Vastandite vampiirlik embus

Tommy Cash ja Rick Owens oma ühisnäituse "Süütud ja neetud" avamisel.

FOTO: Konstantin Sednev

Võib muidugi öelda, et Tommy Cashi ja Rick Owensi ühisnäituse nimi «Süütud ja neetud» on lihtsalt riimuv sõnakõlks ja slogan. Võib samas ka ära tunda, kuidas siia on siiski peidetud veel midagi. Nimelt kõneldakse meile justkui muinaslugu kahest äärmusest, mis teineteisega lõikudes tõusevad kõrgemale keskmisest, tavalisest ja argisest.

See on eriti popkultuuris levinud lugu, trotslikult korduv arhetüüp. Ühelt poolt astub meie ette brutaalne, füüsiline, toorelt ekstaatiline ja proletaarne impulss. Teisalt näitab end aristokraatlik alge: kalkuleeritud, jahe ja distantseeritud.

Tommy Cash on neist esimene ja Rick Owens teine. Nad on mõlemad sündinud 18. novembril, aga 30-aastase vahega. Cash on Eesti nn post-soviet-räppar, kelle taust asub tema enese sõnul kusagil Kopli liinide tumedamates allhoovustes. Owens on katoliikliku kasvatuse saanud ameeriklane, kes on jõudnud Californiast Pariisi kaudu rahvusvahelisse moeeliiti. Biograafilisest korrektsusest samas ei piisa. Mõlemad on midagi veel ja sellel näitusel Kumu viiendal korrusel aetakse mingeid muid asju. Mõneti koos, mõneti mitte. See nõuaks selgitust.

Tommy Cashi ja Rick Owensi näituse "Süütud ja neetud" avamine, Kumus, 2. mail.

FOTO: Joakim Klementi

Cashi ja Owensi kohtumine pole tingimata mingi vastandite ühtsus, pole kindlasti mitte sümbioos ja süntees. Tõsi, Owens on konstrueerinud pildirea Cashi laulule «Mona Lisa» ja ühes saalis on näha mõlemaid vastastikuses vulgaarses embuses kujutav skulptuurigrupp. Aga asja tuum on ikkagi hoopis selles, et kumbki on ja peabki olema teineteisest eraldi.

Kumbki defineerib iseennast ja näitab siis ehk teise kaudu seda, mis tal endal puudub. Omal moel on see igatsussuhe, eraldatuse äratundmine. Ja ainus õige sõnastus selle näituse tarvis kõlaks «mis oleks, kui?» Kuid õige mitmes mõttes on see igatsus samas erootiline – nimelt selles tähenduses nagu vampiirlik verepilastus on erootiline.

Cashi ihaldusmehhanismid ise on toored ja praktilised oma kirglikkuselt, kuid samas väga kaalutletud ja kunstipärased oma ambitsioonidelt. Tema muusikaga pole näitusel otseselt kuigi palju pistmist, aga selle tundmisest oleks kasu. Tema loodud mastaapsed poplaulud on kindlasti noortekultuuri mõttes funktsionaalsed, tema räppimine funky ja juurtega urbanistlikus realismis; kõneviisilt kineetiline ja pidurdamatu.

"Tommy Cash & Rick Owens. Süütud ja neetud".

FOTO: Joakim Klementi

Kuid see rentslijuurte imago on lihtsustus ja piirang ning on näha, kuidas Cash soovib endale mingeid mõõtmeid juurde. Nii paljud Eesti poplauljad on tahtnud olla kuulsad ja edukad ja ilmselt ka rikkad. Aga Cash on kontseptuaalsem – ta tahab olla staar, kes poleks mitte tõhusalt cool, vaid külma läikega, halastamatu ja omas täiuses elutu.

Cashi ihaldusmehhanismid ise on toored ja praktilised oma kirglikkuselt, kuid samas väga kaalutletud ja kunstipärased oma ambitsioonidelt.

Või ütleme nii: tema eesmärk pole mitte lihtsalt olla märgatud – iga bänd ja artist soovib seda –, vaid olla ka vaadatud ja imetletud. Nimelt selle jaoks on Rick Owens talle fantaasiana vajalik. Tundub, et Cashi kiindumus tema kunsti on omamoodi valmisolek oma loomuliku mina ja orgaanilise keha salgamiseks. Tuleb loobuda sellest, mis on su sees. See hoiab sind ainult tagasi – tõeline oled sa ikkagi oma pealispindsuse kaudu.

Rick Owensi väljapanek asub Cashi omast parasjagu eemal ja tema meeleolu on midagi muud. Tegelikult tundub, et ta justkui ei vastakski Cashile kuidagi. Tema kujundatud kostüümid on filigraansed oma detailides ja toonides. Kui neisse kaua vaadata, on nad selles osas informatiivsed, kuid mitte ekspressiivsed. Neis on futuristlikku joont, kuid mitte midagi utoopilist. Ma adusin tema ideid paremini, kui taipasin, et ka mannekeenid on osa kogu lavastusest. Või täpsemalt öeldes luges see, kuidas Owens loojana neid vaatas. Juustega varjatud või kapuutsidesse peidetud näod lasid aimata, et Owens ise justkui tõrjuks oma kunsti, hoiaks teda enesest eemal, nähtamatu, kuid tajutava piiri taga nukras luksuses.

Tommy Cashi ja Rick Owensi näituse "Süütud ja neetud" avamine, Kumus, 2. mail.

FOTO: Joakim Klementi

Tommy Cash & Rick Owens. "Süütud ja neetud".

FOTO: Joakim Klementi

Võib öelda, et Owensi kunst on dehumaniseeriv, kuid omamoodi on see päästeoperatsioon – sihiga asendada lihalik piiratus esteetiliselt puhtaga. Ma kujutan ette teda loomas mingit hüperreaalset monumenti näiteks sellisele teemale nagu «häbi» – kogu selle tundega kaasnev kehaline kannatus tarduks ja võtaks puhtalt kunstipärased raamid. Me ei tea, kes seda häbi tunneb ja mida ta läbi elab. Me näeme ainult seda tunnet ennast allajoonitud kujul.

Või siis teema, mis puutuks just Tommy Cashi isikusse – nimelt popkultuuri alternatiivsete vormide sisse peitunud salajane ebaloomulikkus, isegi perverssus. Kellegi teise käes võiks see tähendada toorest ja ilustamata naturalismi, lärmakat maskide rebimist. Kuid Owens oskaks luua Cashist nende kujuteldavas koostöös mitte lihtsalt staari, vaid langenud, tõrjutud, äratõugatud staari. Kuidas sellest mitte unistada?

Owensi kunst on dehumaniseeriv, kuid omamoodi on see päästeoperatsioon – sihiga asendada lihalik piiratus esteetiliselt puhtaga.

On raskem öelda, miks peaks Owensil vaja minema Tommy Cashi. Cash ise on talle eraldatud ruumis kohati enam-vähem sirgjooneliselt lapsik, siis jälle lausa kiuslikult ja tülinorivalt bling. Parimal juhul on ta karneval, halvimal juhul kujutab ennast rasedana ning ootab reaktsiooni, mida vähemalt minu puhul eriti ei tule. Samas tunnen ma ära, et kullast ratastool ja kargud on mingitmoodi erilised märgid millestki olulisest, aga ma ei oska öelda, millest täpselt. Aga ilmselt ei olegi asi selles, millist kunsti Tommy Cash teeb. Pigem tuleb ära tunda, milline kunstiteos temast enesest tõotaks tulla. Owensi suretava pilgu jaoks võiks ta olla materjal, mille püsimatu elujõud januneb muutumise ja teisenemise järele.

Tommy Cashi ja Rick Owensi näituse avamine Kumus.

FOTO: Konstantin Sednev/Postimees/Scanpix

Näide Tommy Cashi teostest.

FOTO: Konstantin Sednev/Postimees/Scanpix

Tommy Cash & Rick Owens. "Süütud ja neetud".

FOTO: Joakim Klementi

Tegelikult, mis siin salata, on see kõik jah nagu ühes vampiiriloos. Vananev aristokraat nakatab deemonliku suudlusega oma «ohvri» ning kuigi too inimlikus mõttes sureb, elab ta aristokraatlikus poosis igavesti edasi. Siin pole kiindumust ja ka vastupanu on ainult rituaalne. Popkultuur on tulvil just seesuguseid kaunikujulisi valesid nagu see lugu, aga just selles ongi asja iva – sa võid alati proovida olla see, kes sa päriselt ei ole. Ning eriti vähe hoolida sellest, mis kõigile ühtviisi terve ja tuttav ja normaalne.

ARVUSTUS

Tommy Cash ja Rick Owens, «Süütud ja neetud»

Kuraator Kati Ilves

Kumu kunstimuuseumis 15. septembrini

Tagasi üles