Tiit Palu teeks teatritest kultuurimajad

Pärnu on muutunud umbsemaks, kahetseb Tiit Palu. See ei käi kohviku Supelsaksad kohta, kus sünnib ka see intervjuu. Foto: Liis Treimann

Aasta algusest ei tööta Tiit Palu enam Pärnu teatri Endla pealavastajana. Põhjuseks soov mitte osaleda sellise teatri tegemisel, mille ainus eesmärk on teenida raha liiga suure hoone ülalpidamiseks. «Iga lavastus on muutunud teatri päästeprojektiks,» nagu ta ise ütleb.

Kultuuriministeeriumi soovil on Endla muutumas sihtasutuseks, mille omanike ringi kuuluksid lisaks riigile ka Pärnu linn ja Paikuse vald. Seitse ja pool aastat Endla teatris pealavastaja ametit pidanud Tiit Palu kiidab ministeeriumi soovi tegeleda teatrite probleemidega. Kuid kui Endla muutmine sihtasutuseks on vaid vormiline ja sellega ei kaasne sisulisi muudatusi, on see Palu meelest vaid vastutuse veeretamine, mis võib teatrile anda surmahoobi.

Samas nendib ta, et praeguses olukorras on igasugune tegevus parem kui tegevusetus. «Ses mõttes vaatan lootusrikkalt Langi suunas. Kui ta ministriks sai, kutsus ta kokku kõigi teatrite direktorid ja kunstilised juhid. Ta oli esimene minister, keda huvitas ka see, mida kunstilised juhid arvavad. Mulle oli väga huvitav istuda ministeeriumis ja kuulda, mida arvab minister ja mida direktor. Mingis mõttes oli see mulle selguse saabumise päev, mis olukorras teater on.»

Kui peaaegu kõik Eesti teatrid kasvatasid 2011. aastal publikuhulka, siis 100. sünnipäeva tähistanud Endla külastatavus langes 1200 inimese võrra,

63 951 vaatajani. Endla 573-kohaline suur saal on suuruselt neljas saal rahvusooper Estonia, Vanemuise teatri ning nuku- ja noorsooteatri järel.

Miks te ikkagi lahkusite pealavastaja ametist?

Olin pealavastaja seitse ja pool aastat, minu leping kehtinuks 2014. aastani. Otsustasin lahkuda, sest ei näe oma tööl enam mõtet. Mul oli vastutus, kuid polnud enam volitusi. Leidsin, et ei soovi käia ringi tähtsa näoga, kui mu ettekujutus ülesannetest lahkneb üha rohkem sellest, mida on võimalik teha. Ka lähitulevikus ei näe ma midagi lootustandvat, sest organisatsioonilisi muudatusi ilmselt ei tule.

Arvan, et tegu pole tavapärase üles-alla sinusoidiga, kus asjad mõne aja pärast iseenesest paranevad. Teatrite toimimise viis oleks vaja ümber mõtestada, sest praegune süsteem õgib juba oma elutähtsaid osi.
Kui teater on kunstivorm, siis tuleks seda käsitleda ühtmoodi. Kui teater on meelelahutus, siis teisiti. Praegu valitseb sõnade ja tegude vahel variserlik tähendusnihe.

Ehk teisiti sõnastades: tuleb teha lavastusi, mis meelitaksid saali masse?

Just. Kõige kindlam tee ebaõnnestumiseks on teha lavastusi, et publikule meeldida.

Mis on selliste väljaspool Tallinna asuvate repertuaariteatrite nagu Endla, aga ka Ugala ja Rakvere suurim mure?

Need teatrihooned on rajatud kasvavatesse keskustesse pärast sõda, mil teater oli Nõukogude ideoloogia kinnistamise asutus. Toonastes defitsiiditingimustes oli vajalik, et igal teatril oleks oma väike maailm töökodade ja muu sellise näol. Need teatrid rajati samal ajal kui kolhoosid. Kolhoosid on nüüdseks ümber organiseeritud, kuid teatrid jätkavad samamoodi.

Vene ajal moodustas näitlejate arv Endla teatri töötajatest ühe kolmandiku. Näitlejaid oli siis kõige rohkem 35. Nüüd on näitlejaid 18 ja nende suhe teatri palgalistesse on juba alla viiendiku. See tähendab, et teatris on üha rohkem inimesi, kes teevad tööd, mis pole seotud etenduste andmisega. Pealavastajana pidin alla neelama olukorra, kus masu ajal jäi näitlejaid vähemaks, kuid administratsioon kosus.

Mõtlemapanev oli juhtum, kui teater sõitis külalisetendusele kahe näitleja tükiga. Kaasas oli 14 inimest. Etenduse tulu tuli riigitoetusest, spetsiaalsest maalesõidutoetusest ja piletimüügist. Iga inimene tegi oma tööd, saades selle eest miinimumpalka. Sellistes olukordades väljendub töö mõõdikute ebavõrdsus. Autojuhi amet pole paigaldada lava, bussijuht ei tee valgust, trupijuht pole inspitsient jne.

Kas seda annaks muuta?

Jah. Selle väljasõidu analüüs näitab, et ainus kärpekoht selles süsteemis on üks kahest näitlejast. Töökohad on just nagu olemas, keegi pole seejuures rahul. Töö teatris miinimumpalga eest on mõnus pensionärile või pensionieelikule, keda teatriperes ongi üha rohkem.

Samal päeval kui teater mängis maakohas neljateist inimesega kahenäitlejatükki, oli teatri suur saal renditud Jan Uuspõllu «Ürgmehele». Lisaks näitlejale oli töös veel kaks inimest, kes tegid ära kõik, mis etenduse jaoks vajalik.

Sellistest võrdlustest koorub välja teatri hiilgus ja viletsus.

Täpselt on teada, kui mitu ruutmeetrit pinda on ühe koristaja koormus. Näitlejate koormuse küsimus on palju kahtlasem, näitlejaid võib olla 15 või üks, piletihind on sama. Seetõttu peab näitleja end pidevalt tõestama, sest käibiva retoorika järgi on just tema see, kes toob jõukuse ka koristaja lauale. Siit vaid sammu kaugusel on selline üldkoosolek, kus arutluse all on «lavastuse tulemuslikkus» või «näitleja publikuedukus».
Olen alati arvanud, et just näitlejad peaksid olema teatri pärisomanikud, kuid üha rohkem on nad käsutäitjad.

Miks te nii arvate?

Selgeks on saanud, et riigile kui omanikule tähendab teater peamiselt kinnisvara, mille spetsiifiline arhitektuur ja asupaik ei luba selle unarussejättu. Mitme ministri käest on küsitud, kas loomeseltskonna kolimine sobivamatesse ruumidesse kindlustaks sellele toetuse jätkumise. Vastus on olnud «ei». Siit selgub tõde selle kohta, mis on ministeeriumile teater, kui see kõneks võetakse: teater on teatrihoone, mitte inimesed.

Olen arvamusel, et teatrihooned peavad avanema ka muule kultuurile. Moodsad sõnad «kultuurikatel», «kultuuritehas», «kultuuriinkubaator» tähendavad sisuliselt sama, mis vanamoodsalt kõlav kultuurimaja. Viljandis, Rakveres ja Pärnus on need majad teatrite näol olemas.

Samal ajal kui riik loobub sihtasutusi luues osast vastutusest, ei soovi kohalikud omavalitsused seda oma õlule võtta, sest see tähendab peamiselt kulusid. Kuid on ka võimalus integreerida teatritesse kui kultuurikeskustesse kohalikku kultuuritegemist, mille toetamine on omavalitsuste eelarveline ülesanne. Sellest võivad võita kõik osapooled ning teatritegemiseks samas mahus võib vabaneda raha, mida muidu kuskilt ei näi lisanduvat.

Ainult sel moel on linnal huvi teatri tegevust arendada.

Teatrite kultuurimajadeks muutmise idees on ju jumet. Kuid kas teatrid ise oleksid selleks valmis? Kas te olete oma ideed teatris või linnas tutvustanud?

Ei, ma pole seda rääkinud. Sest ma arvan, et inimeste käest ei peakski seda küsima. Sellist muutust ei saa läbi viia demokraatlikul teel.

Kuid mina arvan, et kultuurimajaks muutumine on ainus lahendus.

Võib-olla on see alternatiivne mõtlemine, sest kõik tahavad kogu aeg muutuda suuremaks, aga minu arvates peab teater muutuma väiksemaks ja paremaks. Teatrihoones, mis on rahvale avatud näiteks neljapäevast laupäevani, oleks ruumi ka muudele tegemistele. Kas kino näitamiseks või miks ei võiks seal tegutseda rahvatantsuringid või laulukoor, need on ju linnas olemas.

Teatri turundus- ja müügiosakond ei pea tegelema ainult teatriga, vaid võiks olla produktsioonikeskus – et nad ei üüriks ruume festivalidele, vaid korraldaks ise festivale, nagu Rakvere teater korraldab Baltoscandalit. Ja need festivalid ei pea olema ainult teatrifestivalid.

Mis juhtub siis, kui teatrid peavad jätkama vanaviisi, muutudes küll sihtasutuseks, kuid tegutsedes endiselt edasi suurtes teatrihoonetes, mille ülalpidamine on ülimalt kulukas?

Kui teatrid väljaspool Tallinna jätkavad samas formaadis, ootab neid ees kooma. Riik pigem vähendab toetust, kohalikud omavalitsused vastutust ei võta. Iga uus lavastus peab lööma publikurekordeid. Samas publiku mobiilsus ja võimalused meelelahutuseks üha arenevad, näitlejate vajadused jäävad aga tagaplaanile.

Püsitrupiga repertuaariteatris on traditsiooniliselt tehtud näitlejatega personaalset tööd, eriti noortele näitlejatele on püütud anda mitme aasta jooksul erinevaid ülesandeid. Praegusel juhul jääb see kõik ära, sest töötada tuleb täistuuridel. Ja siis ongi üha tähtsam näitleja meediaväärtus, mitte see, mida ta korda saadab. Nii on osa näitlejate koormus üha suurem, samal ajal teiste potentsiaal jääbki arendamata.

Olla kultuuriinimene ongi nagu pooleldi sõimusõna. Olla näitleja pole enam võrreldav õpetaja või sõduri tööga, kui ühiskonnas palgatõusust räägitakse. Kui koolist tulnud näitleja hakkab saama näitleja miinimumpalka, pole tal lootustki palgatõusuks, ta jääb igavesti miinimumi peale. Samas teatri teiste töötajate kontekstis on see 8500 krooni (543,25 eurot) kõva sõna. Samuti väikelinnade palgataset vaadates. Nii peab näitleja tundma end palgatõusu soovides ebamoraalsena.

Mida rohkem aga mängitakse tükke vaid teatrihoone ülalpidamiseks, seda rohkem mureneb näitleja enesehinnang ja publiku lugupidamine. Nii kaugeneb teater oma tegelikust mõttest, kuni ühel hetkel pole enam ühtki head põhjust, miks ta sellisena peaks üldse olemas olema.

Milline on hea teater?

Hea teatri tegemine algab sisemise vabaduse tundest. Ainult usalduslikus õhkkonnas julgevad inimesed näidata üksteisele oma haavatavust. Aga see on loomingu alus. Kui õhkkond on usaldamatu, pannakse selga raudrüü.

Olen oma teatriaastatel näinud, kuidas vaimustuse ja kergusega sünnivad võimsad lavastused. Viimase aja vaatlused näitavad aga kasvavat suundumust teha asjad ohutult ja korralikult ära, kuid turundada neid enneolematute saavutuste pähe.

On hea näidend, kogenud lavastaja, suurepärased näitlejad, kuid lavastus pole mitte vaimukas, vaid täiesti igav. Kõik, mis vaja, on just nagu ära tehtud: papist seinad püsti aetud, sõnad pähe õpitud ja valjul häälel ette kantud, kuid see ei puuduta.

Ajast aega on soovitatud teatrikooli lõpetajale minna tööle provintsi, et saada kiiremini suuri rolle, oma anne läikima lüüa ning mõne aasta pärast meistrina pealinna naasta. Praegu ma enam ei julgeks sellist eluteed soovitada. Läbilöögivõimalus põhineb rohkem bravuuril või seriaalituntusel kui sammsammulisel arengul huvitavate rollide kaudu.

Kõige parem on olla näitleja Tallinnas, siis saab lisaks teatritööle teha seriaale ja lugeda reklaame.

Samas on nad siis laval väsinud ja ületöötanud.

Ma ei saa seda väita. Kui inimesed teenivad oma oskustega hästi, siis pole nad nii väsinud. Pigem tuhmub sära nende inimeste silmis, kes on tulnud koolist ideaalidega, mis ei teostu.

Varem olid teatrid ühel pulgal. Võis võrrelda Eesti Draamateatri ja Ugala lavastusi, praegu leiab aset kastidesse jaotamine.

Tagumises kastis on Ugala ja Endla, Rakvere?

Jah.

Kas päästaks see, kui mõni neist sulgeda? Kas meil on üldse vaja neid teatreid?

Muidugi on teater vajalik. Teater – see on imelihtne. Selleks pole isegi maja vaja. Teatreid ongi üha rohkem ja erinevamaid. Teatri ülesanne on uurida tegelikkust ja pakkuda selle mõtestamise alternatiive. Kui see toimub emakeeles, on see seotud ka rahvuskultuuri arendamisega. Kus toimub plahvatus, pole kunagi teada. Plahvatus, uus väärt mõte, õidepuhkemine võib toimuda igal pool, ka Pärnus, Kuressaares ja Võrus.

Teater on seotud ka inimeste kultuurivajadustega ja selle alleshoidmisega. Aga mida me selle pähe pakume?!

Keskpärast teatrit, mida pole kellelegi vaja.

Jah, nii see on.

Mida siis riik provintsis teeb, see ongi küsimus. Kui ta ei vastuta enam, siis ei tõuse need teatrid enam mitte iialgi üles.

Raskustes Vanalinnastuudio muutis riik NO99ks. Kogu kollektiiv vahetati välja. Julge samm, mis ühiskonnas leidis omal ajal hukkamõistu. Kas niisugused sammud päästaksid? Mitte et kõik peaksid NO99 repertuaari tegema, aga et alustataks täiesti puhtalt lehelt.

Jah. See on üks võimalustest. Mina nimetaks seda teatri ümbermõtestamiseks.

Selge on see, et praegu pole teatris hapnikku. Iga lavastus peab olema osa päästeprogrammist. Aga nii lõigatakse ära õnnestumise võimalus. Sest ei saa võtta täisriske.

Sul võib olla hea näidend, hea lavastaja, head näitlejad, aga tulemus pole vaimukas, vaid lausa piinlik. Ükskõik kui palju sa ka proove ei teeks.

Millal oli Endlas viimati see aeg, mil oli võimalik teha teatrit, mis rahuldas publikut, tegijaid, riiki?  

Endlale olid head aastad 2006–2008, siis saime palju nominatsioone, kriitikud pidasid teatrit meeles. Tollal oli ka publiku tolerants, samuti riiklik toetus suurim.

Ma ei taha, et mu jutus jääks kõlama ainult raha vähesuse probleem. Probleem on selles, et inimesed tahavad tunda edasiliikumise tunnet, aga praegu ei saa seda neile pakkuda. Inimesed on nurka aetud.  

Ma olen üles kasvanud Tallinnas. Elanud pikalt ka Tartus, nüüd olen siis kümme aastat Pärnus olnud. Selle aja jooksul olen tajunud, et linn on muutunud umbsemaks. Siin oli Viisitamme aeg, mis oli majandusliku õitsengu aeg, aga mis tõi kaasa suured võlad.

Pärnu on rajatud teenindamisele. Ühel hetkel jõudis siia arusaamine, et Soomest Pärnusse puhkamas käivad inimesed pole Soome kõige rikkamad, vaid vaesemad. See on suur muutus. Siin linnas on head palgasaajad need, kes saavad palka riigilt – õpetajad, kohaliku omavalitsuse töötajad ja näitlejad –, kõik teised töötavad miinimumpalgaga.

Linna tulubaas muutub aina väiksemaks. Tootmist siin ei ole. Sama on Rakveres, Viljandis. Nende linnade õitseng jääb nõukaaega, see aeg on nüüd möödas. Olen õpetaja Sütevaka gümnaasiumis ja sealsete lendude statistikast selgub, et ülikoolist tagasi Pärnusse tuleb peaaegu nullilähedane protsent noori. Trend liigub veel suurema hääbumise ja aina suureneva erinevuse poole tsentrumi ja perifeeria vahel.

Inimesed lähevad ära, see on igal pool nii, sest kusagil on väljakutsed ja võimalused suuremad. Minule oli Pärnu teater kunagi väljakutse. Noormetsale oli. Noortele näitlejatele veel mõni aeg tagasi oli. Aga praegu pole kindel, kas ma soovitaks siia tulla, eriti kui ma räägin väljakutsest, mida siinne teater võiks noorele pakkuda. Teater on muutumas aina kitsamaks koridoriks, kus tuleb teha aina õigemaid tegusid, ja see kõik on seotud rahateenimisega. See pole õige.