/nginx/o/2017/10/31/7270493t1he8a4.jpg)
Olev Remsu uues lühiromaanis «Väikelinna baabad» on minajutustajaks kass. Allolevas peatükis kirjeldab ta teose peategelaste – Ljubovi ja Vitali, kahe äsja Leningradis tehnikumi lõpetanud vene töölisnoore – saabumist Teise maailmasõja järgsesse Tallinna, kuhu nõukogude võim on neid elama ja töötama suunanud.
Ja siis tuli suunamine. Ljubov ja Vitali olid tehnikumi priimused, neil oli õigus valida parim töökoht. Ainus paik, mis pakkus omaette tuba, oli imeliku nimega oblastilinn, kus asus veel imelikuma nimega Lasnamjae lennuväli. Milline jube nimi, keele läheb sõlme seda öeldes. Aga mujal ei lubatud üldse eluaset või kui, siis ainult üksikut narikohta ühiselamu suures magamisruumis. Naridest oli neil juba ammu kõrini, muidugi võtsid nad tolle oblastilinna. Milline vedamine!
Algas lõputu instrueerimine. Seda, kas kumbki neist on varem tolles linnas käinud, ei tulnud kellelegi pähe uuridagi, asus too oblastikeskus ju hoopis teises maailmas. Nii ei pidanud Ljuba valetama, tarvis oli vaid suu koomal hoida.
Noor mehenaine oli aga seal viibinud juba koguni kaks korda. Esimest puhku 1942. aasta suvel, kui neid Saksamaale transporditi, elasid nad koos koduküla tüdrukutega Kopli kaubajaama kõrvalteel loomavagunis terve nädala. Neil lubati vabalt linna peal käia, nad pidid vaid õhtuks tagasi tulema. Raha ja toidukaarte neile ei antud, nad uitasid niisama mööda tänavaid. Milline ülekohus! Käib suur sõda, igal pool tapetakse inimesi, siin aga istutakse kohvikus, valged kleidid seljas, valged kübarad peas, valged küünarnukkideni siidikindad käes. Endalegi tahaks niisuguseid!
Poevitriinid näitavad naiste korsette ja sukatrippe ja tohoh pime, isegi pitsilisi trussikuid. Niisuguseid amoraalsusi kannavad ainult pordupiigad! Taevale tänu, et Nõukogude Liidus on selle asjaga ühel pool, tsaariaegne prostitutsioon likvideeritud. Ja mitte ainult vitriinid, vaid poedki puha kaupa täis. Ei tea, kas tehakse propagandat, tavaar pannakse Nõukogude inimese eksitamiseks välja, et vaadake, kui hea on meil elada, aga kui ostma lähed, siis tuleb välja, et vorst, mis on toidupoes välja riputatud, on kindla peale mulaaž, nahk paberist, ise saepuru täis. Ja kahtlemata on samasugune petulugu teiste asjadega, mida näidatakse: aluspesu ja pealisriietega, lastemänguasjade ja ehitusriistadega.
Mõnel tüdrukul, näiteks Vanjal-Vanjušal, olid siiski kaasas Nõukogude rublad, Lenini pildiga, ning imede ime, need kehtisid, mis tõestab veel kord, et Stalin ja Nõukogudemaa on alati alistamatud, ka siis, kui ollakse ajutiselt taktikalisel kaalutlusel veidi taandutud. Rublade eest ostis Vanja turult martsipani ja huulepulga, tegi seda vaikides, sirutas üksnes näpu valitud kauba peale. Pärast sai väheke ostmarkasid tagasigi. Martsipani jagas sõbratar ilusti võrdselt teistega, huulepulgaga lubas kõigil oma huuled veripunaseks võõbata. Saksa sõdurid, kes vagunit valvasid, vaatasid neid kohe pikema pilguga… Tuli tahtmine ka nähtud korsette, trippe ja trussikuid osta. Nii see moraalne laostumine olekski alanud. Süüdi oli muidugi fašistlik keskkond. Ent kui ise endale raudse ei ütlesid, siis kihku ei tekkinud, olid edasi Nõukogude inimene.
Teist korda oli Ljuba-tädi selles linnas 1945. aastal teel Friedrichstadtist koju. Linn oli purustatud, tundus, et suitsulõhn tungis varemete vahelt senini ninna. Paras vaenlasele! See oli huulepulga, martsipani ja häbitu aluspesu eest!
Mida siis räägiti instruktaažidel Ljuba-tädile ja onu Vitjale suunamise järel?
Seda, et tolles linnas on rahvavõim püsinud õige üürikest aega ja et leidub rahvavaenulikke elemente, kes sõdisid fašistide mundris Punaarmee vastu, ning et nemad, kommunistlikud noored, saadetakse sinna kui Nõukogude korra ja sotsialismi eest võitlejad.
Ei onu Vitjal ega Ljuba-tädil olnud midagi selle vastu, seda oleksid nad teinud ilma ühiselamutoatagi. Ljuba-tädit innustas Nõukogude korra eest seisma topelt soov, näitsik ihkas endalt maha pesta tankirusikate taaka, mis ikka südametunnistust veristas.
Kuna loomade vedu rongis oli keelatud (diskrimineerimine, võiks isegi öelda, et apartheid), siis peideti mind ilusasse vitskorvi, see oli minusuguse piraka voostri jaoks täpselt paraja suurusega, peale kinnitati kaunis valge tikitud lina. Aitäh, mulle meeldib ilu!
Perroonil seisis kurja näoga raudteeseersandi mundris naisvagunisaatja, kontrollis pileteid ja esitas oma ainukese küsimuse korvi kohta:
«Mis seal on, kodanikud reisijad?»
«Pulmakink,» vastasid Ljuba ja Vitja ühest suust, mõlemad mustas tehnikumivormis, mis eriti ei erinenud vagunisaatja omast.
«Pomm või…» uuris vagunisaatja kahtleval pilgul ning kergitas valget tikandlina korvi peal, nägi mu punavalget nägu, mu mõnusaid vuntse, kahte kaarjat paralleelkimpu, millega ma tajun maailmu. Nii seest kui ka väljastpoolt, olgu täpsustatud. «Mhmh…» ümises ta, haistis sissetulekut.
Onu Vitja oskab olukordi lahendada, torkas talle pihku sajarublase, vagunisaatja ilme lõi rõõmsaks.
«Õnnitlen teid, noored, väga õnnitlen! Olgu meie maal palju õnnelikke perekondi,» soovis naine, ise mehetu ja lastetu. Kes siis tahumatut vagunisaatjat tahaks?
Kas ma olen pulmakink? Kuidas võtta… Üldjoontes vastab see määratlus tõele, ent kui olla aus, siis tuleks lisada, et ma kinkisin ennast ise. Vagunis tõstis onu Vitja mind kolmandale narile. Nõksaki ja minek! Mina olen kogenud rongissõitja, rataste ta-ta-ta ei häiri mind, ent kui tohutult erines teekond Piiterist uude linna sõjaaegsest vuramisest Sverdlovskist Piiterisse! Päev ja öö. Esimesel sõidul oli meid nagu kirjusid koeri, elasime loomavagunis üksteise kukil, tundsin end nagu silk pütis, samal ajal kui nälg tahtis röövida silmanägemise. Kinnipüütud rojud kräunusid ja kaklesid, eriti hullult pidasid end ülal emased. Neile ei ole Jehoova kinkinud väärikust. Too loomavagun, mis veeres maailma kultuuriväärtusi päästma, lehkas meeletult. Kuid ma kannatasin selle välja, surusin peenutseja endas maha, kuna teadsin, et mul on tähtis missioon.
Uude linna sõidul valitsesid vagunis sootuks teised odöörid. Inimesi tolles üldvagunis polnud palju vähem kui kasse toonases loomavagunis. Ainult meie olime kahekesi naril, mina ja mu sümpaatia Ljuba-tädi. Vastasnaril lebas näiteks kolm inimest. Meie all neli ja päris alumisel lebajaid polnudki, seal istus vähemalt poolt tosinat. Lebajaid jätkus vagunipõrandalgi nii paremale kui ka vasakule, mis sa kitsikuses teed, ei tohi pirtsutada, peab leppima.
Ljuba-tädi pissitas mind tamburis vagunite vahel kaks korda. Minekul ja tulekul, mind korvis kandes, sammus näitsik ettevaatlikult nagu kurg rästikute vahel, ei riivanud kedagi. Usun, et kui ta oleks seda teinud, oleks teda säärest salvatud. Millised hõngud, millised hõngud… Sõdurimundris elu näinud näoga noortest meest imbus sama vina, mida oli veel õhkõrnalt küljes Ljuba-tädil – Saksamaa maiku, verise mulla ja põlenud linnade tunnet, mille peale ei taha mõeldagi ning mida tõrjutakse võidusaluutidega õhus, maal, merel ja enese hinges. Naistest õhkus pigem Piiteri hõngu – tänavalaternate gaasi, päikesest köetud asfalti, uputuste soppa, üleujutuste ajal fontäänidena purtsatavate kanalisatsiooniluukide haisu ning liivaga kaetud mädanevate laipade lehka.
Kohale saabusime 1. mai keskhommikul. Kas oli sootuks teine atmosfäär? Teps mitte, teps mitte. Või kui, siis karvavõrra. Vaksaliesisel platsil oli valida, kas võtta troska või takso. Nemad olid tulevikuinimesed, sotsialismi ja progressi poolt, neid oli instrueeritud käituma nii, et kohalikud joonduksid nende järele, nemad valisid auto. Aga see oli mingi Saksa limusiin, nagu täheldas onu Vitja. Mida paremat oligi siit otsida? Instrueerijatel oli ikka õigus, see linn oli fašiste puupüsti täis. Vaksalihoonegi nagu Hitleri suust kukkunud ning teisel pool platsi äkiline mägi Saksa kindlusega. Ja millised kirikud! Kes siis selliseid kirikuid ehitab! Kirikud peavad olema siniste või kuldsete kuplitega, mitte kippuma oma näppsirge torniga taevasse pilvi rebima.
Paremat polnud võtta, tuli leppida Opel Kapitäniga, kui mugavad Nõukogude autod siia veel polnud jõudnud. Voorimehehobune võis pärit olla erapõllundusest, räägiti, et kolhooside loomine on kohalike hulgas vaevaline. Kutsar kandis musta kõvakübarat ja valgeid kindaid, selge see, et tema sorgsaba võis olla samasugune, nimelt pursuilik.
Vitja ulatas taksosohvrile paberi vajaliku aadressiga vene keeles. Musta nokatsi ja paksu tukatsõrmusega mees näis siiski aru saavat. Selge, vene keele vastu ei saa isegi suurimad vaenlased. Siis tõstis sohver kohvrid pagasnikusse, istus rooli taha ja keeras taksomeetri tiksuma. Onu Vitja istus juhi kõrvale, Ljuba-tädi potsatas pehmele tagapingile koos minu ja korviga. Olin rahul, andsin nurrumisega märku, et mind tohib silitada. Seda Ljuba tegigi, kahjuks läbi kattelina.
Juhi sõrmus tundus onu Vitjale pärinevat gaasikambrist, kindlasti oli see kistud mõne Nõukogude patrioodi näpust. Ja ta ei mõtlegi mootorile hääli sisse lüüa, hoiab käsi niisama roolil. Demonstreerib, et üheksa sõrme on veel sõrmustest tühjad. Ja miks ta ei sõida? Provokatsioon! Aga milline? Vahest pinnib välja niisugust kodanlikku igandit nagu jootraha? Ja kohe sõidu alguses, sest umbusaldab meid, Nõukogude kodanikke? Või on see auto hoopis iluasi, pandud tänavale propagandat tegema nagu saepuru täis vorstid lihapoe vaateaknal? Ka neist kõneldi instruktaažidel, näidati fotosid. Oleks vist pidanud siiski hobuse valima, need tundusid olevat ehtsad, kaapasid veel kabjaga uulitsakive…
«Sõidame,» ütles onu Vitja.
«Praegu ei saa,» vastas taksomees sulaselges vene keeles.
Mida see veel olgu? Oskab meie keelt! Ehk mõni isamaareetur, valgekaartlane või vlassovlane? Teadjad inimesed hoiatasid, et sihukesi frukte leidub selles linnas terve leegion. Parem oli vaikida, mitte asuda vestlusesse rahvavaenlasega.
Päike paistis kevadiselt, võõrasemad pargipeenrail õitsesid. Ja siis ilmus rongkäik. See polnudki tõrvikutega, nagu oli kinos nähtud. Mis see on? Fašistid on hakanud kopeerima nende rongkäike! See, mis vaksali ette marssis, oli täpne koopia Nõukogude maiparaadidest, kus Ljuba-tädi ja onu Vitja olid Piiteris rõõmuga kaasa löönud. Siingi liikusid marsisammul töörahva helged kolonnid, mürtsusid orkestrid, olid punased lipud ja loosungid, kanti Lenini ja Stalini portreesid… Oo, isegi Ždanov! Südamed heldisid, kui tädi Ljuba ja onu Vitja märkasid oma lemmiku portreed. Palav tervitus teile, seltsimees Ždanov, suursuur tänu rõnga Krakovi vorsti eest, kahju, et te enneaegselt lahkusite generalissimus Stalini kõrvalt, kus te tema näpunäitel tegite suuri tegusid.
Paraad kulges kaunilt ja rõõmsalt edasi. Tulid veoautod, kastides stahhaanovlaste eesrindlikud saavutused ning viisaastaku plaani ületanute tehaste ja kolhooside toodang, tulid rehepeksumasinad, inimesed kandsid pea kohal lennukit. Mis sest, et see oli vineerist ega lennanud, see pani ikkagi Ljuba-tädi ja onu Vitja südame tuksatama. Rahvatantsijad keerutasid kaunilt jalgu pikkade kirevate seelikute all, ratsahobusedki tantsisid, nende kõrvad ja saba olid ehitud värvipaeltega, tagumikud kammitud maleruudustikuks. Ilus! Troskahobused vaksali ees platsil hirnatasid liigikaaslasi nähes-haistes, ent uhked sportlikud sadulasuksud ei teinud silmaklappidega kompajalgadest väljagi.
Mis see siis olgu! Punapõhjalised loosungid olid kirjutatud fašistlike tähtedega. See oli onu Vitja jaoks absoluutselt lubamatu. Mõnest sõnast sai jagu: STALIN, LENIN, KOMMUNISM, SOTSIALISM, KOLHOOS, SOVHOOS. Kuid ikkagi, miks on S-id, kui peaksid olema Z-d ning miks kahe O-ga, kui õigekiri nõuab ühte!? Kas toimub salakaval irvitamine Nõukogude võimu üle? Fašistid isamaa patriootide maskides! Sellest asjast tuleb teatada numbril, mis viimasel instruktaažil anti. Leiaks vaid kähku telefoniaparaadi.
Jah, juhendajad olid unustanud suunatavaile öelda, et siin räägitakse ühte teist keelt. Võib-olla ei olnud nad ka ise sellega kursis, lugesid kõik neile antud pabereilt maha. Ljuba-tädi muidugi teadis, onu Vitja kõiketeadmises leidus aga auke ning kohalik keel oli neist üks.
Ratsude järel tulid maiparaadil taksoautod, ruuduline vööt küljel, roheline tulesilm tuuleklaasi taga. Tukatsõrmusega sohver laskis signaali ja kui suksud olid suguvendade tervituse peale vaikinud, siis taksod reageerisid – tuututasid lõbusalt vastu. Muidugi, polnud ka sellist seisuste ja välimuse vahet nagu troskakronude ja mukitud kenuskaelte puhul.
Ainult üks asi tegi muret. Taksomeeter kogu aeg töötas, arve kasvas, kuigi nad paigal seisid. Maksa nagu tsirkuse pileti eest! Ei tsirkuse ei tohi öelda, tsirkuse ei tohi mõelda. Paraadid on Nõukogudemaal tasuta, siis tuleb aga vaatamise eest tasuda, parandas ennast onu Vitja.
«Naši,» sõnas taksojuht tuututavate taksode kohta selges vene keeles.
Omad? Kuidas seda mõista? Õige oli igaks juhuks vaikida, otsustas noorpaar ühel meelel ja omavahel kokku leppimata.
«Te olete ždanovlased,» alustas juttu taksojuht.
No kust ta seda teab? See on kahtlane, see on väga kahtlane. Kleebib külge.
«Ma tunnen ära mundri järgi. Täpselt teie kooli embleem, täpselt teie kooli metallnööbid. Teie tehnikum asub Vassili saarel Bolšoi prospektil, ma tean…» jätkas sohver. «Seal on ilusad, laiad ja sirged tänavad, mitte nagu siin, sinka-vonka…»
See oli tõsi, et neil olid seljas tehnikumi mustad vormid, tõsi oli ka see, et Bolšoi prospekt oli lai ja sirge. Siinseid tänavaid veel ei teadnud… Nii palju tõtt andis selget tunnistust ettevalmistatud provokatsioonist.
«Varem oli see Putilovi-nimeline, kuna Putilov ise asutas selle,» jätkas sohver oma monoloogi. «Seesama Putilov, kes oli Putilovi tehase omanik tegi endale tööstuskooli. Tehasest algas revolutsioon. Ja nad said kõige kõrgemat palka tsaaririigis! Mida rikkam rahvas, seda rohkem mässab…»
Nüüd oli selge, et tegemist on valgekaartlasega. Näis, millal ta Koltšaki medaljoni välja võtab! Viimaks saadi liikuma. Sõit oli lühike, laugjast tõusust üles, siis paremale ja allamäge. Oldigi kohal. Ja mis see on? Paremat kätt oli okastraadiga piiratud vangilaager! Keset linna! Kuidas on see võimalik? Nüüd, mil Stalin ja Punaarmee on Euroopa juba mitu aastat tagasi vabastanud, püsib siin ikka vangilaager. Kuidas on see võimalik?
«See on teie aadress,» näitas taksojuht valmis, kollaka, neljakorruselise elamu poole päris okastraadi kõrval.
«Vabandage, kas siin on kombeks läbi seina käia?» küsis onu Vitja.
«Laske käia, kui soovite,» naeris taksojuht. «Aga majal on ka uks olemas, see on hoovi pool.»
Takso tüüriski hoovi. Hoov nagu hoov ikka. Plikatirtsud mängisid mullapinnale veetud ruudustikus keksukooli, poisiklutid tagusid vastu alajaama jalgpalli. Suverõivastes naised vestlesid sirelipõõsaste kõrval, mehed istusid õue toodud taburettidel, klõpsutasid doominonuppe. Kas fašistid ka keksu ja doominot mängivad? Selle on nad siis meilt üle võtnud. «Uued! Uued tulid!» kilkasid kerges riides lapsed vene keeli ning kogunesid ümber auto. Oi, kuidas tahaks lapsi, unistas Ljuba-tädi. Omad. Võibolla… Aga äkki on maskeerunud, et meie valvsust uinutada? Õnneks Nõukogude raha kehtis, instruktoritel oli õigus nagu alati. Kirjatähed on teised, kuid näpuvalge sama. Onu Vitja küsis Ljuba-tädilt raha, see otsis kaukast täpse summa, 15 rubla ja 80 kopikat, Nõukogude inimene ei tingi väikekodanlikult. Taksomees aitas veel sumadanid õuetrepile kanda. Tal olid jalas nahktagumikuga kalifeed ja üll nahkvest. Siis ta viivitas, ei istunud rooli taha. Vidutas päikesepaistes silmi.
«Kes siis riigipalgast elab?» laskis ta nipsu kõrisõlmele. «Kurk kuivab.»
«Nõukogudemaal ei anta jootraha,» lausus onu Vitja otse ja sirgelt, tema silm oli fikseerinud, et 9 rubla 90 kopikat kulus paraadi vaatamisele, ent Nõukogude Liidus selle eest raha ei küsita, ning ülejäänu oli sõidu eest.
«See on kodanlik igand, millest on aeg ammu lahti saada!» andis onu karmi, ent õiglase hinnangu taksojuhi käitumisele.
«Suka-bljat-jop-tvaju-matj!» sajatas taksosohver, nii et maa oli must.
«Oo, svoi tšelovek, sada protsenti oma,» tunnustas onu Vitja, lõi endale plaksti sõrmedega vastu laupa ja küsis Ljuba-tädilt kolmeka. Selle ta sai ning andis raha taksojuhile. Mees tänas, viskas kraapsu, kergitas nokatsit, soovis õnnelikku elu ning tagurdas oma sakslase hoovist välja. Kohe kogunesid onu Vitja ja Ljuba-tädi ümber lapsed.
«Kes te olete, mida te teete? Kas tulete siia elama?» sädistasid nad vene keeles.
«Mina olen näärivana,» tutvustas ennast lastele onu Vitja.
«Näärivana? Aga kus su habe on? Kus on kingikott? Ja miks täna? Miks mitte nääride ajal?» imestasid õuelapsed.
«Mina olen suvenäärivana,» selgitas onu Vitja.
«Suvenäärivanadel ei ole habet, habemega oleks liiga palav.» «Mina olen Suvelumehelbeke!» teatas pisike, pikas helesinises kleidis ja helesiniste korralikult triigitud lehvidega armas plika ja astus onu Vitja kõrvale.
«Praegu pole veel suvi,» arutles üks traksipükstes väikemees.
«Praegu on kevad. Mina olen kevade kingikott,» ütles ta enda kohta ning astus Suvenäärivana ja Suvelumehelbekese vahele. Siis tegin ma valju näu. Mulle ei pööranud keegi tähelepanu, kohtumiselevuses oli mind sootuks ära unustatud, jäetud kaetud korvi õuetrepil. Ljuba-tädi võttis lina pealt ning mina vupsasin välja, sööstsin sirelipuhmastiku poole, kuna seal olid huvitavad lõhnad. Sirelite õitsemise aeg ongi kõige lõhnarikkam aeg aastas, löö nina avali ja naudi! Lihtsalt joovastav!
«Kass!» imestasid kõik lapsed. «Punane, päris punane.» «See on iiri kass,» lausus suvenäärivana.
«Kõik iirlased on punapead, kas te teate seda, lapsed?»
«Kõhu alt on valge, tema nimi on Vaska,» täpsustas Ljuba-tädi. «Iirlased samuti. Nende kõht on ka valge,» lisas suvenäärivana.
«Kui kihvt saba!» kiitsid lapsed. «Nagu miilitsa tokk.»
«Iirlaste saba on ka nagu miilitsate saba,» rääkis onu Vitja. Siis tõusis doominolaua tagant üles niisugune väiksemat sorti turske kaarjate Budjonnõi-vuntsidega hiiglane, kelle tsiviilpintsaku revääril küütlesid päikesekiirtes medalid ja ordenipaelad. Mehe põlemisarmidega nägu roosatas, vasaku käe otsas rippus seanahkne portfell. Ta astus veidi longates, ta kaelas, mis oli rasvane ja määrdunud kui rattarumm, rippus võtmekee, kümned võtmed helisesid ja kõlisesid vastu medaleid rinnal. Siis tutvustas ta ennast. Selgus, et tema on Venjamin Venjaminovitš Kuzik, majavanem. See oli niisugune ühiskondlik ülesanne, majavalitsuse abimees, mida Venjamin Venjaminovitš täitis suure rõõmuga. Kui mehel oli hea tuju, siis ülendas ta ennast isegi hoonekomandöriks.
«Palun teie dokumendid,» ütles Venjamin Venjaminovitš. Need oli ettenägelik Ljuba-tädi hoidnud käepärast pappkohvri sisetaskus, oli ju teada, et neid hakatakse kontrollima. Venjamin Venjaminovitš uuris pikalt ja põhjalikult Ljuba-tädi ja onu Vitja võpiskat11, templit registreerimise kohta, suunamispaberit takseeris koguni vastu valgust, kas vesimärk on ikka sees. Mees nohises valjusti, ta käed olid kohmakad ja sõrmed pudedad, ta pillas maha Ljuba-tädi uue perekonnanimega passi. Orderi elamispinnale aga kiskus tuulekeeris tema näppude vahelt sootuks minema. Õnneks olid lapsed väledad, just Kevadkingikott krabas paberi kinni, enne, kui see oleks kaotsi lennelnud. Valitses vähe pingeline vaikus.
«Kas omad või mitteomad?» mõtlesid majaelanikud hoovis. Viimaks sügas ta oma rattarummukaela ning andis kähiseval häälel teada: «Tere tulemast, Vitali Timofejevitš Kolin, tere tulemast, Ljubov Vladimirovna Kolina, tere tulemast meie lahkesse kollektiivi! Ootasime teid juba ammu. Tuba igatseb teie järele.»
Mulle ei öeldudki tere tulemast…
Dokumendid pistis majavanem kahe lukuga portfelli, homme viib ta need majavalitsusse, sealt lähevad need siseasjade osakonda, kus kontrollitakse nende ehtsust. «Kui te vaid teaksite, kui palju viimasel ajal levib võltsitud dokumente!» pahandas Venjamin Venjaminovitš. «Ma ei salli võltsimist,» lausus Ljuba-tädi ja kõik teised kinnitasid sedasama. «Enne, kui passid tagasi tulevad, ärge linna peale minge, võite patrullile vahele jääda,» hoiatas majavanem. Seejärel surus ta onu Vitja kätt ja embas Ljuba-tädit. «Meist saavad suurepärased naabrid,» lausus Venjamin Venjaminovitš. «Vabandage, see on minu naine, mitte teie oma,» nähvas onu Vitja. «Naine otsustab ise, kelle oma ta on,» laskis Venjamin Venjaminovitš kuuldavale. «Ja üldse panen ette minna sina peale.» Onu Vitja heitis talle terava pilgu – mis sa, mühkam, siin kobised!
«Olgu pealegi, lähme,» tõmbus onu Vitja tagasi.
«Mina hakkan teid ikkagi teietama, teie olete nii tähtis inimene,» lausus Ljuba-tädi onu Vitja rõõmuks. Siis pigistasid teisedki mehed, doominomängijad, onu Vitja pihku, tulid naisedki, kallistasid Ljuba-tädit. Kõigi nimed ei jäänud ühe korraga meelde.
«Lähme üles,» ütles Venjamin Venjaminovitš. Sisenesime trepikotta. Lapsed tahtsid mind sülle võtta, seda ma siiski ei lubanud. Lapsed naaklesid, kellel on au ja õigus kanda minu tühja korvi, viimaks haarasid selle Borja ja Olja, tassisid kahekesi sangast hoides üles. Tõusime üles. Ljuba-tädi ja onu Vitja käed olid vabad, lahked majakaaslased kandsid nende pakke. Ma ei ole viriseja, kuid trepikoja puhtus jättis soovida. Sanitaarsemalt, kodanikud majaelanikud! Lõhn ütles, et teisi kasse siin ei ela. See oli hea uudis, pole vaja tegelda nende minemapeletamisega, saab pikemalt põõnata. Neljas korrus, edasi tõusis redeli ja trepi vahepealne nähtus väga perspektiivikasse paika, nimelt pööningule. Korter 26.
Millegipärast tõsteti ühest toast kibekähku mööblit välja, voodi ja söögilaud läksid trepikotta, istetoolid paigutati pikka esikusse, kus need kõigil jalus olid. Tassisid mees ja naine, kes panid hõbedaste nuppudega reformvoodi hetkeks põrandale, naeratasid rõõmsalt ning tutvustasid siis ennast Bogoslovskitena, ohvitseri pidupäevamundris noorepoolne mees oli Sergei Ignatjevitš Bogoslovski ja nõtke pihaga mustapäine noor naine Dorofeja Jakovna Bogoslovkaja. Sergei Ignatjevitši oli lõug nagu laevatääv, see tundus nii kutsuv. Dorofeja Jakovna kandis ka kodus sooja ilmaga kaelas karusnahka.
«Sellist tahaks endalegi,» mõtles Ljuba-tädi. Noor naine varjas sellega suhteliselt sügavat dekolteed, ent ka oma pikka kaunist kaela. Pole midagi parata – mood nõuab ohvreid. Mis nahk see oli? Lõhn ütles mulle, et va kanavaras-reo, kuid värvus polnud nagu loomulik. Kas siniseid rebaseid on olemas? Oleksin nagu poole kõrvaga kuulnud sihukeste sindrinahkade eksistentsist.
«Ai-ai-ai,» ütles Venjamin Venjaminovitš, vangutas pead oma jämeda kaela otsas, võtmed ta rinnal kõlisesid. Tutvusin olukorraga. Tegu oli kolmetoalise korteri, nõndanimetatud kommunalkaga , igale perele oli ette nähtud üks tuba. Pikk ühisesik, kust viisid uksed kõigisse tubadesse ning kööki, vanniruumi ja tualetti, viimased kolm, nagu ka esik ise, olid ühiskasutuses. Köögis seisis kolmes nurgas kolm gaasipliiti, nende kohal seinal toidukapid, mille ustel rippusid tabalukud. Vannitoas oli kolmekorruseline seebialus kolme pere jaoks. Alumine oli tühi! Kas see kuulub antihügieenilistele subjektidele? Keskmisele ja kõrgeimale alusele olid pandud hambaharjad, hambapulber, lõhnaõli, lavendli aroomiga ihuseep ja ürgselt haisev majapidamisseep, kõik toodetud Kuibõševi Vorošilovi-nimelises parfümeeriakombinaadis.
Taas kerkisid küsimused. Kas kellelgi on tulusaid sidemeid Kuibõševiga? Ja ega keegi hakka ometi näppama, näiteks Ljuba-tädi ja onu Vitja seepi salaja kasutama? Varsti selgus, et vannitoa ja tualeti ette tekkisid hommikuti järjekorrad ning siin maksis raudne hierarhia – eesõigus oli Sergei Ignatjevitšil, seejärel tema lastel Oljal ja Borjal, siis tema abikaasal Dorofejal ning alles pärast neid võisid sanitaar-hügieenilisi protseduure teha teised. Ja ei olnud midagi, et lösutad oma toas voodis ning hüüad, et sa paned saba kinni. Ei! Järjekord kehtis ainult kohalviibijaile ning mõnikord läks tõesti ütlemiseks, kui keegi tahtis kange hädaga ette saada. Köök aga oli nii suur, et sinna mahtusid ühel ajal kõik ära, jätkus ruumi nägeleda ja pureledagi, võis isegi hoogu võtta, kui tahtsid panniga virutada. Õnneks tuli alati pärast tüliplahvatusi kiire leppimine. Gaasipliite kasutasid Olja, Borja ja Dorofeja kirjutuslaudadena, kaksikud tegid neil koolitükke, pedagoog Dorofeja kontrollis õpilaste vihikuid.