uni ei tule, sa vähkred higisena kirjutuslaua taga ja tahes-tahtmata kuulatad, kas ei kosta õuest kongiauto tuututamist ja politseinike saabaste kolinat. Kogukond peab andma garantii, et laiskvorsti vabadusi ei piirata ja vägisi kedagi tööle ei sunnita.»

***

Riigikogu liige Barbi Pilvre rääkis oma ettekandes sellest, et 21. sajandil on laisklemine põhjalikult muutunud.

«Teadliku laiskvorsti jaoks pole enam ideaaliks see, kui saad rahulikult kodus või tööl seanahka vedada. Moodne laiskvorst on pidevas liikumises, ta osaleb konverentsidel, kongressidel ja seminaridel, kus makstakse normaalseid päevarahasid, toidetakse korralikult ja veinid pole odavasse hinnaklassi kuuluvad Läti piiritusjoogid, vaid ikka korralik kvaliteetne kraam. Moodne laiskvorst käib pidevalt väliskomandeeringutes, et õppida tundma rajataguste laiskvorstide eesrindlikke kogemusi, ta on aktiivne sotsiaalmeedia kasutaja ning võtab sageli sõna ühiskondlikult olulistel teemadel.»

Paraku pidi ka Pilvre nentima, et kogukonna toetus laiskvorstidele pole piisav.

«Eelmisel suvel ma praktiliselt puhata ei saanudki, postitasin pidevalt Facebooki. Kahetsusväärselt ei pälvinud minu tuumakad postitused kogukonnaliikmetelt piisavalt laike,» nurises Pilvre ja avaldas lootust, et hoogsa teavitustöö ja jõulise sotsiaalkampaania toel kogukonnaliikmete suhtumine laiskvorstidesse tulevikus paraneb.

***

Sotsiaalteadlane Kätlin Veltveebel kaardistas, kui erinev on Eesti ja Rootsi kogukondade suhtumine laiskvorstidesse.

«Eestis esines pärisorjuse ajal korduvalt juhtumeid, kus mõisakubjas puudutas piitsa või kaikaga laiskvorsti intiimseid kehaosi, et laiskvorsti tööle sundida. Kahjuks see inetu traditsioon on Eestis elujõuline veel tänapäevalgi. Rootsis kogukond hoolitseb laiskvorstide heaolu eest igakülgselt. Kõigis omavalitsusüksustes on ametisse seatud ombudsmanid, kelle ülesandeks on jälgida, et laiskvorste ei traumeeritaks. Laiskvorstidele on garanteeritud kindel sissetulek, nende eluaseme- ja transpordikulud kompenseerib riik, laiskvorste ümbritseb üleüldine lugupidamine ja austus, paljud laiskvorstid leiavad rakenduse sotsiaalteadlastena.»

Veltveebel analüüsis kriitiliselt Eesti ja Rootsi laiskvorstide sissetulekuid ja nentis, et Rootsi kogemusest on eestlastel veel palju õppida.

***

Isiklikke kogemusi jagas flanöör ja blogija Bergit-Madleen Kirsike:

«Koolis pidin pidevalt taluma pedagoogide halvustavaid märkusi. Kodus ka vanemad kogu aeg näägutasid. Kogukonna toetus oli null. Üleüldine suhtumine on Eestis selline, et lihtsalt ei mõisteta põhjusi, kuidas väga erinevad põhjused võivad viia ekslemiseni haridusteel. Vaheaastat, et pisut õppetööst hinge tõmmata, ei paku laiskvorstile keegi. Tööturule sattumist on keeruline vältida. Sotsiaalne surve vanemate ja kogukonna poolt on tohutu, kõik muudkui küsivad kogu aeg, et millal sa tööle lähed ja hakkad ise raha teenima. Keegi ei mõista, et noorel inimesel on tarvis aega, et eneses selgusele jõuda. Ühiskond kipub laiskvorste sildistama ja raamidesse suruma. Ehkki maailm on avardunud ja võimalusi mitte töötada või õppida on tohutult rohkem kui vanasti. Kogukond peaks noorte eneseotsinguid senisest märksa tõhusamalt rahastama.»

***

Laiskvorstide kongressile saatis videotervituse vabariigi president Kersti Kaljulaid, kes töökohustuste tõttu kongressist isiklikult osa võtta ei saanud.

Tagasi üles