Internetiteenused ajavad traditsioonilise meedia ärevile (1)
29. november 2017, 23:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üleeuroopalise meediahiiu Sky tegevjuht Jeremy Darroch astus esmaspäeva pärastlõunal kinos Kosmos IMAXis toimunud meediakonverentsil publiku ette mureliku suuga. Tema kõne tõsidusest võis välja lugeda, et meie traditsiooniline meediapilt on tõsises hädaohus.
Darrochi esinemise põhisisu võib kokku võtta nii, et traditsiooniline televisioon on viimase 60–70 aasta jooksul olnud meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus. «Televisioon jutustab meile lugusid meist endist ja õpetab meid maailma mõistma,» rääkis Darroch. Darrochi juttu tasub kuulata, sest Euroopa juhtiva telegigandi aastakäive on 13,5 miljardit eurot ja ettevõte annab tööd 30 000 inimesele.
Tänapäeval tungivad samadele ekraanidele, mida telekompaniid oma pärusmaaks peavad, teenused, mida valitsevad suured internetifirmad: Google, Facebook jt. Darroch pidas silmas, et kui telemeedia on alati olnud seadustega reguleeritud, siis nüüd on viimane aeg seda teha ka internetiga. (Darrochi arvamusartiklit sel teemal loe tänase Postimehe 20. leheküljelt.)
27. ja 28. novembril PÖFFi raames toimunud ja Eesti Euroopa liidu eesistumisele pühendatud konverentsil «Pictured Futures» arutatigi seda, kuidas tehnoloogia mõjutab filmi- ja videotööstust ning kas neid arenguid peaks Euroopa liidus reguleerima, nagu soovib Darroch.
Eesti Euroopa liidu eesistumise ajal toimub audiovisuaalmeedia teenuste valdkonna regulatsiooni põhjalik uuendamine, mis peaks reegleid laiendama ka uutele meedialiikidele. Näiteks alaealiste kaitsmise ja vihaõhutamise keelamise nõuded kehtivad praegu vaid televisioonile ning tellitavaile audiovisuaalmeedia teenustele, aga mitte jagamisplatvormidele ja sotsiaalmeediale.
Kui tavalises teleteenuses ei tuleks kõne allagi, et lastesaate ajal ilmub ekraanile mingi ropu või vägivaldse sisuga video, kus tegutsevad lastele tuttavad ja armsad tegelased, siis – nagu näitas hiljutine Jänku-Jussi skandaal siinsamas Eestis – võib see vabalt juhtuda YouTube’is, kuhu kasutajad ise sisu loovad. Ühes minutis laaditakse sinna üles 400 tundi videomaterjali.
/nginx/o/2017/11/29/7361631t1hb6e9.jpg)
Google’i esindaja Jennifer Bernal rääkis, et kuna sellise hulga läbivaatamine käib üle inimvõimete, siis kasutatakse sisu haldamiseks algoritme. Paljud kasutajad kipuvad näitama oma klipi alguses midagi parasjagu aktuaalsel teemal, olgu see siis kas või terrorirünnak, ehkki sisulist uudist seal pole. Seetõttu tõusevad need postitused inimeste huviorbiiti, vaatamiste arv kasvab ning sellega seotult ka reklaamiraha, mida YouTube kasutajale maksab. Tarkvara üritab välja sõeluda ka ebasobiva sisuga klippe ning autoriõiguse rikkumisi, aga ei saa sellega alati hakkama, nagu iga YouTube’i kasutaja on kogenud.
Voogedastusfirma Netflix sisu koosneb inimeste valitud, st kureeritud sisust, aga algoritme kasutavad nemadki. Tarkvara abil ei saa väga täpselt teada mitte ainult seda, mida, kus ja millal inimesed vaatavad, vaid ka seda, mis neile konkreetses sisus meeldib või mitte.
/nginx/o/2017/11/29/7361625t1h5f56.jpg)
Janneke Slöetjes Netflixist tõi järgmise näite: «Meie esimene oma toodetud sari «Kaardimaja» sai maailmas üliedukaks. Selle esimese hooaja esimeses osas on aga stseen, kus Frank Underwood (Kevin Spacey) tapab paljaste kätega liiklusõnnetuses vigastatud koera. Väga paljud vaatajad lõpetasid selle stseeni juures vaatamise: milline koletis, tapab kodulooma!» Algoritm oleks sel kohal võinud pidurit tõmmata, aga sari osutus siiski üliedukaks.» (Spacey osutus Netflixi jaoks sel aastal ikkagi vastuvõetamatuks, aga teistel põhjustel – toim.)
Netflix soovitab oma tohutust tootekataloogist inimestele uut sisu nende vaatamiseelistuste põhjal. Alati on aga oht, et algoritm jääb mingisse mustrisse kinni, nagu videomängu mängima õppinud tehisintellekt Barak Berkowitzi näites (vt kõrvallugu). Kui inimene on vaadanud vaid kolme ulmesarja, siis äkki talle huvitavat krimilugu ei soovitatagi ning nii jääb ta potentsiaalselt huvipakkuvast ilma.
«Arvatakse, et kuna meil on nii palju infot inimeste vaatamisharjumuste kohta, on imelihtne ennustada, millist sisu järgmisena toota. Umbes nii, et tegevus peaks toimuma Lõuna-Prantsusmaal Ameerika näitlejatega, seal peaks olema romantiline liin, aga ka pilvelõhkujad, sest selliseid asju inimesed vaatavad,» seletas Slöetjes. Nii lihtne see siiski ei ole, stsenaariume kirjutavad ikkagi inimesed, mitte algoritmid.
Art-house’i filmide voogedastusteenuse MUBI looja ja juht Efe Çakarel rääkis, et nende elu on hõlpsam. Eestiski kättesaadava MUBI videoteeki kuulub korraga vaid 30 filmi. Iga päev tuleb üks juurde ning üks kaob ära. Neid filme, mis on enamasti vanemad väärtfilmid (praegu on MUBI vahendusel võimalik vaadata näiteks filmi «Cherbourgi vihmavarjud», Prantsusmaa, 1964), ning nende riikide filme, mis kuigi hõlpsasti laiatarbelevisse ei jõua (Mehhiko, Sudaan, Colombia, Liibanon jt), valivad filmieksperdid.
Kanalid, mis toetuvad sisu valikul vaid vaatajate eelistuste analüüsile, kipuvad langema lõksu, nentis Euroopa ringhäälingute liidu (EBU) avalike suhete juht Guillaume Klossa. EBU ühendab 73 tele- ja raadioorganisatsiooni 68 riigist. «Me kulutame igal aastal 17 miljardit eurot sisuloomele ning seega tagab just meie liikmete toodang Euroopa kultuurilise mitmekesisuse. Seda sisu võite näha ka YouTube’is, Netflixis, Facebookis, igal pool,» ütles Klossa. EBU liikmete kulutused originaalsisu loomisele ühe aasta jooksul ületavad kolmekordselt seda, mida Netflix ja Amazon koos terves maailmas samale asjale investeerivad, märkis vestluse moderaator, ajakirja Wired UK toimetaja David Rowan.
«Teletootjad- ja firmad peavad kohanema uue digitaalse maailmaga,» ütles Klossa Postimehele. «Praegu oleme [digiplatvormidega] innovatsioonisõjas. Peame hoidma kõrgel Euroopa demokraatliku kvaliteetajakirjanduse ja -meelelahutuse standardeid ning loomulikult võitlema internetis levivate libauudistega. Eesti teletootjad pakuvad ju vaatajatele rahvuslikku sisu, mida Netflix teha ei suuda.»
Suurte filmide liikumisest väikestele ekraanidele rääkis konverentsil ka Sióome režissöör AJ Annila, kelle film «Igitee» linastus PÖFFi põhivõistlusprogrammis. Temagi oli kunagi seisukohal, et filme tuleks vaadata ikkagi kinos, suurel ekraanil. «Aga mõni aasta tagasi USAs töötades oli mul nii kiire, et kinno ei jõudnudki, nii hakkasingi õhtul telefonist vaatama,» ütles Annila ja näitas, kuidas ta voodis, kael kõveras, filme nautis. «Avastasin, et kui on piisavalt suur lugu, siis pole tähtis, kui väike on ekraan.»
Mõni aasta tagasi avastas Annila, et tema vastu hakati laias maailmas huvi tundma. Ta sai ka koostööpakkumisi. Põhjuseks oli asjaolu, et tema 2008. aasta madala eelarvega õudusfilm «Saun» (linastus ka PÖFFil Soome kultusfilmide eriprogrammis) jõudis Austraalias ja mitmel pool mujal voogedastusteenustesse. Nii on moodsatest netiplatvormidest kasu filmitegijatel, kes töötavad suurel ekraanil.
Kas algoritmid võtavad maailma üle?
Massachusettsi tehnoloogiainstituudi Media Labi strateegiajuht Barak Berkowitz selgitas oma sõnavõtus kujukalt Moore’i seadust ning visandas selle mõeldavat mõju meediamaailmale. 1965. aastal ilmunud artiklist tuletatud seadus väidab, et transistoride tihedus mikrokiibis kahekordistub iga 12 kuu jooksul (hilisem tuletus seadusest: protsessorite arvutusvõimsus kahekordistub iga 18 kuu jooksul). Olgu täpse sõnastusega kuidas on, igal juhul on kasv eksponentsiaalne, mis Berkowitzi sõnul lubab peagi saavutada tehisintellekti (TI) jooksutamiseks vajaliku arvutusvõimsuse.
/nginx/o/2017/11/29/7361617t1hb959.jpg)
«Tulevikus ei kirjuta enam inimesed TIde tarkvara, vaid need ise kirjutavad, st õpivad, meie ülesanne on neile õiged prioriteedid seada,» rääkis Berkowitz ja tõi näite. Google üritas oma TId õpetada «Pongi» mängima (vanaaegne videomäng, mis imiteerib tennist – toim). Tehisintellektile anti vaid üks ülesanne: saavutada maksimaalne punktisumma. Alguses ei osanud TI midagi teha, aga mingil hetkel avastas, et kui pall tabab reketit, saab ta punkti. Ja kolme tunni pärast oli TI avastanud sellise reketi asendi, kus palli trajektoor moodustas silmuse. See tähendab, et TI leidis talle esitatud ülesandest lähtudes võimaluse, millest noortel tarkvarainseneridel, kelle lapsepõlves oli «Pong» juba iidne mäng, aimugi ei olnud.
Kuna tõelised TId suudavad end programmeerida vastavalt muutuvatele oludele, ongi meie, inimeste ülesanne õppida ülesandeid püstitama. Soovitatavalt selliseid, mille lahendiks TI ei leia, et kõige optimaalsem oleks inimkond võrrandst välja taandada. Minu küsimuse peale, kas ta peab võimalikuks, et seda üsna lihtsakoelist intervjuud temaga võiks teha ka nutikam algoritm, hakkas Berkowitz naerma.
«Ma arvan, et lähema kümne aasta jooksul mitte. Tõenäoliselt hakkavad inimesed koos tehisintellektidega töötama. Näiteks veoautojuhi oskusi on vaja, kui auto manööverdab Tallinna kitsastel tänavatel, aga kiirteel, kus liiklussituatsioon on lihtsam, võtab auto juhtimise enda hooleks. Tõenäoliselt näeb ajakirjanikutöö tulevikus välja nii: meie vestleme siin, teie esitate mulle küsimusi, aga TI kuulab meid, katalogiseerib teemad ja võib-olla kirjutab juba jutuajamise käigus esimese mustandi ka valmis.»