Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

PÖFFil mõtlik rännak Türgi rongis

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
PÖFFi võistlusfilm «Midagi kasulikku» | FOTO: Kaader filmist

Sõita rongiga, kuigi bussiga on kiirem. Magamise ajal öö otsa restoranvagunis võõrastega jutustada. Avastada teiste elude talumatu raskus ning võtta mõõtu enda omaga. Unine poeet Layla (Basak Köklükaya) rändab oma kodulinna klassikokkutulekule.

  • «Midagi kasulikku» Türgi, Prantsusmaa, Holland, Saksamaa 2017
  • Režissöör Pelin Esmer, osades Öykü Karayel, Basak Köklükaya, Yigit Özsener
  • Linastub PÖFFi põhiprogrammis 27.11, 29.11 ja 30.11

Rongis kohtub ta medõe Cananiga (Öykü Karayel), kellele saatus ja südametunnistus on andnud ränkraske ülesande. Naised loksuvad aeglaselt läbi ilusate Türgi maastike ning nende vahel areneb vastastikune sümpaatia ja harmoonia. Layla otsustab osa Canani koormast enda kanda võtta. Suur osa filmist on ülimalt kammerlik. Kaks tegelast, harva ka rohkem, vestlevad kas restoranvaguni laua taga või ajavad kupees juttu. Sinna vahele on piserdatud kaadreid tasapisi mööduvast poolkõrbest ning mõtlikest hingedest, kes selle rännaku filmi kangelastega kaasa teevad.

«Midagi kasulikku» on ilmselt võtnud eeskuju filmi lihtsuse poole püüdlevast anekdoodist. Kaks inimest istuvad laua taga ja räägivad. Et oleks veel minimaalsem, siis lavastaja enda korteris. Kuigi lavastaja korter on selles filmis asendatud pikamaarongiga on printsiip sama. Režisöör juhib meie tähelepanu sääraselt, et see ainiti püsiks dialoogil ning tegelaste hingeelul. Medõe Canani ülesande raskust arvestades on see mõistetav. Siinkohal ei taha ma seda ülesannet muidugi välja tuua. Kui näete ise, siis on sellel suurem mõju.

On tähelepanuväärne, et Canani ja Layla raskuseid esitletakse meile sama toonaalsusega kui kogu igapäevast tohuvabohu, mis neid raamib. Lavastaja Pelin Esmer, kelle jaoks see pole esimene film, tahaks nagu vaatajale ütelda, et kuigi katsumused ja kannatused võivad olla ületamatud, on nad siiski sama tähtsad või tähtsusetud kui argipäev. Lihtsalt elu on selline.

«Midagi kasulikku» on unelev ja vahetevahel isegi unistav rännak läbi ilusa, karmi maastiku, mis lõppedes jätab otsad lahtiseks. Sest nagu elus ei ole lõppe, näikse lavastaja ütlevat, ei saa ta ka neid oma filmile anda.

Tagasi üles