PM NÄDAL ⟩ Üheksateist aastat «Eesti matust» teatrilaval

«Eesti matus» draamateatris. Lee (Külli Teetamm) ja noor Andres (Jan Uuspõld). FOTO: Eesti Draamateater

Oo, mida kõike võiksid jutustad need puuriidad Eesti Draamateatri laval, Pille Jänese vaimustavas kujunduses! Mida pajataksid veel nood väljavalitud puuhalud, mis Tõnu Kargi Karla poolt kirvega hoogsalt ja efektselt lõhestatud!

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Andrus Kivirähki «Eesti matus» Priit Pedajase lavastuses esietendus 8. juunil 2002. Viimane etendus toimub 9. juulil 2021, kui see ikka tõesti tõsi on?! Üheksateist aastat on ühele lavastusele soliidne ja hämmastav eluiga. Tundub, et adekvaatse nekroloogi «Eesti matusele» suudab kirjutada ainult Ivan Orav.

Aga tagasi lätete juurde. Oma teatrimuljete märkmikus kirjutasin «Eesti matuse» esietenduse kohta: «Seda näidendit võrdleksin Kruusvalliga («Pilvede värvide» tähendus omas ajas) ja veelgi rohkem Kõivuga – Pedajase lavastuste õhustiku kaudu, «Tagasitulek isa juurde» ja «Kui me Moondsundi Vasseliga...». Kivirähk keerab eestlaste tööarmastuse ja kannatusrohke elu(müüdi) absurdini, loob nukravõitu komöödia. Tegelaste nimed on Tammsaarelt. Sirbi esikaanel käänab Andrus Vaarik oma lühikirjutises loosunglause «Tee tööd ja näe vaeva...» nagu Tammsaare «süüks», aga niipidi see ju pole, Tammsaare näitab ju, et armastust ei tulnud. Kivirähki tekstis on lõppematu töö, maamajade orjamine, kartulivõtt ja moosid ja puhkepäevadeta elu viidud tõelise absurdini. Aga igaüks tunneb siin ära iseennast või vähemalt oma sugulasi, nii et vaheaja arutlustes elust enesest trumpab elu absurdi üle.»

Tagasi üles
Back