Varsti tõuseb päike

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Väliseestlanna Helga Nõu «Appi!» on kahtlemata tema julgeim sissevaade noorte ellu.

FOTO: Peeter Langovits

Nii lõpeb Helga Nõu viimane, novembris ilmunud noorsooromaan: «Appi!» Need sõnad lausub sõbrale romaani üks peategelasi Juss jaaniööl keskkooli lõpupeol Paunvere puhkekeskuses.




Minu jaoks sai see lause sümboli väärtuse, võtmaks kokku romaani positiivset, kasvatuslikku mõtet. See sümbollause haakus kaanepildiga ja tekitas ootamatuid kujutlusteseoseid: tütarlaps kaanel ongi Jussi õde Maili, kelle lemmikluuletus on soome-rootsi luuletaja Edith Södergrani «Ma igatsen maale, mida ei ole» ning kelle lapseunistused õnnelikust ja turvalisest tulevikust varisesid üksteise järel pihuks ja põrmuks.

Ülipõneva sündmustiku kesksed tegelased on õde-venda, 16-aastane Maili ja 17-aastane Juss, kes elavad Tallinnas ja kelle elu üheks tähtsamaks küsimuseks on armastus ja seks.

Nende senine elu muutub päevapealt, kui tuleb teade vanemate jäämisest Šveitsi Alpide suusaparadiisis lumelaviini alla. Juss tunneb süümepiina ja oma süüd ema õnnetuses ning otsustab kohe Alpidesse sõita.

Edasi järgneb tõeline sündmuste karussell: tegevuspaigad kanduvad mitmesse riiki, sündmustesse tulevad uued tegelased oma saladuste ja unistustega. Helga Nõu ei oleks Helga Nõu, kui ta ei tooks ka seekord sisse «võõrast sõna», süžeevälist teksti. Neid on õige mitmes kohas.

Iseäranis asjakohased on kaks kommentaari, mis annavad toimuva mõistmiseks lisavaatenurga. Pean silmas märkusi Alpide ja sealsete lumelaviinide ning armumise kui ajus käiva hormoonide biokeemilise möllu kohta. Sest süžeed käivitavat kaks vedru on just mäed ja armastus ning nendest põhjustatud rõõmud ja valud.

Öeldakse, et inimene mõtleb, jumal juhib. Inimene kui tilluke osa Suurest Olemisest ei saa loodusseadustega vastuollu minna, ta kas aktsepteerib neid või jääb hammasrataste vahele.

Alpide kommentaaris viidatakse ka meie kuulsale mägironijale Alar Sikule, kes selgitab, miks ta peab minema mägedesse, kuigi seal pole hea olla ja on ohtlik. Ta ütleb: «Aga inimene peab aeg-ajalt saama vintsutada, et mõista, kui hea siin on. Vaatan taas maailma hoopis teise pilguga.» Inimene, olgu ta noor või vana, tahab naudingute saamiseks riskida nagu need meie tegelased, kes Alpidesse läksid, või nagu juhtus Kaupoga, kes sai HI-viiruse.

Läbi ränkade katsumuste jõuavad taas eneseleidmiseni ka Maili ja Juss, kes hakkavad nüüd maailma teise pilguga nägema. Nüüd mõistab Maili, et sõber Kaupos on rohkem inimest kui ta tulevase lapse isas Everis. See, kuidas Juss tuli välja kriisist, on tunnustust vääriv ja pakub mõtlemis­ainet mõnelegi samas olukorras olijale.

Viimati ilmunud romaan on hüüumärgiga pealkirjas raamatusarja kolmas raamat. Eelmised olid «Pea suu!» (1983) ja «Tõmba uttu!» (2001). Selle teismeliste elu käsitleva triloogia pealkirjade võrdlus annab aimu nii nende sisust kui ka autori liikumisest elu süvitsi kujutamise suunas.

«Appi!» on kahtlemata Helga Nõu kõige julgem ja avameelsem sissevaade noorte ellu tema senises loomingus.

Uus raamat
Helga Nõu
«Appi!»
Atlex, 2008
264 lk

Tagasi üles