Czeslaw Milosz 100: piiride ületaja elu

Czeslaw Milosz oma kodus Berkeleys Californias.

FOTO: Martti Puukko

Poola kirjanduse suurkuju Czeslaw Miloszi elu oli rännak läbi XX sajandi õuduste, linnade, kus idapoolse euroopa kannatusi ei mõistetud, ja paikade, kus teda viimaks väga austati, kuni ta eluõhtul jõudis oma emakeele kodulinna vabas poolas. Usutles Martti Puukko.

Czeslaw Milosz ja Martti Puukko Vilniuses 1995. aastal.

FOTO: Carol Milosz

Carol ja Czeslaw Milosz Vilniuses.

FOTO: Martti Puukko

Nobeli preemia laureaadi, 2004. aastal Krakowis surnud poola kirjaniku Czeslaw Miloszi sünnist möödub 30. juunil 100 aastat. Tema sünniaastapäeva tähistatakse vägagi suurejooneliselt Poolas, aga ka Leedus, mille territooriumil Czeslaw Milosz sündis.

Milosz on Poolas tänapäeval erakordselt hinnatud kirjanik. Mitte alati pole see nii olnud. 1951. aastal, rängima stalinismi ajal läände põgenenud Milosz oli paljude aastakümnete vältel niinimetatud Poola rahvavabariigis otsesõnu see, kelle nime ei tohi nimetada.

Nüüd on Poola raamatuinstituut kuuulutanud 2011. aasta Miloszi aastaks ja seepärast on Poolas, ennekõike Krakowis, juba korraldatud ja korraldatakse veel erinevaid konverentse, luuleõhtuid, näitusi ja kontserte Miloszi auks. Mais toimus Krakowis Czeslaw Miloszi festival.

Mina tundsin Czeslaw Miloszit isiklikult päris hästi. Külastasin teda mitu korda tema fantastiliselt kaunis kohas asunud kodus Berkeleys Californias.

1995. aastal olin neli päeva koos Czeslawi, tema naise Caroli ja nende ühise sõbraga Miloszi nooruspõlve linnas Vilniuses.

Kui Czeslaw Milosz sai kümne aasta eest 90 aastat vanaks, andis ta teadaolevalt vaid kaks intervjuud, ühe neist tegin mina. Seda usutlust pole kunagi varem avaldatud ning kokkuvõtet sellest saate nüüd lugeda. Intervjueerisin teda Krakowis, kuhu ta oli paar aastat varem kolinud.

Czeslaw Milosz oli oma pika elu jooksul, juba varasest lapsepõlvest alates, rännanud ühest kohast teise, aga mingil moel tundis ta, et Krakowisse asudes oli ta jõudnud tõelisse kodupaika.
Kui küsisin, miks Milosz valis just Krakowi, siis meenutas ta esmalt, et oli kohe pärast sõda mõnda aega seal elanud ning tundnud juba siis selle linna suhtes sümpaatiat.

(Siin ja edaspidi pole tegu sõna-sõnalt Martti Puukko usutluse ajal esitatud küsimustega, vaid tema kokkuvõttega vestlusest ning osalt ka Postimehes avaldamise eel lisatud seletustega eesti lugejale – toim.)

Czeslaw Milosz: Krakow on nüüd mu kodu sellepärast, et mul on siin oma kirjastaja, minu sõbrad ja see on minu emakeele linn.

Krakow on peaaegu sama ilus kui Vilnius, mitte sama ilus, vaid just peaaegu. Vilnius pole siiski minu emakeele linn. Olen seda meelt, et kui saan elada oma emakeele linnas, on see hea asi.

Martti Puukko: jõudsime jutuajamisega Miloszi lapsepõlve juurde, mil ta rändas koos isaga Venemaal.

Czeslaw Milosz: Olen üks neist vähestest inimestest, kes veel mäletavad Venemaa revolutsiooni. Olin siis laps, kuueaastane. Olin siis Volga ääres, Rževi linnas.

Ma hindan muide väga seda, et ma elasin üle kaks totalitaarset režiimi, kommunismi ja natsismi.

Martti Puukko: Rääkisime 2001. aasta juunis Krakowis ka Czeslawi suhetest Venemaa ja vene keelega.

Czeslaw Milosz: Räägin vene keelt väga hästi ja hea aktsendiga.

Venelased mulle meeldivad. Aga mis puutub Vene riiki, siis sellesse suhtun umbusuga. Ma ei tea, mis seal juhtuda võib. Praegusel hetkel on Venemaa ettearvamatu maa.

Puukko: 1939. aasta 1. septembril, kui Saksamaa ründas Poolat ja algas Teine maailmasõda, oli Czeslaw Milosz Varssavis.

Czeslaw Milosz: Töötasin siis Varssavis raadios. Mind evakueeriti ning seejärel juhtus igasuguseid asju, millest rääkimine oleks liialt keeruline ja nüansirohke. Igal juhul veetsin suurema osa sõjaajast sakslaste okupeeritud Varssavis.

Mõnda aega olin ka Vilniuses. Põgenesin sealt, kui Nõukogude Liit 1940. aastal Vilniuse okupeeris.
Oletan, et mõningate sõja eel avaldatud artiklite tõttu oleksin olnud vägagi tõenäoline kandidaat metsatöölise ametisse mõnes venelaste vangilaagris. Aga ma põgenesin sealt üle «rohelise piiri» ja läksin Varssavisse. Teekond oli väga ohtlik, sest põgenemiskatse eest oli karistuseks vähemalt kaheksa aastat vangilaagris. Sellel ajal oli Vilnius Varssavist vaadates nelja piiri taga.

Suwalki piirkond oli liidetud Reichiga. Järgmine piir oli Reichi ja Ida-Preisimaaga liidetud alade vahel. Siis tuli sakslaste kontrolli all oleva Poola okupatsiooniala piir. Siis oli veel piir Reichi ja kindralkubermangu vahel. Ja kõik need piirid pidin ületama ebaseaduslikult. Kui teekonda alustasin, oli mul üks võltsitud liikumisluba ja Leedu kodaniku tunnistus, mille pidin hävitama, sest see ja liikumisluba olid omavahel vastuolus. Kõik piirid ületasin seal, kus oli metsa.  

Puukko: Czeslaw Milosz oli Varssavis juutide geto ülestõusu ajal 1943. aastal. Ebaõnnestunud ülestõusule järgnes geto täielik hävitamine.

Czeslaw Milosz: Nägin neid sündmusi oma silmaga. Mäletan 1943. aasta lihavõtteid hästi. Kirjutasin neist sündmustest luuletuse, mille pealkiri on «Campo di Fiori». See luuletus räägib põlevast getost. Olen üks neist vähestest poola luuletajatest, kes on kirjutanud sõjaajal juutidega juhtunust.

Puukko: Varsti pärast sõja lõppu läks Czeslaw Milosz diplomaadiks USAsse New Yorki. See linn lausa šokeeris teda.


Czeslaw Milosz: New York tundus mulle kannatuste ja natsi­okupatsiooni jubeduste järel riivatu… Näha sellist linna, kus inimesed olid huvitatud kõigest muust kui XX sajandi õudustest, oli mulle suur šokk. Pärast seda töötasin mõne aasta Poola suursaatkonnas Washingtonis. Mul oleks olnud kõik võimalused jääda Ameerikasse, aga mulle tundus, et mul poleks seal midagi teha.

Mul oli väga selge ja võimas teadmine, et ma olen poola luuletaja. Mõtlen seda, et olen seotud poola keelega. Mulle tundus, et Ameerika polnud koht minu jaoks. Pean lisama, et kui ma hiljem elasin aastakümneid USAs ja töötasin professorina Berkeley ülikoolis, ei katkestanud ma kunagi poola keeles kirjutamist. Ma pole inglise keeles eriti midagi kirjutanudki, välja arvatud mõned artiklid. Poola keel on minu jaoks väga tähtis. Otsus USAst lahkuda tuli siiski raskelt.

Seejärel olin mõnda aega Poola suursaatkonnas Pariisis. Hüppasin seal üle 1951. aastal. Liitusin Kultura-nimelise ajalehe ümber kogunenud pagulaste rühmaga. Tegin aastakümneid koostööd Jerzy Giedroyci ajalehega. Sel viisil lahendasin oma keeleküsimuse. Kirjutasin ja avaldasin Kulturas.

Puukko: Prantsusmaal veedetud 1950ndaid ei meenutanud Milosz kaugeltki soojade tunnetega. Suur osa prantslaste haritlaskonnast unistas kommunismist ja imetles kommunismi.

Czeslaw Milosz: Minu jaoks olid Pariisis veedetud aastad väga rasked seepärast, et valitses niisugune poliitiline korrektsus, et Nõukogude Liitu pidi imetlema. Prantsuse intellektuaalid pöörasid mulle selja. Muidugi mitte kõik.

Näiteks Albert Camus suhtus minusse väga sõbralikult. Aga suur osa prantsuse kultuuriinimestest olid minuga vägagi ebasõbralikud. Selle tõttu olen põdenud koguni mõningat frakofoobiat. Sellest hoolimata, et minu noorusajal oli Prantsusmaal Euroopas erakordselt suur kultuuriline mõju.

Aga see oli lõppenud juba enne, kui algas Teine maailmasõda. Prantsuse keel pidi taganema inglise keele ees. Olin olnud seotud Prantsusmaaga seepärast, et minu sugulane Oscar Milosz oli märkimisväärne prantsuse luuletaja. Ja loomulikult tugevnes tema kaudu minu side Prantsusmaaga. Aga sõja järel, poliitiliste suundumuste tõttu ja Prantsusmaa eliidi hoiakute tõttu, muutus mu suhe Prantsusmaaga täielikult.

Puukko: 1960. aastal kolis Milosz Ameerikasse, Berkeleysse, kus oli 1961–1998 ülikoolis slaavi keelte ja kirjanduse professor. Oma Krakowi kodus 90. sünnipäeva pidustusteks valmistuv Czeslaw jutustas mulle Ameerikas veedetud aastakümnetest suure südamesoojusega.

Czeslaw Milosz: On olemas palju Ameerikaid. Ameerikal on ka traagilised küljed, mida on asjatu varjata, aga ma pean ütlema, et mina ei kogenud seal kunagi mingisuguseid alandusi, selliseid, millega suurem osa immigrantidest kokku puutub. Mina sain kohe ülikooli tööle ja peagi anti mulle korraline professori ametikoht. Üliõpilastele ma meeldisin ja mind hinnati. Sain ülikoolilt kõrgeimad austusavaldused.

Berkeley ei anna audoktori nimetust, aga sain sellele vastava auavalduse citation. Sain ka Harvardi ülikoolilt audoktori nimetuse. Minu jaoks oli Ameerika see maa, kus sain edukaks.

Tänapäeval peetakse mind osalt ka Ameerika luuletajaks ning ülikoolides loetakse mu luuletuste ingliskeelseid tõlkeid. Ma poleks uskunud, et nende kaudu tekkib mul ühendus Ameerika publikuga. Selles mõttes olen olnud eelisseisus pagulane. Tavaliselt olen ise tõlkinud oma luuletused inglise keelde ning siis on mu ameeriklastest kolleegid kontrollinud ja parandanud tõlkeid.

Puukko: 1980. aastal sai Czeslaw Milosz suurima tunnustuse, mida kirjanik üldse saada võib.

Czeslaw Milosz: Nobeli preemia saamine oli väga meeldiv. Ma ei kavatsegi teeselda, et see ei teinud mind rõõmsaks. Minu vaenlased ka siin Poolas rääkisid, et preemia andmine just mulle oli olemuselt poliitiline – sain Nobeli preemia siis, kui Poolas oli sündinud sõltumatu ametiühinguliikumine Solidaar­sus.

Päris nii see siiski polnud. Suur Solidaarsuse liikumine algas 1980. aasta sügisel, aga tavaliselt otsustab Rootsi Akadeemia Nobeli kirjanduspreemia juunis.

Otsustamise ajal ei teadnud rootslased Solidaarsusest. Pean tunnistama, et minnes Stockholmi preemiat vastu võtma, oli natuke piinlik, et rootslastega oli nii juhtunud. Just sel ajal oli olukord Poolas kõige pingelisem ja oodati Nõukogude Liidu invasiooni. Püüdsin pisut vaigistada preemia poliitilist kõla.

Näiteks üritasid Stockholmis pidulikul õhtusöögil nii Poola kui ka USA suursaadik mind «omastada». See oli päris naljakas.
 
Puukko:
1981. aastal külastas Czeslaw Milosz Krakowit ja Poolat pärast enam kui kolmekümmet paguluses oldud aastat.

Czeslaw Milosz: See oli väga emotsionaalne reis. Aga ma liikusin Poolas umbes kümne­autolise ekipaažiga. Käsin ka Krakowis. Pidasin kõne Jagellooni ülikoolis. See oli erakordselt meeldiv kogemus. Esinesin ka kirjanike liidu ruumides, selles paigas, kus olin sõja järel tihti olnud.
Aga kõige meeldejäävam sündmus sellelt reisilt oli Lublini katoliikliku ülikooli audoktoriks saamine.  
.
Puukko: Pärast reisi naasis Czeslaw Milosz USAsse. Seal oli ta ka 13. detsembril 1981, kui kindral Jaruzelski kuulutas Poolas välja sõjaseisukorra.

Czeslaw Milosz: Kirjutasin sellest kohe artikli New York Timesi. Kirjutasin, et lootuse tapmine on suur kuritegu.

Mina arvan, et sõjaseisukorra kuulutamine oli suur löök poolakate vastu, sest äkitselt võeti ära lootus. Sõjaseisukord tõi Poolasse seisakuaja.

Puukko: Milosz läks järgmist korda Poolasse 1989, kui muutused idapoolses Euroopas olid juba käimas. 1992. aastal käis ta esmakordselt Leedus pärast poolt sajandit eemalolekut, 1995. aastal olime seal koos.

Pärast seda külastas Czeslaw mind Leedus, kus ma toona elasin, veel mitu korda. Czeslaw Miloszi soe suhtumine Leedusse ja leedulastesse ärgitas mõnda poolakat nimetama teda leedu luuletajaks.

Czeslaw Milosz: Jah, mõned arvavad nii. Kahjuks ma ei kirjuta leedu keeles. On tõsi, et olin kunagi Leedu kodanik, aga rahvust pole ma iialgi vahetanud. Olen poola luuletaja. Mõnele poolakale see ei meeldi, et ma pole sündinud Poolas, ja neile ei meeldi ka see, et ma suhtun eriti südamlikult ja heatahtlikult sellesse maasse, kus ma sündisin, ja seepärast nad räägivadki, et olen leedu luuletaja.


P. S. Paljudes Euroopa maades, sealhulgas Eestis, avaldatakse intervjuud ajalehtedes küsimus-vastus- põhimõttel. Soomes on intervjuude avaldamise tava teistsugune. Otsese küsimuse asemel kasutatakse iga vastuse ees omalaadset juhtlõiku. Eesti kombeid täpselt tundmata kirjutasin selle usutluse soomepäraselt. M. P.  

Tõlkinud Marti Aavik

Czesław Miłosz

30. juuni 1911 – 14. august 2004

1980. aastal sai ta Nobeli preemia.  

Poola keeles on ta avaldanud ligi paarkümmend luulekogu. Lisaks arvukalt proosa- ning esseekogumikke.

Eesti keeles on ilmunud tema esseede kogumik «Vangistatud mõistus» Hendrik Lindepuu tõlkes (Loomingu Raamatukogu 1999, nr 18/20), peale selle luulet ja esseid ajakirjades Looming ja Vikerkaar.

Tagasi üles