AK Katrin Johanson: olen leppinud sellega, et lugeja teeb minu raamatust oma teose

Margus Haav
, reporter
Copy
Katrin Johanson
Katrin Johanson Foto: Erakogu

Katrin Johansoni uus raamat «Ta tuleb» sisaldab kümmet lühijuttu, mille läbivaks aineseks on surm. Süngele põhiteemale vaatamata on tegemist elujaatava kogumikuga, mis sisaldab parasjagu mõnusat huumorit ning intelligentset eneseirooniat. Kindlasti saab naerda. Nutta tegelikult ka. Aga nutukogumik see pole. «Ta tuleb» on Katrin Johansoni neljas raamat, varem on ilmunud romaanid «Läbikäidavad toad» (2015), «Atlantis abajas» (2016) ja «Hundirada» (2018). Kuna tunneme teineteist juba pikka aega ja oleme isegi tööruumi jaganud, siis teietama ei hakanud.

Katrin Johanson, kui värsked lood nüüd ühtede kaante vahele said?

Need on kaks aastat vanad, nii et siin pole Covidiga mitte mingisugust seost, ehkki seda võiks oletada. Siis me ei teadnud Covidist veel üldse midagi. Ainult paar lugu on lisatud eelmisel aastal, et ilusat arvu kokku saada.

Rahutut ja kiiret elutempot arvestades võiks pakkuda, et lühivormidel peaks praegu üsna hea aeg olema. Mitte et ma tahaks öelda, et kes see neid pakse telliseid praegu ikka viitsiks kätte võtta.

Tõetera on selles olemas. Pakse raamatuid ei viitsitagi väga enam lugeda, eks sellest ole mitmel pool räägitud ja tarbimisharjumusigi uuritud. Inimesed eelistavadki lühikest teksti. Minu puhul ei olnud see taotlus, pigem iseenda ajapuudus.

Need lood tulevad mul, piinlik öelda, üpris kiiresti, ei ole sellist väga pikka ja põhjalikku loomeprotsessi.

Mõne loo puhul justkui tundus, et ideed annaks edasi arendada romaaniks, kas kahju polnud nii-öelda lühivormile raisata?

Ei olnud. Minu enda jaoks seal ühelgi päris romaanipotentsiaali ei leidunud. Sellist mõtet ei tekkinud kordagi.

Suur osa kirjanikest on ikka lühivormidega kätt proovinud. Eesti pole erand, meil on juba mitu aastat jutti ilmunud isegi spetsiaalne, üsna kopsakas kogumik. On näiteks novell taas aujärjele tõstetud, kellele neid kirjutatakse?

Siin konkreetset sihtgruppi eraldi välja tuua ei saagi. Novell on alati olnud, aga viimastel aastatel on ta paremini elama hakanud, kui Eestis ringi vaadata. Paljud kirjutavadki pigem jutukogusid kui romaane, seda on mitmes aastakokkuvõttes ka mainitud. Võtmesõna on lühiproosa. Eks see sõltub ka kirjutajate endi ajapuudusest, romaan nõuab süvenemist, novelliga saad kiiresti maha.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles