INTERVJUU ⟩ Edukas tänu läbikukkumisele
22. jaanuar 2019, 20:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mida tähendab, et mingi film on nii halb, et see on juba hea? See küsimus keerles mul peas, kui läksin Imelike Filmide Festivali raames kohtuma Greg Sesteroga – mehega, kes sai kuulsaks sellega, et mängis üht peategelast legendaarselt kehvas filmis, 2003. aasta linateoses «The Room».
Peaaegu 15 aastat tagasi ei vaadanud seda keegi: kuue miljoni eest tehtud film tegi kassat umbes 1800 dollarit. Nüüd on aga filmist saanud kultusteos, mida näidatakse eriseanssidel regulaarselt paljudes kinodes üle terve maailma. Saalitäied hõikavad dialoogi kaasa ning naudivad filmi ogarust täiesti siiralt. Sestero läheb ise sageli koos oma parima sõbra ning «The Roomi» ekstsentrilise looja Tommy Wiseauga nendele seanssidele kohale, et fännidega juttu ajada ja autogramme jagada.
«Kui see film välja tuli, ei uskunud ma, et see üldse kuhugi jõuab,» ütles Sestero, kui istusime Artise kino kohvikus maha. Ta tundus olevat natuke väsinud ja nohune. «Praegu elame ajal, mil mõnikord ei räägita ka näiteks pool aastat tagasi välja tulnud filmidest – teinekord ka täiesti headest – enam üldse. Nii et «The Roomi» fenomenist on üsna raske aru saada.»
Tõepoolest, tegemist on tõelise friigifilmiga: halb ja ometi ka lummav, sõnulseletamatu. Piinlik ja huvitav ühekorraga. Ajuti tekib seda vaadates tunne, et selle stsenaariumi on kirjutanud mõni tehisintellekt, kes üritab Hollywoodi draamat järele teha. Halva maitse põhi ületab ennast ning muundub siin millekski täiesti uueks. Isegi «The Roomi» vead tunduvad olevat kuidagi valesti tehtud.
Film räägib esmapilgul justkui lihtsa loo armukolmnurgast. Pankur Johnny (Wiseau) saab enne oma sünnipäeva teada, et tema kihlatu Lisa (Juliette Danielle) petab teda tema parima sõbra Markiga (Sestero). Sellele eelneb ja järgneb palju draamat. Filmi pealkiri viitab toale, milles enamik filmi dialoogi aset leiab. Kuid filmi jooksul astuvad sellest toast läbi ka kõikvõimalikud Johnny ja Lisa tuttavad, kellest enamiku seost peategelastega lähemalt ei selgitata. Mitte keegi ei käitu loogiliselt.
Kuid lõviosa «The Roomi» lummusest tuleneb selle autori Tommy Wiseau veidrusest ja kiiksudest. Peale selle, et ta ei oska kirjutada ega lavastada, pole tänaseni täpselt teada: 1) kust ta tegelikult pärit on (kindlasti mitte New Orleansist, nagu ta on ise väitnud), 2) kui vana ta on (enda sõnul oli ta «The Roomi» ajal kahekümnendates) ning 3) kust sai ta raha, et oma meistriteos ära teha.
Ma tean, et Greg Sestero ei reedaks elu sees oma sõbra saladusi, kuid ma ei saanud jätta kasutamata võimalust küsida, kas ta ise teab neid. Greg näis küsimusest ehmunud ja vaatas mind natuke pahaselt. «Enam-vähem,» ütles ta siis. Et siis kaks kolmest? «Midagi sellist…» vastas Sestero.
Kogu selle saaga teeb veel jaburamaks see, et Wiseau ise tahtis alguses luua tõsist ja liigutavat, sügavalt isiklikku draamat – midagi, mis oleks võrdväärne Tennessee Williamsi parimate teostega. Ta kulutas suurtes kogustes sedasama salapärast raha, et hoida «The Roomi» kinodes nii kaua, et seda saaks Oscaritele nomineerida – mõistagi edutult. Ent see kirg on päris. «Selge on see, et Tommy on omamoodi tegelane,» ütleb Sestero. «Esimese hooga näeb ta välja nagu piraadi ja rokkstaari segu, ent esmamulje on petlik. Temas on palju kirge, palju lapselikku entusiasmi.»
1964. aastal kirjutas kultuuriteoreetik Susan Sontag essees «Notes on «Camp»» selle esteetika kohta, et seda defineerib «tõsidus, aga tõsidus, mis läbi kukub». Teisisõnu, camp'is peab olema «täpselt õige segu liialdatust, fantastilisest, kirglikust ja naiivsest.» Ning täpselt nii «The Roomi» puhul ongi, kuna väidetavalt leiab Tommy Wiseau senini, et «The Room» on suurepärane film, ehkki nüüd ei ole tal midagi selle vastu, kui publik võtab seda huumoriga ja naerab tema repliikide peale saalis.
Algse taotluse järgi pidi «The Room» olema tõsine ja liigutav, sügavalt isiklik draama – midagi, mis oleks võrdväärne Tennessee Williamsi parimate teostega.
Tema sõber ja kaasteeline arvas aga kohe algusest peale, et nende tehtud film on kummaline, ehkki piinlikkust ta selle teose pärast ei tunne. «The Roomi» tekkelugu oli lihtsalt veel veidram kui film ise ning Sestero sai sellest aru. Aastaid pärast tulevase «kõige parema halva filmi» tegemist otsustas ta oma kogemused kaante vahele panna – raamatu pealkirjaks sai «The Disaster Artist».
Osaliselt just Sestero raamatu tõttu hakkaski «The Roomi» populaarsus tõusma ning aastal 2017 linastus kinodes Sestero raamatu ekraniseering, mida pärjati hiljem mitme auhinnaga. Hea film halva filmi tegemisest, mis üritab mõista mõistmatut. «The Disaster Artisti» lavastaja James Franco mängis ise kultuslikku Wiseaud – jäljendades ekstsentrilise filmitegija ebamäärast aktsenti ja manerisme hirmuäratava täpsusega – ning Sestero rolli mängis lavastaja vend Dave Franco. Tõelisele Greg Sesterole tema raamatu ja kogemuste põhjal tehtud film meeldis: «Gregi tegelane on filmis ehk natukene rohkem optimistlik ja naiivsem kui mina, aga selle loo raames see toimis.»
Eestis käis Sestero selleks, et promoda oma uut filmi «Best F(r)iends», mille ta kirjutas spetsiaalselt oma sõbrale: «Ma mõtlesin, et oleks lahe kirjutada film, kus Tommy mängiks karakterit, mis talle sobiks ja mis tooks välja tema tugevused. Mitte pankurit või romantilist peaosa nagu «The Roomis», kus kõik tema üle naersid, vaid hoopis matusekorraldajat. Nüüd sa mõistad teda ja naerad temaga koos.»
Tegu on sünge neo-noir'i filmiga, mis peaks Sestero sõnul sarnanema selliste filmidega nagu «Ohtlik sõit» (2011) või «Öö kutse» (2014). Mõlemad osad näivad treilerite põhjal aga mõnevõrra imelikud välja. Kui tõsiselt Sestero oma filmi tegi? Arvestades seda, milline saatus «The Roomi» tabas, ei ole ma päris kindel, kas seekord üritati meelega teha friigifilmi või mitte. «Neid asju ei saa tegelikult kunagi plaanida, need lihtsalt juhtuvad,» ütles Greg mulle, kui ma talt selle kohta küsisin. «Neid asju otsustab publik. Me proovisime lihtsalt teha midagi täiesti originaalset. Sa ei saa korrata «The Roomi». Pole mõtet üritada teha nimme halba filmi. Peab olema lihtsalt nägemus.»
«Best F(r)iends» on kahes osas, umbes nagu Quentin Tarantino «Kill Bill» (2003–2004), ehkki viimast pole Greg ise näinud: «Ma kirjutasin stsenaariumi nelja päevaga ja siis me läksime ja tegime selle ära.» Ent filmides sai Sestero aga õige pea aru, et materjali on lihtsalt nii palju, et see tuleb kaheks lõigata. See teda ei morjendanud. «Filmi kaks poolt on ka tonaalselt teineteisest nii erinevad, et mulle tundus, et publikule oleks ka tegelikult parem kogemus, kui need kaks osa teineteisest eraldada.»
Panin kohe tähele, kuidas Sestero elavnes silmanähtavalt, kui jutt läks tema enda kirjutatud uuele filmile, ehkki mind ennast huvitas see teos vähem. Terve intervjuu vältel näis mulle, et Sestero on oma kuulsuse pärast natuke kurb. Tõepoolest, võib ju tüütu olla, kui kõik tahavad sinuga rääkida mingist möödunud asjast, ja ilmselt on veider olla kuulus teose pärast, mis on su enda meelest halb. Samas meeldib ka mulle «The Room» ning seda ümbritsev kultus pakub kõigile huvi. Nii et midagi selles ikkagi on.
Kui me pärast intervjuud fotot hakkasime tegema, ütles Greg: «Üks hetk, siin on valgus imelik!» ning astus paar sammu kõrvale, et paremini pildile jääda. Nii et ilmselt talle siiski kuulsus meeldib.