Dialektilise mõtlemise heerold

, muusikateadlane ja helilooja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Symphony No. 8. Illuminatio. Whistles and Whispers From Uluru»
«Symphony No. 8. Illuminatio. Whistles and Whispers From Uluru» Foto: plaat

Erkki-Sven Tüür on sümfoonik. Tänapäeva inimesel on sümfoonilisest muusikast ilmselt üsna udune ettekujutus. Enamikul assotsieerub sellega oletatavasti sümfooniaorkester, võib-olla ka mõni klassikalise muusika helilooja ning kooli muusikatunnist saadud psühholoogiline trauma. Tegelikult on sümfonism aga iseloomulik muusikaline mõtlemine, teatav unikaalne viis esitada ja arendada muusikalisi ideid, mis ei eelda tingimata sümfooniaorkestri olemasolu ega ka pikki teoseid.

Erkki-Sven Tüür
«Symphony No. 8. Illuminatio. Whistles and Whispers From Uluru»

Esitajad Lawrence Power ja Genevieve Lacey ning Tapiola Sinfonietta ja dirigent Olari Elts
Ondine 2018

Sümfoonilise mõtlemise üks väljapaistvamaid esindajaid ja ühtlasi helilooja, kelle loomingus omandas sümfonism sisuliselt esimest korda iseloomulikud jooned, oli Beethoven, kes tegutses umbes samal ajal kui Hegel. Seda, mida Hegel tegi filosoofias, tegi Beethoven muusikas. Mõlema puhul võib ühtlasi rääkida totaalsusest ehk katsest haarata olemist kogu selle terviklikkuses (nõnda väljendas seda hiljem ka Mahler, kes õigustas oma sümfooniatesse n-ö olmemuusika sissetoomist just vajadusega väljendada kõike, mida maailm sisaldab).

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles