«Kunstil peab olema müüdi võime, ta ei tohiks tegelikkusega kaasa lohiseda»
intervjuu Rein Veidemanniga

Rein Veidemann oma romaani «Piimaring» esitlusel Tallinnas 14. detsembril 2018.

FOTO: Eero Vabamägi

Rein Veidemann, kes on laiemale avalikkusele olnud aastakümneid tuntud eelkõige kui kirjandusteadlane, pedagoog, poliitik, esseist ja kirjanduskriitik, on hakanud viimasel ajal ennast üha aktiivsemalt teostama kirjanikuna. Äsja ilmus temalt romaan «Piimaring», mis kuulub ühte triloogiasse koos teostega «Lastekodu» (2003) ja «Tund enne igavikku» (2012). Ühtlasi on Veidemann avaldanud kolmest iseseisvast novellist koosneva lühiromaani «Arkaadia öö» (2014) ning luulekogumiku «Lausungid ja pausid» (2016).

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Sajandivahetuse paiku külastasin Tartu Ülikooli semiootika- ja filosoofiatudengina teie loengusarja «Kirjanduse filosoofia». Sealt on jäänud muuhulgas meelde teie teemaväliselt auditooriumiga jagatud lootus lektoritöölt peagi pensionile pääseda ning hakata rahus raamatuid kirjutama. Kas see lootus on nüüdseks täielikult täitunud?

Sajandivahetuseks oli mul ilmunud seitse raamatut, kuus artikli- ja esseekogu ning monograafia «Kriitikakunst». Emeriteerumisele ma ei mõelnud. Tartu Ülikooli kirjandusprofessuurile järgnes professuur Tallinna Ülikoolis. Aga, jah, romaaniteoks valmistusin siis juba hoolega ning võisin tõepoolest õhata: «Leiaks ometi võimalust segamatult pühenduda nn omaloomingule!»

2003. aasta kevadel oli mul ülikoolist sabatisemester ning võimalus veeta kuu aega Itaalias Mazzano loomemajas. Siis saingi täielikult romaani kirjutamisele pühenduda. See küsimus «raamatukirjutamise rahust» on minu temperamendi puhul kahe otsaga. Ühelt poolt otsid kogu aeg seda rahuaega, teiselt poolt n-ö elukutselise lugejana, kirjanduskriitikuna jagad end arvustustele, esseedele, esinemistele konverentsidel või pidulikel kõnekoosolekutel.

Esikromaani avaldasite 57-aastaselt, debüütluulekogu 70-aastaselt...

Võiks ju öelda: hiline küpsemine. Luuletusi olen küll kirjutanud keskkooliajast, 1964. aastast peale, luuledebüüt oli ajakirjas Noorus 1968. aastal. 1970ndate algul ilmus minu luuletusi ülikoolilehes üksjagu. Eks mind painas ka pikalt tol ajal levinud ütlemine teatri- ja muusikakriitikute kohta, et kriitikuteks hakkavad läbikukkunud või loomevõimetud näitlejad ja muusikud. Tahtsin tõestada, et olen võimeline ka ilukirjanduslikuks fiktsiooniks.

Tagasi üles