Näidendeid on palju vaja, romaane jõuab veel sada aastat lugeda

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Andrus Kivirähk

FOTO: Priit Simson

Seekord näitekirjaniku nahas Andrus Kivirähk räägib Eva Kübarale Voldemari-nimelisest näidendikogumikust, uutest plaanidest seoses koerasuuruse meriseaga ja sellest, kuidas boheem on maru igav olla.



Äsja lõppes VAT Teatris «Ingel, ingel, vii mind taeva» proov, mis on ka teie detsembrikuus ilmunud näidendikogus «Voldemar». Kas näidendi mõte tuli teil endal või VAT Teatril?

See oli tegelikult Katariina Laugu ettepanek, et ma kirjutaksin talle ühe näidendi, kus tal oleks suur roll. Päris monotükki ei tulnud, aga tuli selline kahe inimese tükk, mis minu meelest ongi huvitavam. Muidugi, ega Katariinal ei olnud mingit ideed, millest see tükk peaks rääkima, nii et selles mõttes ma pidin kõik ise välja nuputama.

Ja kuna Katariina on VAT Teatri näitleja, siis oli ka kindel, et siin see tuleb ja lavastab Aare Toika, ning kuna VATis pole Katariinast vanemat näitlejat, siis palusime mehe rolli mängima Marko Matvere.

Miks selline teemavalik: vangivalvur ja noor naine?


See lugu on tüdrukust, kommunistist, kes 1924. aastal eluks ajaks vangi mõistetakse. Algtõuge tuli sellest, et hakati tegema filmi «Detsembrikuumus». Siis ma kord viibisin mingis seltskonnas, kus sai arutatud, et sellest filmist tuleb kahtlemata midagi väga patriootilist, mis keskendub just nendele tublidele Eesti ohvitseridele ja sõduritele, kes mässu maha surusid, aga tegelikult oleks ju väga huvitav teada saada, mis toimus vastaspoole peas.

Et see oli siis teie mäss «Detsembrikuumuse» vastu?

Ei, mitte mäss. Väga hea, et mõlemad on olemas, aga minu jaoks ei ole niivõrd huvitavad mitte need n-ö õigel poolel olijate motiivid, vaid inimesed, kes tahtsid kukutada Eesti riiki, kellest paljud mõisteti eluks ajaks vangi ja siis 1938. aastal amnestiaga vabastati. Võib-olla oleks nende inimeste hilisem saatus olnud teistsugune, kui neid poleks eluks ajaks vangi mõistetud. See on suur moraal-ne šokk ja on ju üsna selge, et selline inimene ei suuda Eesti Vabariiki armastada, ja kui ta lahti saab, siis maksab kätte. Nii nad 1940. aastal tegidki.

Kuidas te seda materjali kogusite? Kas tegelastel on ka mingid prototüübid?

Ei ole tegelikult. Põhimõtteliselt oli muidugi Olga Lauristini elus samamoodi, et ta pandi väga noorelt vangi ja hiljem sai lahti, aga ma ei kavatsenud kirjutada näidendit Olga Lauristinist. Maria on ikka täiesti fiktiivne persoon, ma, vastupidi, lausa vältisin Olga Lauristini intervjuude lugemist, et mitte tegeleda tema isikuga.

Aga ajaloodokumente uurisite?

Jah, ma üritasin enda jaoks selgeks teha mässu tausta, kohtuprotsessi ja elu tollases vanglas, aga ega see pole ajalooline näidend. Ma ei ole detailides üldse täpne, näiteks vangid ei olnud sel ajal üksikkongides, alati oli koos mitu naist, aga minul oli vaja, et tekiks suhe kahe inimese vahel, seega ei saanud kongis olla karja naisi. See on ikkagi ilukirjandus.

Kuidas te n-ö vastaspoole «Detsembrikuumusega» rahule jäite?

See on selline seiklusfilm, mis seal ikka. Häbi ei olnud.

Paljud teie näidendid põhinevad dokumentaalsel alusmaterjalil. Kui palju te enne istute raamatukogus või arhiivides?

«Voldemari» puhul ma muidugi istusin, käisin Tartus ja lugesin Panso päevikuid. Nüüd on muidugi kõigil hirmus lihtne, lähevad poodi ja ostavad raamatu, aga mina pidin dešifreerima veel neid käsikirjalisi päevikuid, mis oli samas muidugi väga huvitav ja seda intiimsem suhe mul Pansoga tekkis.

Kui on ikka selline tükk, mis nõuab eeltööd arhiivides, siis ma teen seda suure rõõmuga. Mulle meeldib väga otsida detaile ja ammu unustatud faktikesi.

«Voldemari» puhul on Auri Jürna teile Sirbis ette heitnud, et olete käsitlenud Panso isikust väga väikest tahku ning kujutanud pigem ajastu sotsiaal-poliitilist olukorda.

See on küll pahasti, kui Auri Jürna rahul ei ole... Minu jaoks oli oluline noor Panso, kes oli päeviku pidamise ajal minuvanune ja minust nooremgi, ja tema eneseteostus ajal, mil ennast teostada on raske ja lihtne on surma saada, ennast põhja juua või mingil muul moel orbiidilt kaduda. Ning see hirm, et äkki ma ei suuda ennast realiseerida, on tegelikult paljudele tuttav. Stalini aeg oli selline ajastu, kus poliitika lihtsalt ronis iga inimese ellu. Kõiv on vist kunagi kirjutanud, et kõigil tol ajal elanud inimestel on mälestusi aastatest 1940 ja 1949. Nendest aastatest ei pääse.

Mina tahtsin kirjutada noorest Pansost, kes pole saanud veel klassikuks, vaid on noor teatrikoolitudeng, lõbus napsivend ja poiss, kes alles otsib ennast, aga samas teab, et ta on paljuks võimeline.

Miks valisite sellise topeltmängu vormi, mäng mängus?

Ma ei tea, see tundus kuidagi lahedam. Peale selle on Panso päevikus tohutult tegelasi ja ma kindlasti ei tahtnud sellist massitükki, kus on mingi 20 näitlejat hõivatud. Mida vähem näitlejaid, seda parem, sest siis keskendub igaüks rohkem oma rollile ja pole seda, et näitleja peab lava taga mitu tundi passima, et tulla viieks minutiks lavale kahte lauset ütlema. See demoraliseerib inimest. Mulle meeldib, kui näitleja tuleb lavale, on seal tüki lõpuni ja tal on kogu aeg midagi teha.

Sellest siis ka õhtujuhi väga mitmetahuline roll Tuglase tükis «Keiserlik kokk»?


Selle tüki ma kirjutasin mingis mõttes commedia dell’arte laadis, kus areeni keskel on üks konferansjee, kes nagu tsirkuses lükkab loomi, akrobaate ja kloune lavale, ja kui vahepeal on vaja mängida mõnda väikest kõrvalrolli, siis mängib selle ka ära. On õhtu peremees, kes juhib ja sätib kõike. Omamoodi jumal.

Miks näidendikogumiku pealkirjaks just «Voldemar» sai?


See on kõige tuntum näidend ja saanud ka preemiaid ja üldse mulle väga südamelähedane. Päevikute lugemine puges mulle väga hinge ja ma elasin Vollile tõesti südamest kaasa. Samuti oli lavastusprotsess väga meeldiv, ma tegin esimest korda koostööd Merle Karusooga ja meil klappis hästi.

Kas Merle Karusoo tegi ka teksti parandusi? Tema on ju tuntud kui dokumentalistlikuma suuna esindaja.

Jah, seda küll, kuid samas on ta ka hästi autoritruu lavastaja, nii et kui ta võtab juba valmis tüki, siis on lugu vastupidi. Ma pole kunagi varem näinud, et tehakse sellisid puhtaid tekstiproove, kus näitlejad esitavad teksti peast ja parandatakse iga väiksemat kui täheviga. Nii et sisulises mõttes ei teinud ta ühtegi parandust. Mulle väga meeldis ja ma usun, et Merlele ka, ega ta minult muidu uut tükki ei tellinud, jaanuari lõpul hakkavad proovid pihta.

Mis see uus tükk on?

Selle nimi on «Vombat» ja see on siis n-ö seemneks järgmisele näidendikogumikule. Seal ei ole ühtki ajaloolist isikut, see on lihtsalt üks lugu tänapäeva eesti perekonnast. Ma ei viitsi ümber jutustada.

Midagi «Eesti matuse» taolist siis?

Ei ole päris. Tal on mingi hästi hämar ja kaudne seos Ibseni «Metspardiga». Nagu Ibsenil elab metspart pööningul, siis selles peres elab saunas vombat, kes on teatavasti Austraalia kukkurloom. Selline umbes koerasuurune merisiga, keda ma olen ise küll ainult pildi pealt näinud.

Kas iga kord, kui mõni teie näidend tuleb lavastamisele, istute ise absoluutselt kõigis proovides?

Päris mitte, sest näiteks Tallinnast välja ma ei jaksa eriti minna, aga kui vähegi võimalik, siis küll.

Filmides üldiselt stsenaristi platsile ei lubata ja ka näidendi autorid vist ei istu eriti tihti saalis. Mingil hetkel tuleb oma tööle ikka kriips alla tõmmata.

Näidendi autorite puhul on küll tavaliselt see probleem, et nad on kas surnud või siis elavad välismaal. Minu meelest on see üliloomulik, et autor lavastuse sünni juures viibib.

Mis teie roll proovisaalis konkreetselt on?

Eks ma üritan olla midagi lavastaja assistendi või konsultandi moodi. Tüki teeb valmis loomulikult ikka lavastaja, aga aeg-ajalt võin ju ka mina mõne märkuse öelda. Oluline on, et autor ei kehastuks mingiks kuningaks, kes arvab, et lavastaja ja näitlejad on tema teenrid, kes tema geniaalset vaimusünnitist peavad võimalikult täpselt lavale kandma. Sellise suhtumisega pole tõesti mõtet proovi minna, siis sa ainult segad. Autor on proovis ikkagi selleks, et näitlejaid ja lavastajat aidata. Eesmärk on ju ühine – teha võimalikult hea lavastus.

Kas raginaks ka vahel läheb?

Ei, mitte mingil juhul. Seda ei tohi lubada.

Et te ikkagi siis taandate ennast?


Jah, aga kui on ikka väga põhimõtteline asi, siis tuleb väga delikaatselt leida viis, kuidas öelda seda nii, et lavastajale tunduks, et see on ta enda idee. Väga põhimõttelistes asjades ei tohi järele anda, aga ega sa ei annagi oma tükki inimesele, kellega sul on maailmavaateline erinevus.

Te olete ka öelnud, et näidendite kirjutamine ja selle eest saadud tunnustus on teile olulisem kui näiteks romaanide eest saadud tunnustus.

Einoh, tunnustus on alati tore, aga mulle lihtsalt meeldib näidendeid rohkem kirjutada kui romaane. Romaani kirjutamine on raske töö ja neid ei ole nii palju vaja.

Näidendeid on palju vaja?

Näidendeid on palju vaja, teatrid ju kogu aeg töötavad ja aina tellivad. Romaani on aega veel sada aastat lugeda.

Rohkem meeldib dialoogi konstrueerida?

Ma arvan küll, et see on ka selles kinni. Näidendid on ka lühemad ja ma olen kannatamatu ja ei viitsi neid pikki asju kirjutada. Tahan rutem valmis saada.

Pikad kirjeldused pole teie rida?

Tagumik väsib ära, kui kuude kaupa arvuti taga istuda ja ühte asja kirjutada.

Kust tulevad teie näidendite need tegelased, kes ei ole selgelt identifitseeritavad ajaloolised isikud? Kas võtate nad elust või on nad täiesti välja mõeldud?

Need ma ikka mõtlen välja. Võib-olla on mul enda teada ka mõned prototüübid, aga ega ma neid eriti välja ei käi, võib-olla lavastajale ütlen, keda ma umbes olen mõelnud.

Kas panete enne kirjutamist ka struktuuri paberile, kus kirjas, kus on kulminatsioon ja kus pöördekohad?

Ma ei tea, kas ma paberile panen, näidend pole nii pikk, nii et püsib ikka meeles, kuhu ma tahan välja jõuda. Aga loomulikult ma ikka tean, kui kirjutama hakkan, kuidas esimene vaatus lõpeb ja mis kuskil toimub. Romaani puhul tuleb muidugi teha mingi kava.

Sellist enesetapjalikku stiili, et hakkate kuskilt pihta ja vaatate, kuhu välja jõuate, te ei harrasta?

Sel pole mõtet, mis sa ikka lolli mängid, midagi niikuinii ei tule välja. See on ikka mõtestatud tegevus, mitte mingi joovastuse hetkel kirja pandud suvaline tekst.

Näidendite ideed on teil enne peas olemas ja siis tuleb tahtmine need paberile panna, või on nii, et teater tellib ja siis tuleb mõtlema hakata, et millest kirjutada?

Selles «Voldemari» kogumikus on küll kõik näidendid miskitpidi tellitud. Kui tellitakse, siis pead tegema nii, et sa ka ise tahaksid seda ikka teha. Pead leidma mingi oma konksu. Teater ongi ju tellimise asi, näitlejad on ju ka tellitud. Kirjutatakse seina peale, et sina mängid Hamletit, ja siis peab selle tellimuse täitma.

Mulle tundub, et see on tänapäeva näitekirjanduses väga levinud müütide lõhkumine – möödunud aastal olid «Koidula veri», «Sigma Tau – C 705», «Ruja», mis kõik tegelesid mingis mõttes suurte ja levinud müütide dekonstrueerimisega.

Ma ei tea, kas nad neid lõhuvad, aga vaatavad jah natuke teise nurga alt. Arvan, et asi on pigem selles, et tuntud persoone on alati mingis mõttes lihtsam kasutada – nagu võidujooksjal on pakud, millest ära tõugata, on ka dramaturgil mingi materjal ette antud, mida kasutada, ei pea kõike algusest lõpuni välja mõtlema. Mulle väga meeldib, kui mul on ees mingi sõrestik, mille vahele siis oma fantaasia abil lugu valmis puhuda.

Urmas Vadi näidendid on minu arvates teie omadega veidi sarnased, kuigi hullu fantaasialendu on Vadil muidugi rohkem.

Vadi ajab jah absurdsemaks selle asja. Kas me oleme sarnased? Nojah, võib-olla tõesti veidi sarnasemad kui näiteks mina ja Kitzberg.

Teid on võrreldud ka Oskar Lutsuga.

No jah, temaga ühendab meid vist rohkem see humoristi-vestekirjaniku ampluaa.

Meeldib teile see tiitel «humorist»?

See on väga haruldane tiitel, Eestis on väga vähe neid inimesi, kes võivad seda kasutada – kahe käe sõrmedel lugedes jääb sõrmi üle. Nii et miks mitte, meeldib küll.

Pigem hea humorist kui hea näitekirjanik?

Ma arvan, et ma olen mõlemat. Näitekirjanik ei pea loobuma humoristi tiitlist. Kuigi ma olen viimasel ajal harva praktiseeriv humorist, oma huumorilehekülge mul ajalehes enam pole.

Jääb mulje, et teie olete selline mõistlik kunstiinimene, et iga päev sunnite ennast paar tundi kirjutama.

Ei no kus ma kirjutan paar tundi, praegu ma näiteks käin iga päev siin teatriproovis ja ei kirjuta üldse.

Aga ajal, mil proove ei ole.


Ma kirjutan siis, kui vaja on, ega ma niisama ei kirjuta.

Teie raamatumüügist saadav tulu ju lubaks teil nautida ka boheemlaslikku kunstiinimese põlve, kus tuleks ainult oodata, millal muusa uksele koputab.

See on jälle igav ju. Ega ma ei tee midagi vastumeelset. Päevalehte kord nädalas üks lugu kirjutada ja käia raadios sõber Juurega lobisemas, see ei ole ju mingi vaev. Miks ma pean sellest loobuma?

Autot ja lube teil pole?

Ei ole ja ei tule. Ma põhimõtteliselt ei taha, autosid on niigi liiga palju.

Suveteatri etendustele on ju nii väga keeruline pääseda.

Kui ma ei pääse, siis ma ei lähe. Ega inimene ei pea kõiki asju nägema. Kui inimesed on otsustanud soos mängida, siis palju edu.

Vaatasin, et 2007. aastal on keskraamatukogus kõige laenutatumad raamatud teie teosed «Rehepapp» ja «Mees, kes teadis ussisõnu» ning nende järel kohe Erik Tohvri «Peeglikillud». Kas olete ka ise Tohvrit lugenud?


Ma ei ole lugenud, nii et ei oska põhjendada. Las inimesed loevad, mis nad tahavad. Mitte üldse Tohvrist rääkides, aga ma olen ammu aru saanud, et see, kui inimene kiidab sinu mingit näidendit või tükki, siis ei tähenda see, et ta järgmisel hetkel ei võiks kiita mingit tohutut jama, mis on talle ka meeldinud. Publiku kiitus on väga vaieldav.

Apollo müügiedetabelite tipp ei ole teile oluline?

No kui keegi ei loeks, siis ilmselt oleksin ma kurb küll. Siis tuleks kibestumine. Muidugi on tore, kui sa oled tipus, aga seal on ka erinevad asjad, näiteks tõesti toredad Mihkel Raua ja Mari Tarandi raamatud, aga samas ka mingid kokaraamatud.

Kelle arvamus teile tõeliselt loeb?

Ikka sõprade ja tuttavate. Ja suur tunnustus on see, kui mõni hea lavastaja või näitleja pöördub minu poole ja ütleb, et ta tahaks väga minuga koos töötada.

Miks te religiooni vastu sõdite?

Pigem kiriku, mis on minu arust mõttetu organisatsioon. Pühakirjas pole tegelikult mingit kirikut olemas, kogu see süsteem ja rituaalid on vaimulike endi poolt enda tähtsaks tegemiseks välja nuputatud. See, kui inimene millessegi usub, nagu näiteks lapsed usuvad päkapikkudesse, see on armas, aga kohe, kui ilmub mingi organisatsioon, kes häbi tundmata ütleb, et tema esindabki päkapikke ja ainult tema kaudu käib suhtlemine päkapikkudega, siis muutub asi võikaks.

Kas päkapikud pole tihti mitte need, kes vahendavad suhtlust jõuluvanaga?

Päkapikkude ja jõuluvana probleem on muidugi terav, aga õnneks on nad kõik fantaasiaolendid, erinevalt kirikuõpetajatest, kes on kahjuks päriselt olemas. Kui inimene usub millessegi, siis uskugu, sinna vahele ei ole vaja mingit seltskonda, kes tahab lihtsalt olla võimul ja omada mingeid hoobasid ühiskonna mõjutamiseks.

Äkki siis sobiks teile maausk, seal käiakse otse hiies jumalusi kummardamas.

Ei, mul pole ka kristluse vastu midagi, aga läbi kristluse ajaloo on olnud nii, et usklikud on püüdnud suhelda otse oma jumalaga, ilma vigurdamata, katsunud igati pääseda ametliku kiriku haardest, ja siis nad on taas vägisi raamidesse pressitud. Maausk või islam või kristlus, sel pole vahet, aga ma jälestan preestrite kihti.

Kas te ise suhtlete jumalaga?

Ei, ma ise olen veendunud ateist.

Millise raamatu lugemine teil praegu pooleli on?

Roger Osborne’i «Tsivilisatsiooni» just lõpetasin ja nüüd tõin Varrakust uue raamatu, «Hannibali», see räägib Peeter Suure moorlasest.

Raamat

Andrus Kivirähk
«Voldemar»
Eesti Keele Sihtasutus, 2008
328 lk

Sisaldab näidendeid:
«Sürrealistid»
«Voldemar»
«Üks udune päev»
«Uljas neitsi»
«Keiserlik kokk»
«Ingel, ingel, vii mind taeva»

Tagasi üles